Heinz Valk: algselt oli mõte piirata inimketiga nõukogude sõjaväebaasid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: (Foto: ERR)

"Algselt oli ka mõte, et piirame inimketiga ümber nõukogude sõjaväebaasid, aga siis leidsid mõned, et see on natukene ohtlik mäng," sõnas ERR-ile antud Balti keti meenutuses Rahvarinde asutaja Heinz Valk.

"Juba kevadel oli selge, et kuna tuleb Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäev ja tänu sellele paktile, kujunes meie rahva ja riigi saatus üsnagi jubedaks tohutute kaotuste, hävingu, surmadega, siis oli üks kindel teadmine, et sel päeval tuleb korraldada mingisugune niisugune võimas protesti meeleavaldus, et see kaiguks vastu kogu maailmast, mitte ainult läänemaailmast, vaid ka Moskvast, mis oli meile väga oluline," rääkis Valk usutluses. 

Mõtet, mida 23. augustil teha, otsiti kaua: "Mõte oli, aga milline see aktsioon peaks olema, vat siin ei laekunud kuskiltki mingitki julgustavat ideed. Pakuti välja tavalisi asju, korraldame kõikides kolmes pealinnas suured meeleavaldus laulude ja kõnedega nagu alati, see mõte langes kohe välja. Üks ideevälgatus, mis arutlemist vääris oli piirata kõik võimukeskused kolmes pealinnas ümber inimketiga. Selles oli mingisugune iva sees."

"Tuli ka niisugune mõte, et piirame inimketiga ümber nõukogude sõjaväebaasid, aga siis leidsid mõned, et see on natukene ohtlik mäng, sest niisuguses olukorras ei tea kunagi, kus ühelt või teiselt poolelt tuleb mingisugune meeleoludest sündinud intsident, mis võib kasvada meile väga ebameeldivaks. Nii me olimegi sõna otseses mõttes hädas, ühtegi mõtet kuskilt ei laekunud, mis oleks väärinud seda päeva ja alles, kuskil juuni lõpupoole, minu mäletamist järgi peale jaanipäeva või seal kandis, tuli meie Eestimaa Rahvarinde tollaselt juhil Edgar Savisaarelt ettepanek teha inimkett läbi kolme Balti riigi Tallinnast Vilniuseni. No selles oli juba suurejoonelisuse aimdust. Nüüd oli küsimus selles, kuidas seda teha ja kas me oleksime suutelised seda tegema," rääkis Valk. 

Valgu sõnul olid inimesed alguses idee suhtes skeptilised.

"Esialgne maa kuulamine lätlaste ja leedulastega ei olnud ka julgustav. Mõlemas vabariigis arvati, et me ei saa sellega hakkama, et inimesed on eelmise aasta sellises tunde lõõsast väsinud ja mingil määral isegi pettunud, et meie iseseisvus pürgimus nagu on takerdunud ja ei ole saavutanud sellist taset nagu me kõik 1988. aastal oma hinges lootsime," ütles ta. 

"Sama ebalev oli ka Eestimaa Rahvarinde eesseisus, kus seda asja arutati ja kõhklejaid oli rohkem kui toetajaid. Siis saabus kuskil murdepunkt, ma mäletan seda koosolekut, kus jälle arutati, et oh meie ei saa, meie ei suuda, meie ei jõua ja siis niisuguses olukorras, aitab vahel kännu tagant välja saamiseks mingi julgustav pöörane mõte ja meil tekkis selline sähvatus, et kuna see plaanitav kett on tõenäoliselt mitte teostatav, siis just sellepärast, et ta on mitte teostatav, teeme ta ära," rääkis Valk 

Valk ütles, et ajakirjandusel oli Balti keti idee levitamisel suur roll: "Me saime aru, et tuleb kaasata sellesse kogu Eesti üldsus, me saime kohe kokkuleppele ajakirjandusega, mis oli ääretult tähtis. Raadio, televisioon, vabariiklikud ajalehed, maakondade ajalehed, igasugused uued omatekkelised ajalehed. Kõik olid nõus aitama, kaasa lööma." 

Rahvast planeeriti Balti ketti meetrihaaval.  "Kõige suurem probleem oli selles, kuidas ja kuhu suunata need rahvamassid, mis tõenäoliselt Balti ketti tulevad. Rahvarinde turvateenistus mõõtis meetri haaval läbi kogu selle trassi, mis algas Toompealt ja kuskilgi seal Valgamaal jõudis Läti piirini," selgitas Valk.

