Kas Lasnamäe tuleb jälle peatada, nagu hoiatas laulupeo lõppsõnas kultuuriminister Tõnis Lukas, teie erakonnakaaslane?

See on kindlasti arutelu koht, mida ühelt poolt peaks jälgima riik ja teiselt poolt Tallinna linn, sest linna planeering on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Lauluväljaku tähendus on aga kindlasti suurem kui ühe kohaliku omavalitsuse objekti arendamine, see on riikliku tähtsusega objekt.

Küsimuse tõstatus oli igati asjakohane, ent kuhu ja kui kõrgeid hooneid on mõistlik rajada, seda oskavad öelda arhitektid, planeerijad, linnakujundajad. See ei ole parteipoliitiline otsustamise koht.

Väljend "peatage Lasnamäe" tekitas juulis 2019 paraja tormi.

Ei ta tormi tekitanud. Eks ajakirjandus proovib hapukurgihooajal võimendada. Nagu olen varemgi öelnud – poliitikud püüavad ennast reljeefsemalt väljendada, et siis leiab nende sõnumile ka vastukaja ja tähelepanu, muidu hajub kuhugile ära, öeldakse, et väljendutakse hallilt, igavalt ja ilma karismata.

Kui meeldejäävalt väljenduda, siis milline on Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse tervis?

Täiesti rahuldav. Julgeksin isegi öelda, et hea. Tundub, et valimistejärgne torm on möödas. Kuna riigikogu suures saalis [suvel] istungeid ei toimu, siis on poliitiline elu veidi rahunenud ning valitsus ja koalitsioon saavad tegeleda igapäevaküsimustega, koalitsioonilepingut tasapisi ellu viia.

Kas Tallinna Ülikool valmistab ette hobusevargaid nagu siseminister Mart Helme ütles?

Minu teada Tallinna Ülikool koolitab üliõpilasi.

See on jälle selge näide, kuidas poliitik püüab oma avaldusega saada tähelepanu. Seda ta ka sai – ajakirjandus võimendas igale poole...

Kas ajakirjandus oleks pidanud selle maha vaikima?

Ei, ma ei arva, et ajakirjandus pidanuks maha vaikima. Aga see oli poliitiku taotluslik sõnakasutus, et suuremat tähelepanu leida. Nii on see ka läinud.

Samas on muidugi aktuaalsed arutelud, milline peaks olema Eestis ülikoolide võrgustik, kui palju peaks neid olema, milline peaks olema riigi roll kõrghariduse ja teaduse rahastamisel. Lisaks muidugi õppekvaliteedi küsimused, kui mõtleme viimasel ajal avalikuks tulnud plagiaadijuhtumitele.

Aga kindlasti ei arva ma, et üks või teine ülikool hobusevargaid koolitab. Akadeemilise õppeasutuse kohta selline väljend ei ole korrektne.

Kas endine rahandusminister Jürgen Ligi, reformierakondlane, võiks teha seppuku ehk rituaalse enesetapu, nagu soovitas praegune rahandusminister Martin Helme?

Mina küll ei soovi enesetappe Eesti poliitilisse ellu.

Küll on Jürgen Ligi soovitanud ajakirjanikel teha midagi taolist, nagu mäletan. Kui nüüd talle soovitatakse [sama], siis see on bumerangi efekt, hakka või uskuma karmat, et väljalastud sõnad tulevad sulle endale tagasi.

Aga mina selliseid arenguid Eesti poliitikasse küll ei soovi.

Miks Isamaa ei öelnud, et ei tohi niimoodi solvata, ei ülikooli ega inimest?

Ma ju praegu ütlesin. Minu arvates ei ole see korrektne.

Isamaa ei ole selliste avaldustega silma torganud, vähemalt minu juhtimise ajal ja võibolla seetõttu leiame ka vähem tähelepanu. Siis jäävadki domineerima äärmused ja teiste reljeefsed sõnavõtud ning küsitakse: aga millega Isamaa tegeleb, miks te jääte Keskerakonna ja EKRE vahele [varju].

On's EKRE juhid ka tegelikult opositsioonipingilt valitsuse toolidele jõudnud?

On juba osaliselt jõudnud küll. Kui nad varem istusid ainult opositsioonipingil, siis nüüd – ma loodan – näeme üleminekuperioodi, kus nad istuvad korraga nii opositsioonipingil kui ka valitsuse toolidel. Loodetavasti saavad nad järgmises arenguetapis aru, et koalitsioonis tuleb keskenduda täie jõuga valitsusvastutuse kandmisele ja unustavad ära samal ajal ka opositsioonis olemise.

Aga täna, jah, on EKRE tegevuses veel küll neid ilminguid, et püütakse üheaegselt olla valitsuses ja täita vastandudes ka opositsiooni rolli.

Mõnda aega on see täiesti mõistetav, sest varasemalt oligi EKRE edu üks võti vastandumine kõigele ja kõigile, millega nad kogusid enda taha hulgaliselt rahulolematuid protestihääli. Nende säilitamine on väga oluline, sest kui need hääled kaovad, väheneb oluliselt EKRE toetus.

