Keskealisel Igoril (nimi muudetud - toim) oli 60-protsendilise töövõime kaotuse tõttu määratud keskmine puue. Ta ei suuda mitmete püsivate tervisehädade tõttu raskeid asju tõsta ja kanda, ei talu psüühikahäire tõttu pinget ja stressiolukordi, ta käed ei kuula täpsust vajavate liigutuste korral sõna ja ta ei ole võimeline töötama püstijalu ega kõndima pikki vahemaid. Igori olukord on aastate jooksul pigem halvenenud.

Seetõttu elas Igor puudetoetusest ja sai rehabilitatsiooniteenuseid. Kui aga senine töövõimetuse süsteem pea peale pöörati, pidi ka Igor, nagu kõik teisedki puudetoetuse saajad, minema uuesti oma töövõimet hindama ja puuet taotlema.

Suur oli ta üllatus, kui töötukassa ekspertarst kirjaliku ankeetküsimustiku vastuste põhjal otsustas, et Igoril on töövõimet nii palju, et puuet ja selle alusel töövõimetustoetust määrata pole alust. Igor, kes sõltus oma puudetoetusest ja vajas rehabilitatsiooniteenuseid, mis ootamatu otsusega samuti kadusid, vaidlustas otsuse. Selle tulemusel analüüsis sama ekspertarst Igori terviseandmeid samas ankeetküsitluses antud vastuste põhjal ja leidis jätkuvalt, et Igori töövõime ei ole vähenenud, mistõttu jäeti töövõimetoetus määramata. Töötukassa eksperdiarvamusele ja töövõime hindamise otsusele tuginedes jättis ka sotsiaalkindlustusamet puude raskusastme tuvastamata. 

Igor esitas kaebuse halduskohtusse, paludes nii töötukassal kui ka sotsiaalkindlustusametil ta juhtumit uuesti hinnata. Igori tervis ei olnud sestpeale, kui tal viimati osaline töövõimetus tuvastati, paranenud. Riik määras talle kohtus käimiseks esindaja.

Halduskohus asus seisukohale, et sotsiaalkindlustusamet ja töötukassa pidanuksid oma seisukohti sisuliselt ja Igorile arusaadavalt põhjendama, kuid kuna ekspertiis ei olnud ankeetvastuste põhjal töövõime olulises mahus kaotust tuvastanud, ei näinud kohus alust otsust ümber vaadata, sest ekspertiisi peeti pädevaks. Sama vastus tuli ka ringkonnakohtult. Kumbki kohtuaste ei pidanud vajalikuks välja selgitada, kas ankeedist saadud andmed Igori terviseseisundi kohta, mille põhjal ekspertarst oma otsuse tegi, olid õiged.

Alles siis selgus, et kuna Igori emakeel on vene keel, ei saanud ta eestikeelsest ankeedist aru. Teda abistas umbes 200 detailsele küsimusele iseseisva toimetuleku kohta ("Kas saate iseseisvalt riidesse?", "Kas saate ise söödud?" jne) vastamisel töötukassa töötaja. Kiiresti ratsutati kõik küsimused läbi ja pandi vastused kirja. Igor ei saanud igast küsimusest ilmselt õigesti aru ja andis valed vastused - tõlkimisel võis küsimuse mõte kaduma minna.

"Tekkis telefoniefekt, ta ei saanud täpselt aru, mida küsiti, tohutu kiirusega täideti seda ka. Sellega kaasneb äärmuslik bürokraatia," kirjeldab Igori esindaja Mati Senkel, kust segadus alguse sai ja milline taotlusprotsess välja näeb.

Keelebarjääri asjaolu Igor aga esimeses kohtuastmes esile ei toonud ja ringkonnakohus ei pidanud seda väidet pärast taotluse läbivaatamise tagasilükkamise otsust usutavaks, sest ankeete on võimalik töötukassa teenindussaalis täita ka vene keeles.

Lõpuks jõudis Igori juhtum riigikohtusse, mis leidis eelnevate kohtuastmete tööst rea puudusi, nii et Igori juhtum saadeti tagasi halduskohtusse arutamiseks.

Riigikohtu hinnangul ei selgu töötukassa töövõime hindamise otsusest, kuidas Igori puhul töövõime kindlakstegemiseni jõuti. Samuti ei põhjendanud sotsiaalkindlustusamet nende sõnul piisavalt, miks Igoril puuet ei tuvastatud. Sealjuures rõhutas riigikohus, et töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsused tuleb põhjendada selliselt, et taotlused esitanud inimene otsustest ka aru saaks. Nii ei piisa pelgalt seaduse ja määruste normide ehk juriidilise teksti kopeerimisest otsusest otsusesse, vaid vajalik on töövõime hindamise metoodika selgitamine lihtsas keeles ja vajadusel ka näidete abil. 

Riigikohus selgitas ka, et kui taotleja esitab tema tervisele antud hinnangule vastuväite, siis tekib kohtul kohustus hinnangut täiendavalt uurida. Sealjuures on kõrgendatud uurimiskohustus igal juhul, kui taotleja terviseseisund hinnati paremaks, kui ta ise arvas seda olevat. Sellisel juhul ei piisa vastuväite puhul kahtluse kõrvaldamiseks alati sellest, kui taotleja tervislikku seisundit hindab uuesti sama ekspert, vaid selle asemel peaks kaaluma teise eksperdiarvamuse küsimist.

Kuna kohtud ei uurinud, kas eksperdiarvamus kaebaja tervislikule seisundile on õige, ei kontrollinud kohtud ka seda, kas töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamiseks olevad asjaolud on piisavalt tõendatud ehk kas Igori tervis vastab üldse ankeetküsitlusest esile tulnud andmetele, mille põhjal otsus tehti.

Halduskohus peab asja uuel läbivaatamisel nõudma teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja hinnangut eksperdiarvamuse kohta.

"Peamine põhjus, miks uueks uurimiseks läks, oli see, et ei töötukassa ega kohtud võtnud tõsiselt kaebaja vastuväiteid," selgitas riigikohtu otsust halduskolleegiumi esimees, kohtunik Ivo Pilving, kes ise otsuse teinud kohtukolleegiumisse ei kuulunud.

"Kohus ei tohi ennast taandada selleks töötukassa eksperdi kummitempliks, samuti mitte töötukassa ise. Nad peavad tõsiselt eksperdi arvamust uurima: kui inimene arvab, et tal on tõsised toimetulekuraskused, aga ekspert on teisel seisukohal, siis ei saa pimesi eksperdi hinnangust lähtuda, vaid tuleb selgeks teha, miks need arvamused on erinevad. Seda enam, et selle vana, töövõimereformi eelse süsteemi järgi oli inimesel töövõime vähenemine kindlaks tehtud. Kui on ebakõlad, kus inimene arvab üht, aga ekspert teist, siis ei saa pimesi lähtuda eksperdi seisukohast. Siin inimene oli osaliselt töövõimetu, kust ta siis järsku töövõimeliseks muutus? See vahe jäi siin seletamata," ütles Pilving.

Ta heidab instantsidele ette bürokraatlikku, juriidilist keelekasutust, kus tekstid on otsusest otsusesse konveiermeetodil samad.

"See on inimväärikuse ja õigusriigi põhimõte: inimene ei saa olla lihtsalt riigivõimu objekt, vaid talle tuleb rääkida, selgitada, miks näiteks temal õigus ei ole ja miks on õigus eksperdil. Otsuse lahtiseletamine võtab inimesel ka vaidlemise kirge vähemaks, näitab elu: inimene ei pruugi sisimas otsusega küll nõustuda, aga kui ta näeb, et temaga on vähemalt püütud viisakalt käituda, siis on konfliktsust ametnike ja kodanike vahel vähem."

Halduskohus peaks Igori juhtumi uuesti ette võtma mõne kuu jooksul.

See on mõneti pretsedenti loov otsus, vähemalt selles valdkonnas. Samas aga jääb süsteem ikka ekspertarvamusel toimima.

Varem on riigikohus tegelnud analoogsete juhtumitega ehitusjärelevalves. Näiteks on tavakodanikust elanikul tekkinud kahtlused, et tema kortermajas toimuvad ehitustööd ei pruugi olla ohutud ja seaduspärased. Ka siis on riigikohus otsustanud, et mitteehituseksperdist tavakodaniku kaebustesse tuleb suhtuda tõsiselt ja kohalik omavalitsus peab kodanike kaebusi kontrollima.