Toomas Sildam: Keskerakond ja Isamaa hoiatasid EKRE-t ({{commentsTotal}})

Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega
Toomas Sildami intervjuu Indrek Saarega Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Need, kes lõid Jüri Ratase teisele valitsusele juba hingekella, kiirustasid. Kuid need, kes hindavad praegust koalitsiooni kenasti kestmisvõimeliseks, võivad petta ennast ja eksitada teisi, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.

Esimest sadat päeva, mis täitus 8. augustil, tähistas Keskerakonna, EKRE ja Isamaa liit veidi närvilises meeleolus. Võimupoliitikud tahtsid rääkida enda edusammudest, aga miski muu oli põnevam. Sest, ajakirjandusse hiilisid ettevaatlikud kuuldused, et separaatkõnelusi peavad Reformierakond ja EKRE juhtide sõnakasutuse pidevast selgitamisest tüdinenud Keskerakond.

Peaminister Jüri Ratas, kellele on oluline valitsuse maine Eestis ja liitlaste juures, otsib lahkumisteed senisest võimuliidust, sosistati suviselt tühjades poliitkoridorides.

Võib-olla oli siin lisaks suitsule ka natuke tuld. Valitsused, nagu me teame, lagunevad ikka seest-, mitte väljastpoolt.

Tõsi on see, et valimised kaotanud ja ometi peaministri koha säilitanud Keskerakonna mitme mõjuka tegija arvates oleks Reformi- ja Keskerakonna liit parem praegusest koalitsioonist EKRE ja Isamaaga. Nagu pole ka kahtlust, et riigikogu märtsikuised valimised suurelt võitnud, kuid siiski opositsiooni jäänud Reformierakond soovib valitsusse tagasi pääseda.

Need kaks soovi pole veel kokku saanud. Paljud keskerakondlased – eriti maapiirkondades – pelgavad Reformierakonda endiselt rohkem kui EKRE-t. Nii kehtibki Maalehe ajakirjaniku Argo Ideoni diagnoos, et Jüri Ratase teine valitsus on katki pea kõigist kohtadest, mis ei puuduta Reformierakonna võimult kõrvale hoidmist ning Keskerakond, EKRE ja Isamaa toimetavad igaüks omaette tubades, mis on algse kokkuleppega neile jäänud, ning ehitavad oma nurgakeses endale vastuvõetavat riiki.

Ometi näib, et EKRE juhtkond hakkas nüüd esimest korda viimase saja päeva jooksul kartma, nagu võiks Ratas tõepoolest saata selle valitsuse kapitaalremonti.

Ja mitte ainult Ratas. Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder võrdles EKRE juhtide teravat, lahmivat sõnakasutust liputajate jooksmisega jalgpallistaadionile ja meenutas, et nende eesmärk ei ole mõjutada mängu kulgu, tulemust või jalgpallireegleid, vaid pälvida tähelepanu. Seederi arvates ei peaks Eesti meedia poliitilisi liputajaid võimendama, sest jalgpalligi puhul on nii, et kui liputajad staadionile lippavad, keeratakse kaamerad ära ja neid ei näidata, et võtta liputajatelt motivatsioon.

On aga keeruline keerata kaamerad ära näiteks siseministrilt, riigikogu esimehelt, rahandusministrilt või Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmelt ja jätta nende sõnad kajastamata. Küll näitas Seeder oma otsekohese kujundlikkusega koalitsiooni kolmanda osapoole arvamust.

Keskerakonna ja Isamaa juhtidel võis olla üks loogiline soov: hoiatada, et lõpetada olukord, kui EKRE domineerib oma liidrite ütlemistega teiste valitsuspartnerite üle, hööveldab õhemaks nende usaldusväärsust ning valitsuse ka asjalikud otsused mattuvad äärmuspopulistlikku sõnamutta.

EKRE juhid tõmbasidki selle kõige peale enda sõnakasutuse sordiini alla. Vähemalt praegu, vähemalt näiteks Arvamusfestivalil parlamendierakondade esimeeste vestlusringis kliimateemadel rääkides. Samas on nad varem öelnud, et ei muutu valitsuses pehmodeks ega hakka end sõnades tagasi hoidma. Vaatame.

Igatahes saab selle aasta 20. augustil, Eesti iseseisvuse taastamise 28. aastapäeval, tähistada Jüri Ratas ka enda 1000. päeva peaministrina. Jüriratasliku viisakusega koalitsioonipartnerite suhtes ennustas ta, et praegune valitsus kestab kevadeni 2023, riigikogu järgmiste valimisteni. Ratas võib tõesti nii pikalt koalitsioonis olla, see on päris tõenäoline. Kas aga täpselt praeguses valitsusliidus, on juba iseküsimus.

Muidugi on Jüri Ratasel õigus, et Eesti on parlamentaarne riik, kus rahvas teeb valimistel otsuse, milline erakond ja kui suurelt pääseb riigikogusse. Ent parlamenti jõudmine ei anna kellelegi priipiletit valitsusse. Koalitsioon sünnib lähtuvalt parlamendi matemaatikast, et võimuliidul oleks riigikogus vähemalt 51 – soovitavalt muidugi rohkem – häält ning teiseks on vaja ühiseid põhimõtteid ja väärtusi.

Kui on ainult matemaatika, aga pole ühiseid põhimõtteid või need kaovad, siis lõpuks ei ole valitsusse pääsemine ja valitsuse püsimine midagi igavest. Ehk Jüri Ratast tsiteerides: "Poliitiline konkurents paneb paika selle, kes suudab konkureerida koalitsiooni ja kes opositsiooni."

Toimetaja: Toomas Sildam



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: