Raul Rebane küsib: "Mart Helme võrdlus NSVL-i ja Euroopa Liidu sarnasuse kohta, Martin Helme tugev väide, et ametnikud ei tohi oma vaateid levitada, Mart Helme hinnangud laulva revolutsiooni kohta ja Jaak Madisoni holokaustile vihjava sõnavara kasutamine immigratsioonile lahendust otsivas tekstis viisid viimaste nädalate jooksul nad küll väga hästi pildile, aga kas see oli neile positiivne?"

Oma küsimusele vastates leiab Rebane, et EKRE poliitikute väljaütlemistel ei ole positiivset mõju: "sest eranditult kõik need arvamused on vastuolus enamiku Eesti inimeste vaadete või tajuga".

Eksperdiks tituleeritud autorilt ootab lugeja-kuulaja objektiivsust, st erapooletut ja kõiki aspekte arvesse võtvat analüüsi. Eriti kui esinetakse rahvusringhäälingu tribüünilt. Ometi ei tee Rebane katsetki avada mainitud väljaütlemiste konteksti, vaid käsitleb neid endastmõistetavalt kui midagi äärmiselt skandaalset ja korralike inimeste tundeid riivavat.

EL ja NSVL

"Euroopa Liidu toetus on Eestis väga kõrge ja NSV Liidust tahtsid teatavasti kõik välja, Euroopa Liitu taheti sisse ja see pole muutunud," kirjutas Rebane Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu võrdlemise kohta.

Alustuseks oleks meediaekspert pidanud täpsustama, et EKRE esimees Mart Helme ei võrrelnud Briti uuele peaministrile Boris Johnsonile saadetud õnnitluses Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu, rääkimata nende kahe liidu samastamisest.

Eksperdina võinuks Raul Rebane lisada, et isegi kui ajaloolase haridusega siseminister oleks võrrelnud erinevaid poliitilisi süsteeme, pole selles midagi taunitavat, sest vabas ühiskonnas ei ole tabuteemasid.

Kuid kõnealuses läkituses meenutas Helme eestlaste toonast soovi lahkuda liidust, millesse me ei soovinud kunagi kuuluda, ja viitas brittide soovile jätkata oma edasist teekonda väljaspool teist liitu. Pigemini seisab Helme öeldu iva lauses: "Oma tee valimine ei tule kunagi ilma hinda maksmata."

Muljet, et Mart Helme rääkis Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu sarnasusest, püüti iga hinna eest jätta euroskeptilisse ja konservatiivsesse poliitilisse suunda negatiivselt suhtuvates meediaväljaannetes.

Muide, samas võtmes käsitles Helme saadetud õnnitlust vene propagandaportaal Sputnik, pannes oma uudisele kõlava pealkirja: "Olete õigel teel, seltsimehed: siseminister võrdles Brexitit NSV Liidust lahkumisega".

Samasugust muljet püüdis jätta ka välisministeeriumi kõrge ametnik Matti Maasikas, kes kirjutas Twitteris: "Vabariigi Valitsuse liige võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga. Meie diplomaatidel on üha keerulisem rääkida, et poliitika pole muutunud."

Viidates rahandusminister Martin Helme jõulisele reaktsioonile ("Kes sa selline oled?") kaitseb Rebane Maasika õigust arvamust avaldada: "Õigus öelda oma seisukoht ka siis, kui see on vastuolus ministri arvamusega, on väärtuslik põhiõigus."

Loomulikult on ka ametnikel õigus oma arvamusele, kuid demokraatlikus ühiskonnas peaksid maksumaksja palgatud ametnikud viima ellu demokraatlikult valitud valitsuse poliitilist tahet, mitte kommenteerima ministrite tegevust sotsiaalmeedias.

Pole kahtlust, et nii kogenud riigiametnik nagu Matti Maasikas saab oma kriitilisi tähelepanekuid esitada ka ametkondlikke kanaleid pidi. Kui ta just ei soovi kaasa mängida opositsioonierakondade mängu "Eesti on saanud nii halva valitsuse!" Aga sel juhul tuleks Maasikal liikuda ministeeriumist erakonnapoliitikasse ja eksperdina võinuks Raul Rebane sellele asjaolule tähelepanu juhtida.

Mart Helme ja Jaak Madisoni sõnad

Nüüd aga Mart Helme väidetavast hinnangust, nagu oleks laulev revolutsioon kujutanud endast massihüsteeriat. Kindlas kõneviisis räägib sellest hoopiski Helmet usutlenud Vahur Koorits, kelle negatiivne suhtumine EKRE-sse on teada. Iga selle intervjuu erapooletu lugeja ja helifaili erapooletu kuulaja saab ju kohe aru, et Helme oli kaugel sellest, et anda meie vabaduspüüdlustele halvustav hinnang. Helme kirjeldas toona valitsenud meeleolusid ning parandas kohe oma sõnakasutust.

Pigem tekib mul küsimus, miks ei näe kommunikatsiooniekspert probleeme seoses nende meediaväljaannetega, mis esitlesid Helme sõnu tahtlikult negatiivses valguses?

"Siseminister nimetab laulvat revolutsiooni hüsteeriaks," kirjutas Koorits. Ometi võib intervjuust lugeda Helme sõnu: "Inimesed läksid üksteise julgustuse tiivul, teatud määral oli see jah massimeeleolu. Ma ei ütle, et see oli hüsteeria, aga see oli massimeeleolu, kus inimesed üksteist üles kütsid. Ootused olid väga suured."

Miks vaadatakse sellest esmase sõnastuse parandusest mööda ning jätkatakse asja kujutamist nagu oleks Helme soovinud halvustada laulvat revolutsiooni? Aga sellepärast, et nii saab näidata EKRE esimeest halvas valguses ning heita varju kogu erakonnale ja selle poliitilisele suunale.

Ma mõistan, et taoliselt võivad käituda opositsioonipoliitikud, ent oma professionaalsust rõhutav ajakirjandus peaks poliitilisest ärapanemisest kõrgemal seisma. Rääkimata sellest, et kõikvõimalikud eksperdid peaksid taolistel puhkudel just lugejatega küüniliselt manipuleerivat ajakirjandust korrale kutsuma.

Viimaks veel Jaak Madisoni saksakeelsest lausest tema rändeteemalises postituses. Seda pidas libastumiseks ka EKRE esimees Mart Helme. Madison selgitas, et tahtis oma sõnakasutusega liberaale närvi ajada.

"Kus siin siis nüüd see erakonna reklaam või positiivsus on?" küsib Rebane, ja ka siinkirjutaja leiab, et taolised sõnamängud ja vihjed, mis on mõeldud teatud seltskonna irriteerimiseks, ei aita rändeküsimuse lahendamisele kaasa, vaid juhivad tähelepanu tänapäeva Euroopa probleemidelt minevikus toimunule.

Vahemärkuse korras: kui Rebane väidab, et kõnealused väljaütlemised või arvamused on vastuolus enamiku Eesti inimeste vaadete või tajuga, siis kontrollimatu rändelaviini ja sellega kaasnevate probleemide kohta võib sama öelda. Jaak Madisoni positsiooniga, et asi tuleb kontrolli alla saada, on kahtlemata päri enamik eestlasi.

Pluralism peaks olema demokraatia lahutamatu osa

Raul Rebane ei nõustu Helir-Valdor Seederiga, et EKRE väljaütlemistest tuleks mööda vaadata. "Suurte väärtuskonfliktide mahavaikimine ja nende asendamine eetris mingite väikepoliitiliste sehkendustega ei ole õige," leiab Rebane.

Ta ise näib kuuluvat nende hulka, kes peavad EKRE-t ja teisi sarnaseid erakondi euroopaliku liberaalse väärtusruumi lammutajaks. Ent Lääne ühiskondi lõhestava väärtuskonflikti tuumaks on tegelikult see, et väidetavalt liberaalse väärtussüsteemi pooldajad ei soovi pidada rahvuskonservatiivseid väärtusi (nt perekond, rahvus, iseseisvus) legitiimseks.

EKRE-t on süüdistatud sobimatus retoorikas ja sellega läheb kaasa ka Rebane, kuid asi on hoopis selles, et teatud hulk inimesi ei ole valmis aktsepteerima rahvuslik-konservatiivseid arusaamu ühiskonnast ega soovi sellist valitsust, mis neid ellu viiks. Ometi peaks pluralism olema demokraatia lahutamatu osa.

Miks nõuab Rebane sõnavabadust valitsust kritiseerivale euromeelsele ametnikule, aga käsitleb euroskeptilise ministri arvatavat kriitikat Euroopa Liidu aadressil kui midagi negatiivset? Miks võib palgatud ametnik Rebase meelest kritiseerida sotsiaalmeedias ministrit, ent valijatelt mandaadi saanud minister ametnikku korrale kutsuda ei või?

Või miks peab Rebane eksperdina normaalseks, et suured meediaväljaanded püüavad ebaausate ja manipulatiivsete võtete abil kujundada lugejate suhtumist teatud poliitilisse suunda ja seda esindavatesse poliitikutesse? Vähemasti ei ole tal selle kohta mitte midagi öelda.

Raul Rebane ütleb oma artikli kokkuvõtteks, et pildil maksab olla ainult siis, kui sellel on mõte ja see sisaldab enamiku jaoks positiivsust. Selle seisukohaga võib nõustuda või mitte, kuid pilt, mille kommunikatsiooniekspert ise joonistab, on kahjuks ühekülgne ja erapoolik.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.