Kuhu need protestihääled kaoksid?

Kui vaatame parlamendierakondi, siis Keskerakond on võimul, rahulolematute hääled neile ei saa minna. Isamaa on samuti võimul, sinna ka ei saa minna.

Reformierakond on nii pikalt võimul olnud, et väheusutav, kuidas lähitulevikus koliksid tänased EKRE toetajad, rahulolematud protestihääled, Reformierakonna taha. Siis on sotsiaaldemokraadid, kelle ideoloogiline, maailmavaateline alus erineb oluliselt EKRE-st ja ma ei kujuta ette, et protestihääled läheksid EKRE tagant sinna.

Seega soosib üldine olukord, et mõnda aega on võimalik [EKRE-l] rahulolematuid sellise poliitikaga enda taga hoida.

On see teie teene, et parlamendivalimiste eel valimiskünnisele langenud Isamaa sai lõpuks riigikogus 12 kohta, vaid kaks vähem kui nelja aasta eest?

12 parlamendikoha ja valitsusse pääsemise taga on see, et meil on ideoloogiline juur ja me taastasime enda selguse. Kui sain esimeheks, siis deklareerisime – oleme rahvuslik-konservatiivne, parempoolne erakond. Mingil hetkel me hägustusime ja hajusime, selle tulemusena tekkis Vabaerakond, tugevnes EKRE. Pikas perspektiivis on edukamad ja püsivamad need erakonnad, kellel on lisaks huvide esindamisele ka ideoloogiline baas ja platvorm. Isamaa on selle taastanud.

Teiseks on valimistel Isamaa tugevuseks alati meie kandidaadid, inimesed, kes on oma valdkondades eksperdid, autoriteedid, kellel on poliitiline kogemus.

Nii ongi valimistel meie tegelik toetus enamasti suurem kui küsitlused lubavad...

On ka teistsugune näide. Euroopa Parlamendi valimistel jäi Isamaa punase joone alla ja teie esinumber Riho Terras ootab, kas britid lahkuvad Euroopa Liidust, et Eestist seitsmenda saadikuna Brüsselisse lennata.

See ei ole teistsugune näide. Ka seal oli meie tegelik toetus suurem kui küsitlus näitas.

Aga tulemust te ei saanud.

Brexiti protsess on läinud nii kaugele, et küllap see ühel või teisel kombel tuleb, iseasi, kuidas. Aga eks seitsmes koht Eestile ka tekib ja Isamaa saab [Euroopa Parlamendis] esindatud. See on Eestile kasulik ja vajalik, et oleme europarlamendi kõige suuremas poliitilises jõus [paremtsentristlikus Euroopa Rahvaparteis] esindatud.

Polegi saanud teilt küsida: miks Reformierakond võitis riigikogu valimised nii suurelt ja sai parlamendis 34 kohta?

Reformierakonna kui erakonna märk on tugev.

Meil on erakondi, kellel on tugev märk erakonnana ja neid, kelle edu toetub pigem kandidaatidele. Niimoodi jagades, siis tugeva märgiga erakonnad, kellele antakse hääl sõltumata kandidaadi nimest, on Reformierakond, Keskerakond ja EKRE.

Siis on erakonnad, kelle märk ei ole nii tugev, aga kellele toob edu pigem kandidaatide tugevus. Need on sotsiaaldemokraadid ja Isamaa.

Kas see pole liiga lihtne selgitus?

Lisaks julgen öelda, et rahulolematud ei olnud [riigikogu valimistel] mitte ainult EKRE taga, mingi osa nö protestihäältest läks ka Reformierakonna poolele. Paljud ühiskonnas aktiivsed inimesed, osa arvamusliidreid ja ettevõtjaid, kes olid aastate jooksul panustanud Reformierakonna edule, teinud seda moraalselt, läbi suhete – nemad kindlasti soovisid selle pikaajalise koostöö jätkumist, selle sideme taastamist.

Nii oli suur osa ühiskonnast huvitatud, et Reformierakond tuleks tagasi võimule, et saaks jätkuda nende eneseteostus Reformierakonna juhtimisel.

Väidetavalt olite teie üks praeguse koalitsiooni olulisi moodustajaid, panite EKRE esimehega Mart Helmega seljad kokku ja otsisite kolmandaks suurt partnerit. Oli see nii?

Ei olnud.

Vastab tõele, et Isamaa oli üks otsustajatest, sest oleme ju üks kolmest koalitsioonierakonnast. Aga mingit eelkokkulepet [valitsuse tegemiseks] või selja kokku panemist kellegagi ei ole minul olnud. Ei EKRE-ga, Keskerakonnaga, Reformierakonnaga ega sotsidega.

Meie olime avatud koostööks kõigiga, ei välistanud kedagi, sh EKRE-t. Pärast valimisi nii ka tegutsesime.

See oli väga kiire tegutsemine.

Pärast parlamendivalimisi on esimesed sammud jäänud alati lõplikeks sammudeks, esimestest kontaktidest on alati kujunenud valitsuskoalitsioon.  Läbirääkimised võivad pikad olla, aga esimesed kontaktid võetakse esimesel ööl või järgmisel päeval. See on alati nii olnud.

Valimised olid 3. märtsil, järgmisel hommikul ilmus ühe päevalehe esiküljel Kaja Kallase suur foto tekstiga "Peaminister!". Kui te seda vaatasite, kas siis juba teadsite, et nii need asjad ei lähe?

Mina küll ei teadnud.

Kahel päeval rääkisime Reformierakonnaga ja Kaja Kallasega [koalitsiooni moodustamise võimalikkusest]. See oli Reformierakonna otsus need lõpetada, sest nemad eelistasid partnerina Keskerakonda. Sellega lõppes võimaliku kolmikliidu moodustamine sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna ja Isamaa vahel.

Seejärel ei jäänud meie loomulikult käed rüpes kõrval istuma, vaid olime avatud teisteks läbirääkimisteks, mis lõppesid praeguse valitsuskoalitsiooni moodustamisega.

Püüdsite igati vältida olukorda, kus olete opositsioonis koos EKRE-ga?

Jah. Mitte ainult koos EKRE-ga, vaid ükskõik kellega.

Meie eesmärk pärast valimisi oli leida variant, kus Isamaa saaks koalitsioonis osaleda, see oli mõistlik ja vajalik, et oma poliitikat ellu viia.

Väga ilus. Aga teie huvides ei olnud ka Reformierakonna, Isamaa ja sotside koalitsioon, mis jätnuks EKRE opositsiooni, andnuks neile tugeva võimaluse oma protestimuskleid kasvatada ja teie valijaskonda ohustada?

Teate, meie ei mõelnud teiste peale, meie mõtlesime enda ja Eesti riigi peale.

Aga see ongi enda peale mõtlemine, et mitte Isamaa valijaskonda ohustada.

Igal erineval variandil on omad plussid ja omad miinused. Loomulikult kaalusime erinevaid valikuid, kuni selleni, et jääme opositsiooni. Aga see ei leidnud Isamaa juhatuses ja eestseisuses toetust.

Kui oleme poliitikas, osaleme valimistel, saame mandaadi, mis võimaldab olla paaris erinevas koalitsioonis, siis oleks vastutustundetu ja rumal, ka oma valijate ees, öelda: ei, meie jääme vabatahtlikult opositsiooni, meie ei tahagi võimu teostada.

Oli see siis teiste erakondade kambakas Reformierakonna vastu?

Ei, kindlasti mitte. Kui nüüd ka ajakirjanikel, politoloogidel, sotsioloogidel natuke järele mõelda, siis kas tõesti usutakse, et Keskerakond, EKRE, Isamaa, sotsiaaldemokraadid tegid kambaka Reformierakonnale? Oleme selleks liiga erinevad, et saavutada niisugust üksmeelt Reformierakonna vastu. Seda enam, et sotsiaaldemokraatidel on ainus võimalus pääseda valitsuskoalitsiooni justnimelt ja ainult koos Reformierakonnaga.

See kambaka-jutt on legend. Tegelikult Reformierakond... Üks kahest: kas mängis end ise auti...

... et nad ei suutnud otsustada, kellega koalitsioon teha?

... et nad ei suutnud otsustada, hakkasid pidama paralleelläbirääkimisi, millega kadus usaldus ühel, teisel ja kolmandal. Ja kuna varem on selliseid asju ka olnud seoses Reformierakonnaga, siis see usaldamatus langes väga soodsale pinnale: et jälle kombatakse siit ja sealt, korjatakse mett mitmelt õielt korraga. See tekitas umbusaldust ja ebakindlust teistes võimalikes partnerites. See oli üks viga.

Ja teine. Kui valimiste võitja väljendab ennast läbirääkimistel väga jõuliselt, et neil on ka alternatiivsed valikud ja nemad on saanud mandaadi ja nende valimislubadused kuuluvad seetõttu esmajärjekorras täitmisele ja kas teiste valimislubadusi suudetakse täita, on teisejärguline küsimus, siis... Kui läbirääkimised algavad sellises taktis ja toonis, see ei ole soodus pinnas.

Võitjaerakonnal ongi suurem moraalne õigus, aga sellel on ka teine pool – võitjaerakonnal on samuti suurem moraalne kohustus toimiv koalitsioon kokku sõlmida, mis tähendab arvestamist ka väiksemate osapoolte lubaduste ja soovidega.

Moraalne õigus ja moraalsed kohustused ei olnud Reformierakonnal pärast valimisi tasakaalus.

Mida Isamaa võitis Jüri Ratase teise valitsusse minnes, lisaks viiele ministriportfellile?

Panustamine riigi julgeolekusse, jätkuvalt. See on olnud Isamaale üks prioriteete läbi kõigi valitsuste – välisjulgeolek, riigikaitse, samuti sisejulgeolek.

Teiseks, pensionireform. Pensioni teise samba vabatahtlikuks tegemine, mis on koalitsioonilepingus kirjas...

Kas see läheb ka niimoodi?