Rahva arv, kes kinnitasid, et nad Balti ketti tulevad, kogu aeg kasvas. Balti kett oli jututeemaks seltskondades, trammides, bussides ja turul.

"Nüüd tuli hakata seda trassi jagama meetrite kaupa. Näiteks sellest kolhoosist tuleb 62 inimest orienteeruvalt, sellest koolist tuleb 200 inimest ja niimoodi hakati kokku klapitama. Vat sellest külast järgmise suure ristmikuni, kus on kaks suurt pärnapuud, see distants on nii pikk ja sinna lähevad need ja need, nende külade ja kolhooside, vabrikute või mingisuguse teadusasutuste või kooli inimesed," selgitas Valk.  

Valk ütles, et esialgu tundus, et käest kinni hoides ei saa kogu vahemaad täita, siis plaaniti lüngad täita sinimustvalge lindiga. Kuid mida kaugemale organiseerimistööga jõuti, seda kindlamad oldi, et see vahemik suudetakse täita tõelise inimketiga.

"Tekkis jälle vastupidiseid olukordi, kus mõnda kohta saabus nii palju inimesi, et seal inimesed moodustasid kahe isegi kolme realise keti. Samal ajal, kui mitmes teises kohas olid esialgu üsnagi hirmutavad lüngad sees," lisas ta.

"Kuid samuti oli selge, et kui kett on toimunud, siis läheb lahti üldiseks rõõmujoovastuseks ja pidutsemiseks. Kogu see pikk trass läbi kolme riigi, see on üks suur rõõmupidu, millega tähistati seda, et me saime sellise asjaga hakkama," rääkis Valk.

"Niimoodi saabuski 23. august. Kõik ettevalmistused olid tehtud. Maanteele oli valge värviga tõmmatud, kes-kus peab seisma," meenutas ta.

Üks murekoht tuli veel, mida ei osanud arvestada, selleks oli ilm. 

"Päeva algus ei olnudki meile paljutõotav, hommikupoole algas sadu, just nagu meie kiuste," meenutas Valk ja lisas, et pea oli muremõtteid täis.

"Ma ei mäleta, kuhu me jõudsime, kui vihmasadu lakkas ja see oli siis uhke vaatepilt, mis meile autoaknast avanes. Selle sooja augusti vihma järel kogu maastik auras, kõik päike paistis läbi nende miljonite veetilkade, mis veel õhust langesid või puude otsast alla kukkusid. See oli erakordselt lootustandev ja tahet sisendav märguanne taevastejõudude poolt, et näed natukene hirmutasime teid hommikul selle vihmasajuga, aga kõik on kontrolli all."

Valk kirjeldas Balti ketti, kus oli väga palju inimesi ja melu selle juures.

"Tohutult palju oli rahvariideid, sinna oli tuldud tervete perekondade kaupa ja ilmselt külade ja kolhooside kaupa, lipud kaasas, tohutult palju sinimustvalgeid lippe, tohutult palju oma tehtuid vahvaid loosungeid, plakateid, kus seda pakti nii ja naa pilgati ja häbimärgistati või lausa sõimati," ütles ta.

"Huvitav fakt on see, mida edastas üks tollal NASA-s töötanud eesti sõjaväelane Jüri Kork, kes rääkis, et sellel ööl olid NASA tehiskaaslased, luuresateliidid avastanud imeliku helendava mingisuguse pikka nagu mao Tallinnast kuni Vilniuseni. See meie lõkete, küünalde helendus, see ulatus kosmosesse välja," rääkis Valk.

"Muidugi me saavutasime rohkemat, kui lootsime, me tahtsime oma ketiga suunata lääneriikide tähelepanu sellele, et kolme Balti riigi jaoks ei ole teine maailmasõda veel lõppenud, kestab edasi sellest alatust paktist sündinud ülekohus ja see mõjus. See mõjus sellepärast, et selle keti mastaapsus, selle meeleavalduse erakordne kõrge kultuur, ei mingeid intsidente, ei mingeid kaklus ega midagi ebameeldivat ei juhtunud sellel päeval ja ööl. Oli ainult tohutu rõõm," meenutas Valk.

"Me saavutasime eesmärgi kuhjaga ja teine asi, mida me saavutasime, oli Moskva tohutu raevupruse. Me teadsime, et see MRP on Moskvale üks kibe asi, kole-mõru suutäis, mida tuleb alla neelata," ütles Valk.

Heinz Valgu, Marju Lauristini ja teiste meenutusi Balti ketist on võimalik vaadata ETV-s reedel kell 21.35.

Toimetaja: Laura Saks

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: