Kõigepealt tuleks määratleda prokuratuuri koht meie õigussüsteemis.

Prokuratuur ei ole põhiseaduslik institutsioon vaid seaduste alusel süüteoasjades kohtueelset uurimist juhtiv ja riiklikku süüdistust esindav täitevvõimu osa.

Tegemist on valitsuse vastutusalaga, mis allutatud parlamentaarsele järelevalvele nagu iga teine täitevvõimu funktsioon. Põhiseaduse 151. paragrahv sätestab sõnaselgelt, et riikliku süüdistuse sätestab seadus, mis tähendab, et seadustest madalamate aktidega prokuratuuri tegevust kuritegude uurimisel ja süüdistuse esindamisel reguleerida ei saa.

Prokuratuuri tegevus on oma olemuselt isikute põhiõiguste ja -vabaduste riivete katkematu rida, mille proportsionaalsuse kaalub paika seadusandja. Asudes justiitsministri valitsemisalas, ei tähenda see seda, et minister saaks anda juhiseid, kuidas prokuratuur peaks seadust järgides oma funktsioone täitma.

Organisatsiooniliselt on prokuratuur seaduse alusel tegutsev riigiasutus. Just seaduse alusel tegutsemine eristab seda mõnest teisest riigiametist, mis tegutseb täitevvõimu akti alusel.

Prokuratuuri ja selle juhtimise ületähtsustamine õigusemõistmise kontekstis on eksitav, sest vastavalt põhiseaduse 146. paragrahvile mõistab õigust ainult kohus, mis toimib kriminaalmenetluses ühtlasi prokuratuuri tegevuse õigusliku järelevalvena.

Riigi peaprokuröri ametisse nimetamine on seadusest tulenevalt valitsuse ülesanne, justiitsministri personalivaliku ja otsustuse alusel, mis on allutatud igakordsele parlamentaarsele järelevalvele.

Justiitsministri kandidaadiga mittenõustumisel ei saa mitte keegi teine esitada valitsusele mõnda teist peaprokurörikandidaati, sest tegemist on just selle ministri vastutusalaga.

Peaprokuröri ametisse nimetamise kehtiv kord on õiguslikult põhjendatud ja kooskõlas põhiseadusega, mida mingite komisjonide otsused ei oleks. Eristada tuleb õiguslikku ja poliitilist otsustusprotsessi.

Nii nagu peaprokuröril puuduvad volitused poliitiliste otsustuste või -valikute tegemiseks peaks peaprokuröri ametisse nimetamine toimima õigusliku otsustusena. Kui justiitsministrikandidaat ei leia toetust vastutab selle eest minister, mitte peaprokurörikandidaat.