Jah, loodan küll. Ettevalmistustööd käivad mitmes ministeeriumis. Saan aru, et see eeldab mitme seaduse muutmist, eelnõude vormimine võtab aega ja on keeruline. Seal on tehnilisi, juriidilisi, finantsilisi küsimusi.

See oli nende valimiste kõige suurem lubadus.

Isamaale küll.

Ei.

Öelge mulle, milline on veel nii pika mõjuga muudatus, mis puudutab aastakümned mitut põlvkonda ette, mis puudutab nii laiapõhjaliselt kogu elanikkonda ja ulatub miljarditesse eurodesse, sest praeguseks on sinna [pensioni II sambasse] kogutud üle nelja miljardi euro? Ühtegi teist nii laiapõhjalist reformi ei olnud enne valimisi ühelgi teisel laual.

Sellel on nii pooldajaid kui ka oponente.

Igal suurel reformil ongi vastaseid ja pooldajaid, väga õige. Aga nii suurt teemat ei olnud ühelgi teisel erakonnal, kuigi see sai valimiste eel ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu.

Kolmas teema – eesti keel, kultuur.

Neljas teema on konservatiivse kodakondsus- ja migratsioonipoliitika jätkumine.

Kas Tallinna linnapea, keskerakondlane Mihhail Kõlvart tõesti eksitas avalikkust, nagu te väitsite, kui ta ütles meediale, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon on ainus võimalus säilitada Eestis venekeelne haridus?

Alati on kasulik mõelda oma peaga, kui üks või teine poliitik midagi ütleb.

Mihhail Kõlvart oli üks vähestest, kes Keskerakonna juhatuses hääletas praeguse koalitsiooni moodustamise vastu, põhjendades, et tegemist ei ole Keskerakonnale sobiva koalitsiooniga ja see on liiga eestimeelne.

Tema probleem oli üks erakond, mis ei olnud Isamaa ega Keskerakond.

Jah, Kõlvart oli EKRE vastu, aga mina ütlen, et tegelikult oli ta laiemalt selle koalitsiooni vastu. Nüüd, mõni kuu hiljem teatab ta, et see on ainus koalitsioon, kus on võimalik venekeelset õpet säilitada ja arendada. Siin on ilmselge vastuolu. See sõnum on [Kõlvartil] mõeldud eelkõige vene valijaskonnale.

Aga venekeelne kooliharidus ju tõepoolest jääb.

Mina ei oska öelda, millises mahus ja kus võiks tulevikus Eestis olla venekeelne kooliharidus. On aga kindel, et tulevikus on Eestis ühtne eestikeelne haridussüsteem, mida rahastatakse maksumaksja arvelt. Kas jääb ka mingi venekeelne haridus, kuidas erakoolid tegutsevad ja millises mahus me võimaldame seal venekeelset õpet, see on kindlasti arutelu koht.

Kuid Eesti maksumaksja rahast rahastatav ühtne eestikeelne haridussüsteem on praeguse valitsuse üks eesmärkidest, mis on ka koalitsioonilepingust näha. Ja selles suunas me liigume. (Koalitsioonilepingus on lubadus: "Töötame välja eestikeelse hariduse arendamise plaani, mis võimaldab lastel jätkata oma õpinguid eesti keeles.", toim)

Mina ei saanud ikka aru – millal on Eestis ainult eestikeelne kooliharidus?

Mina sellele küsimusele praegu ei vasta, seda aastaarvu pole ka koalitsioonilepingus. See ei saa tulla üleöö ega ühe aastaga.

Seega oli Kõlvartil õigus – see koalitsioon ei löö mingit aastaarvu punase vaiana maasse, et siis on Eestis ainult eestikeelne kooliharidus.

See küsimus on provokatiivne. Tegelikult ei ole nii.

See koalitsioon paneb võibolla ka vaia, sest praegu on ju koalitsioonilepingus eesmärk fikseeritud, nüüd peavad eksperdid välja arvestama, millise ressursiga, millise aja jooksul, kus ja kuidas on võimalik [eestikeelse haridusele] üle minna. Küll siis fikseeritakse ka tähtaeg. Paides on seda pilootprojektina juba tehtud. Tulevad need tähtajad, ei olnud Kõlvartil õigus.

Paide linnapea Priit Värk on Isamaast ja haridusminister Mailis Reps ei ole Isamaast.

Ei ole.

Tema on Keskerakonnast.

Nii on.

Seetõttu ei kujutagi ma ette seda punast vaia.

Aga kas te kujutate ette koalitsiooni ilma Keskerakonnata? Üks tõenäoline alternatiiv [praegusele valitsusele] olnuks Reformierakonna ja Keskerakonna liit. Küsimus oli, kellega Keskerakond valitsuse teeb – kas Reformierakonna või Isamaa ja EKRE-ga.

Sellises olukorras tulebki Eesti riigis võimu teostada.

Ega me saa elada mingis teoreetilises maailmas, ikka praktilises maailmas nende riigikogu liikmetega, kes on saanud rahvalt mandaadi. Nii keeruline kui see ka ei ole Keskerakonnaga nendes küsimustes kokku leppida, tuleb seda püüda teha.

