Maksude tõstmise asemel peaksime rääkima valitsuse ja kohalike omavalitsuste ülesannete jaotusest ning jagama kaalukama osa riigieelarvest ja riigi ülesannetest kohalikele omavalitsustele, jätma keskvalitsusele need funktsioonid, mida pole võimalik kohalikul tasandil täita ning elu riigistamise ja keskvalitsuse alla koondamise asemel ehitama üles tugevad omavalitsused.

Meil pole vaja kõikehõlmavaid ministeeriume ja väljamõeldud ministriportfelle, mille ellu rakendamiseks on valitsusel tarvis suurt ja ebatõhusat ametite armeed, mis paratamatult ülalpidamiseks ka raha vajab. Häid näiteid leiame Põhjamaadest, kus tugevad omavalitsused on pigem norm kui erand.

Loomulikult eeldab muudatus tugevaid kohalikke omavalitsusi ja paljudel neist on veel pikk tee minna, aga kui minema ei hakka, ei jõua kunagi kohale.

Kohalike omavalitsuste võimestamine lahendaks mitu riigi arengut takistavat probleemi.

Esiteks võetakse kodanike elu puudutavad otsused vastu kohalikus omavalitsuses, mitte Stenbockis majas või superministeeriumis. Kaoksid pikad otsustusahelad ja keerulised finantsmehhanismid, kus osa ressursist kulub masina elushoidmisele ja õlitamisele.

Maailm on kirju ja seda on ka erineva suurusega Eesti kohalikud omavalitsused. Mõelda välja reegleid ja elukorraldusi, mis sobivad ühtmoodi Tallinnale, Narvale ja Sondale ei ole otstarbekas ja sageli ka võimalik.

Sellest tulenevalt tekivad keerukad regulatsioonid, mis on mõeldud kõigile, aga tegelikult ei sobi päriselt kellelegi. Erandid on vajalikud ja kes suudaks neid paremini teha, kui kohaliku tasandi vastava valdkonna eest vastutavad inimesed?

Riigiametnike päästeaktsioonid ja õppereisid äärealadele on kulu, mis peegeldab süsteemi vildakust.

Teiseks kaob vajadus keskvalitsuse ametkondi jõuga maale kolida, et sinna ka normaalse palga ja intellektuaalse väljakutsega riigipalgalisi töökohti tekiks. Soovitud töökohad tekiksid sinna ka vastavalt kohaliku elu vajadustele kohalike omavalitsuste vastutusse antud ülesannete täitmiseks.

Mõne aja pärast jõuaks koos raha ja vastutusega kohale ka arusaam, et kuskil pole enam umbisikulist ja kõikvõimast "riiki", mille kaela tegemata töö või keerulised kohaliku elu probleemid veeretada ja vastutama peab see sama kohalik omavalitsus, kui tema kodanikud eluga rahul ei ole.

Kolmandaks on tugevate ja mitmekesiste omavalitsustega riigi kodanikel rohkem võimalusi omale elukeskkonda valida. Kui Lasnamäe ei sobi, siis kolin hoopis Lüllemäele, mitte Londonisse.

Kui Eestis on rohkem erineva elukorralduse ja meelsuse ning poliitiliste vaadetega juhitud elujõulisi omavalitsusi, on inimestel võimalik jalgadega hääletades ikkagi Eestisse elama jääda.

Praegu on enamik omavalitsusi erakondliku toiduahela toiduobjektid ning kogu süsteem jätab pigem monarhidest sõltuvate vasallide kui vabariigi mulje. Las siis pealegi olla Pärnu-, Võru-, Valga ja Põlvamaal viinapudel odavam kui teatripilet ning Ida-Virumaal ja Tallinnas kõik asjad tasuta.

Kui kodanikele vajalikud teenused on igal pool sama kvaliteetsed, siis kolin sinna, kus teenitud maksudega ja kodanike antud häältega midagi asjalikku peale hakatakse, ilma et elukvaaliteet kannataks. Lõpuks loksuvad kõik olulised asjad ka "riigi" kõikejuhtiva käeta paika, kui õigused ja vastutus on ressurssidega kooskõlas.

Ajaloost on ka alati midagi õppida. Näiteks kunagise koloniaalimpeeriumi Hispaania möödanikust Felipe Fernandez-Armesto suu läbi:

"Hispaania kuldajal, kui riik jõuliselt Euroopaväliste kolooniate abil jõuliselt laienes, valitseti riiki kohalike võimuasemike võrgustiku kaudu. Äärealadel oli monarhi võim pigem rituaalne kui reaalne. Võimu teostati kuninglike kirjadega, kus kirja saabudes suudles kohalik ametnik seda, tõstis seejärel kuuletumise märgiks pea kohale ning luges avalikus kohas valjusti ette, otsekui sisaldaks kiri tükikest oma saatjast. Kirja koheldi pühale reliikviale kohase aupaklikkusega, kuid nagu pühad säilmed, osutusid ka kirjad harilikult võimetuks midagi inimese elus muutma. Pärast vastuvõturituaali pandi kiri harilikult kõrvale, et "alluda käsule seda täitmata"."

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.