Marin käis töönädala lühendamise idee välja sotsiaaldemokraatliku partei 120. sünnipäeva tähistamisel. Hilisemates kommentaarides märkis ta, et viimase saja aasta jooksul on tootlikkus pidevalt paranenud ja tööaeg lühenenud.

Praegu võib ehk kuuetunnine tööpäev või neljapäevane töönädal elamiseks piisava palgaga tunduda utoopiana, aga arutleda selle üle tuleks, leiab Marin.
Praegu on soomlaste töönädala pikkus 37,5 tundi. Eelmise valitsuse ajal pikendati tööaega poole tunni võrra ilma palka tõstmata.

Esimese hooga andis opositsioon Marini mõttele kohe hävitava hinnangu.

Kokoomuse parlamendiliige Arto Satonen tuletas meelde majandusuuringute instituudi Etla uuringut, mille järgi hiljutine tööaja pikendamine on aidanud märgatavalt Soome konkurentsivõimet tõsta.

Ta seadis küsimärgi alla sotsiaaldemokraatide reaalsustaju. Kaubanduskoja tegevjuht Juho Romakkaniemi märkis irooniliselt, et samahästi võiks lühendada tööaega kohe nulli tööpäeva ja nulli tunnini.

Tegelikult on Soomes 1990. aastatel lühendatud tööaega proovitud. Algselt käis idee välja sotsioloogiaprofessor Paavo Seppänen, kelle sõnul peaks organisatsioon toimima 12 tundi senise kaheksa tunni asemel.

Töö peaks toimuma kahes kuuetunnises vahetuses. Aastatel 1996-98 katsetatigi paarikümnes omavalitsuses sellist töötamist. Osales ka 12 eraettevõtet. Ettevõtjad osalesid katses muuhulgas seetõttu, et ei peaks nõudluse vähenedes töötajaid koondama, vaid saaks nad olude paranemiseni siiski firma teenistuses hoida.
Jyväskylä ülikooli lektor Timo Anttila jälgis seda katset ja uuris tulemusi.

Tema sõnul aitas 6+6 mudel omavalitsuste poolel leevendada majanduskriisi ajal tööpuudust, erasektoris aga aitas kaasa struktuurimuutusele ja tootlikkuse tõusule.

Näiteks Nokia rehvitootmises tõusis tootlikkus 33 protsenti ning vee- ja kanalisatsiooniettevõttes KWH Pipe lausa 42 protsenti. Tänu tõhusamale töökorraldusele oli võimalik mõnel poole maksta kuuetunnise töö eest endist, kaheksatunnise tööpäeva palka.

Anttila sõnul aitas muudatusele kaasa suhtumise muutus: ettevõtetes hakati maksma töö tulemuse, mitte tööl oldud tundide eest. Kasu tõi ka see, et kallid investeeringud nagu masinad või omavalitsuse poolel näiteks hambaarsti-seadmed olid päeva jooksul kasutuses senisest kauem.

Siiski jäi tööaja lühendamise eksperiment pooleli. Esiteks lõppes majanduskriis tasapisi, tööandjad suhtusid tööaja lühendamisse pika hambaga. Anttila sõnul tekitas probleeme ka see, et ühiskond on harjunud elama 8-17 rütmis. Erandlik tööaeg kella 6-12 muutis keeruliseks näiteks lastehoiu korraldamise. Kell 18 lõppev tööpäev aga ei sobinud paljudele vaba aja harrastuste tõttu.

Lisaks pelgasid töötajad, et kuuetunnise tööaja katsetus muutubki uueks töökorralduseks ja peagi hakatakse nõudma samasuguse tõhususega töötamist ka kaheksatunnise päeva jooksul. Omavalitsuste poole peal oleks lühema tööaja kompenseerimiseks pidanud töötajaid juurde võtma, see oleks aga tähendanud kas tööjõukulude hüppelist tõusu või palkade vähendamist, mis oleks aga madalapalgalistel aladel väga keeruline.

Aga nagu ütles minister Sanna Marin: esialgu võib tunduda utoopiana, aga tulevikus võib käiku minna.

Asjatundjad ennustavad majanduskriisi saabumist. Kindlasti oleks ka Eesti tööandjatel kasulik tõsta tootlikkust; miks mitte kasutada selleks mõttemängu kuuetunnisest tööpäevast. Kasulik oleks ehk ka läbi mõelda, kuidas hoida väljaõppinud töötajad ka halbadel aegadel ettevõttega seotuna, sest ükski majanduskriis ei kesta igavesti.