Praegu oleme meie EKRE-ga need, kes üritavad seda [eestikeelset haridust] kokku leppida ja mul ei ole mingit alust arvata, et Isamaa ja EKRE ajaksid nõrgemat rahvuslikku poliitikat, kui opositsioonis sotsiaaldemokraadid või Reformierakond.

Kui välisminister Urmas Reinsalu annab Eesti suursaadikutele poliitilise juhise, et meie välisesinduste juhid ei tohi liituda LGBT kogukonna toetamise avaldustega, siis kas sellise otsuse arutab ta ka teiega enne läbi?

Minuga ta seda otsust arutanud ei ole, see oli välisministeeriumi või täpsemalt välisministri initsiatiiv, mis minu arvates on täiesti eluterve lähenemine. Pingeid ühiskonnas sellel teemal üles kütta mõistlik ei ole.

Igal pool ei pea rääkima vähemustest ja nende teemadest, võiks keskenduda ühtsusele ja sisule, kus laulupidu on hea näide.

Miks on EKRE peaaegu kolm korda populaarsem kui Isamaa?

Ma arvan, et nii see ei ole.

Avaliku arvamuse küsitluste järgi on.

Ärge nüüd võtke neid küsitlusi kullana ja tõena. Kui me nendest lähtuksime, siis poleks valimisi vajagi ja parlamendi võiks küsitluste järgi ümber korraldada.

Nagu me näeme, annavad valimised hoopis teistsuguse tulemuse. Kui vaatame europarlamendi valimisi, oli [Isamaa ja EKRE] vahe kolm protsenti, riigikogu valimistel oli vae kolmandik ja eelmistel kohalikel valimistel sai Isamaa rohkem toetut kui EKRE. See on tegelik viimaste kolme valimiste tulemus.

Me võime lõputult  neid küsitlusi kord nädalas või kord kuus teha, see ongi mõnus teenimine neile küsitlusfirmadele. Aga riiki ei saa küsitlustulemuste järgi juhtida. Vähemalt mina, kes olen väga pikalt poliitikas olnud, et ole kunagi neist lähtunud. Ka siis, kui on vaja teha ebapopulaarseid ja riskantseid otsused, olgu teemaks näiteks pensioni II samba tulevik, kus alguses öeldi, et Seeder on ullike ja peaaegu kriminaalkurjategija, kus in corpore olid finantsasutused vastasleeris. Aga nüüd oleme jõudnud sisulise arutelu ja arusaamiseni, et võibolla siin ongi iva.

Poliitik peab julgema öelda ka ebapopulaarseid asju, teha ebapopulaarseid otsuseid, mida alguses võetakse ühiskonnas vastu ettevaatlikult ja tuleb valmis olla, et need võivad sinu populaarsust vähendada.

Kas viina aktsiisimäära langetamine 25 protsenti oli populaarne või ebapopulaarne otsus?

"Parem enne" oli selle otsuse langetamiseks möödas. Viga oli see, kui nii kiiresti alkoholi aktsiisi tõsteti.

Kiiresti tõsteti õlle, mitte viina aktsiisi.

Ka see oli lõputu vaidlus, et mis viib inimesi rohkem alkoholi juurde. Ühed eksperdid ütlevad, et kange alkoholi mõju on suurem ja see on ohtlik, teised ütlevad, et lahja alkohol on see, millega noori harjutatakse.

Kas aastal 2019 kiirkujul selle alandamine silub kõik need mõjud ja loob [alkoaktsiisi tõstmise] eelse olukorra? Arvan, et päriselt mitte. Langetama pidanuks varem, aga eelmises koalitsioonis me seda ei suutnud, sotsiaaldemokraadid  olid vastu. Ja nüüd 2019, kus lätlased olid otsustanud, et nad järgmistel aastatel tõstavad järk-järgult alkoholi aktsiisi ja kus ühtlustamine [Lätiga] hakanuks toimima, oligi "Parem enne" aktsiisi langetamiseks möödas.

Miks Isamaa siis riigikogus selle poolt hääletas?

Aga ma ei ole öelnud, et me selle vastu oleme. See oli ühe osapoole [ehk EKRE] väga selge soov koalitsioonileppes ja koalitsioonilepe, nagu me ütleme, on tervik.

Ma ei ütle, et see otsus on vale, aga selle mõju...

Aga te ei ütle ka, et see on õige?

Jah. Aga selle mõju on kindlasti nüüd väga tagasihoidlik. Näeme ju, et järgneb kemplemine lätlastega ja milline see mõju üldse on, raske prognoosida.

Mida teha Eesti Panga nõukoguga? Isamaa auesimees ja panga nõukogu esimees Mart Laar esitas riigikogule oma kandidaadid, Reformierakond protestib, EKRE on rahulolematu ja Keskerakond mõtlik.

Isamaa on ka mõtlik. Meie ei ole sellesse seni sekkunud, kuigi mõned võivad ju mõelda, et kuna Mart Laar on Isamaa auesimees, siis kindlasti on selle taga Isamaa läbimõeldud ja ettevalmistatud poliitika. Võin siiralt öelda, et me ei ole sel teemal Mart Laariga suhelnud. Lugesin ajakirjandusest esimest korda neid nimesid.

