On ülekohtune meie seadusandja ja ebaõiglane valijate suhtes, et 3. märtsil valitud riigikogust jääb seni meelde kahetunnine vaidlus, kas parlamendihoone valgesse saali tuleb Eesti trikolooride kõrvale tagasi viia Euroopa Liidu lipud.

Tegemist ei ole Eesti riigi ja Eesti inimeste heaolu ja toimetulekut mõjutava küsimusega. See on EKRE meeste võidurõõm, et meie tulime võimule ja teeme teistmoodi, millega koalitsioonikaaslased Keskerakonnast ja Isamaast pidid uue valitsusliidu tervise huvides leppima. Muidugi ei tahtnud nad ka anda plusspunkti opositsioonile ehk Reformierakonnale, kes lükkas euroliidu lippude küsimuse parlamendi otsustada.

Ent kindlasti näitavad need kaks piinlikku tundi, et Eestis on võimu juurde saanud euroskeptilised või vähemalt eurojahedad poliitikud.

Vaikselt, aga pöördumatult on pinnale kerkimas veel üks euroteema, mis hakkab testima praeguse valitsuse kestmist. Selleks on Euroopa Stabiilsusmehhanismi ehk ESM-i reform. Keeruline teema, mis puudutab riikide pankrotti ja euro kokku kukkumise vältimise plaani. Alguses oli see seotud laenuabi andmisega raskustesse sattunud riikidele, näiteks Kreekale, nüüd arutavad euroala pea- ja rahandusministrid ESM-i aluslepingu muutmist, et päästelaenu saaks anda ka otse probleemidesse uppunud pankadele.

Olulisem on aga võimalik muudatus, mille järgi võib erandjuhtudel, kui on väga kiire, loobuda ühehäälse otsustamise nõudest ja piisaks, kui poolt on 85 protsenti riikidest. See tähendab, et näiteks Eestil või Soomel või Lätil või kellel iganes kaoks vetoõigus. Kuid nii oleks ainult erandjuhtudel.

Just sellele oligi meie rahandusminister, EKRE aseesimees Martin Helme Luksemburgi koosolekul vastu. Ta seisis sellele vastu ka siis, kui oli jäänud oma eriarvamusega üksinda ja keegi teistest rahandusministritest teda ei toetanud.

Väidetavalt astus ta siin vastu Eesti valitsuse suunisele, mille üks osa oli kindel soov, et Eesti ei oleks Luksemburgis üksi kõigi teiste vastu. Just sellele viitas peaminister Ratas, andes mõista, et rahandusminister Helme ületas oma volitusi.

Varem ei ole Eesti Euroopa Liidu niisugustes aruteludes kunagi üksi jäänud. Eesti on alati näidanud, et mõistab ühise vastutuse ja solidaarsuse tähendust. Keegi võib neid väljendeid nimetada halvustavalt poliitkorrektseks sõnakõlksuks või eurouduks, kuid just neile Euroopa Liidu toimimine paljuski toetub.

Väikese riigi puhul võivad teised mõista, kui tal on mingi väga spetsiifiline mure. Aga millised olid ESM-i puhul Eesti erihuvid, mis õigustaksid meie üksi jäämist, võrreldes näiteks Soome või Lätiga? Rumal on üksi jääda, ütles üks Euroopa Liidu asjatundjaid.

Olgu, peaminister Jüri Ratas klaarib selle segaduse euroala tippkohtumisel 21. juunil ja ütleb, et Eesti ei nõua  endale ESM-i reformi puhul vetoõigust. Ent kõigile meie partneritele on selge, et valitsuse vahetus ja sisepoliitiliste jõujoonte nihkumine tõi kaasa muutuse Eesti senises Euroopa-poliitikas.

Kui enne sai öelda, et ärge võtke südamesse jutte Euroopa Komisjonist kui süvariigi kantsist, ärge takerduge minevikku, kui EKRE oli opositsiooniparteina ESM-i vastu, lugege parem Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonilepingut ning te näete, kuidas hirmud on ülespuhutud, sest Eesti maine oli hea ja me ei olnud probleemimeistrid, siis nüüd... Nüüd Eesti astuski seniselt teelt kõrvale.

ESM-i aluslepingu täiendused peaksid valmis saama tänavu detsembriks. Siis tuleb need heaks kiita euroala riikide valitsustes ja ratifitseerida rahvusparlamentides. Ka Eestis.

Kas te ikka mäletate, kuidas puhkes mullu sügisel valitsuskriis, kui Isamaa oli vastu, et Jüri Ratase esimene valitsus annaks oma toetuse ÜRO ränderaamistikule ja millise meeleavalduse korraldas sel puhul EKRE Toompea lossi ees?

Kui mäletate, siis mõistate, millist umbsõlme hakkab umbes poole aasta pärast ESM-i aluslepingu muudatusi heaks kiites harutama Jüri Ratase teine valitsus.

Juba praegu on näha, et EKRE on sellele vastu. Keskerakond toetab. ÜRO ränderaamistiku vastasusest endale valimisratsu voolinud Isamaa võib jääda kõhklevaks. Opositsioon – Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid – on Keskerakonnaga ühes paadis ja hõõruvad käsi.

Mis siis saab? Suvi on pikk ja sügis takkaotsa, et selle üle mõelda.