See on õige, et Eesti Panga nõukogu esimehel on seadusest tulenev õigus teha oma ettepanek [nõukogu liikmete nimetamiseks], ta tegi selle ja nüüd on pall parlamendi käes. Erakonna seisukohta meil veel pole...

Aga teie enda arvamus?

(Paus)

Mina olen selles küsimuses mõtlik, tunnistan ausalt. Ühelt poolt peab Eesti Panga nõukogus oleme poliitiline tasakaal...

Kas just need inimesed on kõige õigemad ja poliitiline tasakaal läbi nende tagatud – tõsine küsimus ja kaalumise koht. Teiseks peavad seal olema valdkonda tundvad eksperdid, kuigi oleks hea, et ka poliitilist tasakaalu esindavad inimesed omaksid teadmisi ja kogemust pangandusest, finantssektorist.

Kolmandaks peab see kõik leidma parlamendi heakskiidu. Mina ei arva, et sellised institutsioonid peavad olema parlamendist sõltumatud. Vastasel juhul ei ole parlamendi heakskiitu vaja andagi. Kui räägitakse, et kõik peab olema täiesti sõltumatu, siis ma küsin vastu: miks peab riigikogu neid üldse kinnitama? Kui Eesti Panga nõukogu on täiesti sõltumatu, miks on siis riigikogule mingi roll antud?

Parlamendi heakskiit on vajalik ja oluline, see tähendab riigikogus vastavat menetlust, mis eeldab, et räägime läbi koalitsioonipartneritega ja küllap ka opositsiooni inimestega.

Kas Mart Laaril tasuks mõelda alternatiivsetele nimedele?

Mart Laar on oma ettepaneku teinud, vaevalt, et ta praegu mõtleb alternatiivsetele nimedele. Nüüd on parlamendi kord, et kas ja kui palju ta läbi räägib, kas Eesti Panga nõukogu esimees muudab oma ettepanekut. Täna on selle kohta vara öelda, need arutelud algavad sügisel.

Mis saab riigi peaprokurörist? Isamaalasest justiitsminister Raivo Aeg soovib Lavly Perlingu jätkamist, EKRE juhid on tema edasitöötamisele vastu.

See pole etteheide, vaid minu kommentaar, kui ütlen, et selliste küsimuste puhul on näha, kuidas ajakirjandus tegeleb poliitikaga või õigemini näeb selle taga rohkem poliitikat, kui seal tegelikult on...

Kuidas nii? Justiitsminister toetab riigi peaprokurörina Lavly Perlingu jätkamist ja EKRE esimees Mart Helme välistab selle. Tõsine konflikt valitsuses.

Ma lõpetan oma lause ja kordan: meedia näeb poliitikat kõikides nendes protsessides rohkem kui seal tegelikult on. Mõned asjad toimuvad Eesti riigis nii nagu põhiseadus ja seadused ette näevad. Me ei ole prokuröri teemat erakonnas arutanud, oleme selle jätnud põhiseaduse kohaselt justiitsministri otsustada, sest tema valib kandidaadi välja ja teeb valitsusele ettepaneku. Loomulikult justiitsminister informeeris mind, mina vastu ei olnud, kuid mingit arutelu erakonnas me ei avanud.

Aga otsustab valitsus.

Sinna me jõuamegi. Justiitsminister on pakkunud kandidaadi, koalitsiooni ühel osapoolel on teistsugune arvamus.

Ma ei näe mingit traagikat, et mõnel erakonnal või valitsuse liikmel võib olla teistsugune arvamus, võivad olla isiklikud kogemused mõne kandidaadiga, poliitilised arvamused ja eelarvamused, see on täiesti normaalne, ei tasu siin näha traagikat või koalitsiooni suurt sisemist konflikti. Küllap tuleb valitsuses ka põhjalik arutelu ja kui leitakse, et see kandidaat ei leia valitsuse toetust, siis tuleb leida uus kandidaat.

Seega võib justiitsministri arvamusest üle sõita?

Justiitsministrist üle ei saa sõita, sest kellelgi teisel ei ole pädevust selle ettepaneku tegemiseks [valitsusele]. Justiitsminister teeb esmase valiku ja toob kandidaadi valitsuse ette. Toob nii kaua, kuni valitsus annab heakskiidu.

Eesti on üks väiksema laenukoormusega riike. Kas me kuulume nende hulka, kes laenu ei saa või nende hulka, kel laenu pole vaja?

Eesti riik saaks kindlasti laenu. Ja laenu ka oleks vaja võtta, sest Eesti riigis on palju vaja teha.

Miks Eesti ei võta laenu?

Õige aja ja paremad hetked laenu võtmiseks oleme mööda lasknud. Oleksime pidanud kindlasti rohkem laenu võtma enne eurotsooniga liitumist, kui iseseisev otsustusõigus ja oma rahanduspoliitika kujundamise võimalused olid suuremad. Nüüd oleme seotud Euroopa Liidus ja eurotsoonis kehtestatud raamistikuga, mis puudutab riigieelarve tasakaalu arvestamist. On väga lihtsakoeline arvata, et võime neile nõuetele vilistada. Näeme ju, kuidas meist palju suuremad ja mõjukamad EL riigid on neis küsimustes paika pandud. Kreeka, Itaalia... Ei ole nii, et lööd rinna ette ja vilistad [ühiselt kokkulepitud] reeglitele.

Täna, mina isiklikult, ei kuulu finantsfundamentalistide hulka. Vaatan teiste Euroopa riikide laenukoormust, mõtlen natuke ja siis küsin endalt: kui on riike, kelle laenukoormus on 40, 50, isegi 100 protsenti SKP-st, aga Eesti, kelle laenukoormus on alla 10 protsendi ehk vaat et kõige väiksem EL-is, ei saa laenu võtta või ei taha või ei julge... Minu arvates on siin midagi väga valesti.

Ilmselt raha trükitakse lähitulevikus veelgi juurde ja selline finantsfundamentalism ei ole päriselt põhjendatud. Peaksime väga tõsiselt sellele mõtlema ja kaaluma [laenu võtmist].

Milleks laenu võtta?

Suurtele infrastruktuuri projektidele. Eelkõige 2+2 maanteed Tallinnast Narva, Võru ja Pärnu suunal, samuti elektriliinid, raudteed ja ma ei pea silmas ainult Rail Balticut, vaid Eesti-sisest raudteevõrku enda reisijate veoks, mis tähendab raudtee kiiremaks ehitamist, elektrifitseerimist, täiendavaid ronge, möödasõitude ehitamist, et kiirliinide rongid pääseksid aeglasematest mööda.

Nendeks tulekski võtta laenu ja lühikese perioodi jooksul asjad korda teha. See muudab meie elu kiiremaks, tõstab konkurentsivõimet, aitab ettevõtlust, säästab inimelusid. Selle eest tuleb võidelda, et mitte olla finantsfundamentalismi vang.

Kas praeguse maksukoormusega tuleb riik toime?

Arvan küll, et üldist maksukoormust me tõsta ei saa. Võime midagi ümber jagada, et mida rohkem ja mida vähem maksustame, kindlasti on võimalik makse mõnevõrra paremini koguda, ka väliskapitali väljaviidava kasumi pealt.

Aga mõtleme meie elatustasemele ja konkurentsivõimele, sest oleme astumas pärast iseseisvuse taastamist kõige raskemat sammu ettevõtluse arengus – väljume madalate tööjõukulude eelistest, mis on suur väljakutse Eesti majandusele ja tööandjatele, seda veel töökäte puuduse olukorras. Kui samal ajal püüaksime maksukoormust suurendada, teeksime selle sammu üliraskeks. Mina seda ei toeta, sest see ei aita Eesti arengule kaasa.

Peaminister Ratas käis 9. juulil Narvas, arutas Eesti Energia juhtidega uue õlitehase ehitamist ja näitas enda positiivset hoiakut. Teie arvamus?

Ida-Viru arengumootor on paljuski olnud põlevkivienergeetika. Nüüd on selge, et pikas perspektiivis ja jätkusuutlikult pole võimalik põlevkivienergeetikat elektri tootmiseks arendada. Millised on alternatiivsed lahendused? Õlitehas... Eksperdid ja targad inimesed peavad ütlema. See võib olla lahendus, aga mitte kogu Ida-Viru problemaatikale. See võib olla üks väike alternatiiv, mis pehmendab ning kui äriplaanid peavad ja keskkonnauuringud näitavad projekti mõistlikkust, siis tuleb sinna investeerida. Täna sellele veel vastust ei ole.

Aga pikas perspektiivis... Kes on see lapsesuu, kes tõe välja ütleb?

Öelge välja.

Ma ei ütle välja, aga mõtlen valjult. Mäletan [tollase Viljandi maavanemana] kui [1996. aastal] läks pankrotti Võhma lihakombinaat, kus parematel aegadel töötas üle 700 inimese. Väikesele kohale oli see suur tagasilöök. Tiit Vähi oli siis peaminister ja Jaak Leimann majandusminister. Moodustati valitsuskomisjon, mis tegi päris head tööd. Nad uurisid ka Euroopa teiste riikide kogemust monofunktsionaalsete asulate probleemide lahendamisel ja paljud näited puudutasid kaevanduslinnu. Kui seal tootmine vähenes või lõpetati, mis siis tehti, kas seal loodi uued töökohad?

Lahendus oli hoopis probleemi hajutamine. Kes lasti soodustingimustel varem pensionile, kellele tehti ümberõpe, kes paigutati ümber. Paljud asulad vähenesid tuntavalt või lakkasid üldse olemast.

Et nüüd teha sama Ida-Virumaal?

Ida-Viru elanikkond väheneb teiste maakondadega võrreldes kõige kiiremini. Inimesed lähevad ära. Ei maksa teha illusiooni, et me leiame kõigile neile [koondamise alla sattuvatele energeetikutele ja kaevuritele] seal alternatiivi mõnes muus valdkonnas.

Riigil peab olema terviklik plaan, mis ei keskendu ainult inimeste Ida-Virus jõuga kinni hoidmisele ja et viime sinna riigi ametikohti, loome ettevõtluskeskusi... Vaatame avaramalt, Eestis on töökäsi tohutult puudu – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Võrus – igal pool tuntakse töökätest puudust.

Nii et meie tulevik on pooltühi Narva?

Praegu kasvab ainult Tallinna ja veidi ka Tartu ümbruse elanikkond. Mujal on jalgadega inimesed hääletanud end teise kohta. Tuleb vaadata, mida annab Ida-Virumaal teha ja tunnistada ausalt, et kõik need linnad, mis nõukogude ajal üles ehitati – Kohtla-Järve, Sillamäe, Kiviõli, Narva laiendused – ja mis toetusid põlevkivienergeetikale, ei ole jätkusuutlikud. See arenguetapp on möödas.

Aga kus on Isamaa tulevik, sest teie volikogu on valdavalt keskmise ja vanema põlvkonna käes?

See on kõikide erakondade probleem, kuidas haarata poliitikasse mitte ainult noori inimesi, vaid üldse uusi inimesi, kes tahaksid poliitikat teha. See on ka Isamaa probleem.

Senine institutsionaalne tegutsemine on murdehetkes. Noored inimesed tahavad ennast järjest vähem siduda läbi liikmelisuse ühe või teise erakonnaga. Ka meil on olnud noori, kes osalevad valimiskampaanias, tulevad õhinaga, tahavad näha kampaaniat seestpoolt, on toimekad, aga erakonda ei astu ja... lähevad pooleks aastaks Austraaliasse tööle.

Võibolla erakondade tulevik ongi lõdvalt seotud amorfne toetajaskond, kes ei ole liikmed, ei maksa liikmemaksu. Noored tahavad olla vabad – täna siin, homme seal, hästi liikuvad, olla küll mõne erakonna toetaja, aga mitte liige.

See on erakondadele väljakutse, sest üha vähem mängib rolli, kui palju sul on liikmeid, olulisem on, kui suur on su toetajaskond. Suur liikmeskond ei taga erakonnale veel suurt toetust.

Reformierakonna esimees Kaja Kallas ootab, millal katkeb praeguses koalitsioonis Keskerakonna või Isamaa kannatus ja see valitsus laguneb. Millal see juhtub?

Mina seda ei tea. Aga loodan, et praegune koalitsioon püsib järgmiste korraliste valimisteni [aastal 2023]. Seni ei ole sellist koalitsiooni Eestis veel olnud. Võibolla nüüd on esimene kord, kuigi senine ajalugu ja poliitiline loogika seda lootust ei soosi.

Aga Kaja Kallase ootusest võib välja lugeda Reformierakonna probleemi.

Millist?

Sa pead olema oma koalitsioonikaaslastega nii heas kui halvas, sa ei saa neid hüljata esimesel raskel hetkel või erimeelsuse korral, olgu see nii ebameeldiv kui tahes. Vaat see on sõnum Reformierakonnale. Ei ole nii, et üks minister tegi avalduse, mis mulle ei meeldi või millega kahjustati Eesti mainet, nüüd löön ukse kinni ja otsin paremaid lahendusi. Kui oled koalitsioonilepingu sõlminud ja keegi seal [valitsuses] soleerib, püüa kutsuda teda korrale – esimesel korral, teisel, kolmandal... Ole kannatlik.

Koalitsioon on, ärme ela illusioonides, nagu nn Brežnevi-pakike omal ajal – tahtsid saada kvaliteetset raamatut, pandi... [NSV Liidu liidri 1964-1982 Leonid Brežnevi mälestused] "Uudismaa" ja "Taassünd" kaasa. Koalitsioon ei ole nii, et valid ainult endale meeldivad lubadused ja partnerid, vaid saad kaasavaraks teiste erakondade ministrid ja nende lubadused. Selle teadmisega pead sa elama.

Teie võtsite kaasavaraks EKRE.

Ma ei arva, et lükkame kõrvale erakonna, kes on kasvatanud valdavalt rahulolematusega toetust nagu pärmi peal, kogub valimistel pea 20-protsendilise tulemuse ja siis ütleme, et igal juhul välistame [koostöö nendega]. Üks suuremaid vigu oli enne riigikogu valimisi tekitatud tohutu vastasseis, et EKRE on igal juhul mängust väljas, olgu nende toetus 10, 20 või 25 protsenti. See oli ülimalt vale ja näitab madalat poliitilise kultuuri taset.

Kui ma nüüd üldistaksin, siis oleks rumalus neid [samasuguseid parteid] üle Euroopa ignoreerida ja jätta igal pool kõrvale. Kaasamine on igati mõistlik. Ühelt poolt näitab see, et me ei ignoreeri neid. Teiselt poolt näitab, kui palju õhku ja bluffi on olnud nende loosungites, võtab maha illusioonid ja ootused, muudab realistlikumaks ka valija, kes näeb, mis on poliitikas tegelikult võimalik.

Nii oli ka EKRE kaasamine valitsuskoalitsiooni vältimatu ja väga hea.