Jüri Nikolajev: tüüpiline kärbsepesa
Valitsusliidu soov kodakondsuse omandamist lastele lihtsamaks teha on loosung, mis tegelikus elus midagi ei muuda, leiab Jüri Nikolajev oma kommentaaris.
Eripalgeliste "siga ja kägu" tüüpi valitsusliitude püsimise põhimõtteks on alati olnud see, et suuri lahkhelisid tekitavaid teemasid ei näpita. Esiteks on oht tülli minna ja teiseks sünnivad ränkade maailmavaateliste kompromisside tulemusel eelnõud, mille mõju seaduseks saades võiks võrrelda kärbsepesaga ja mis pole kaugelt see suur linn, mida enne valimisi suuga ehitati.
Halvemal juhul tekitavad need seadusloome nürisünnitised valijates segadust ja küsimusi, et millega nad seal Toompeal maksumaksja raha eest üldse tegelevad.
Seaduseelnõu SE 85, millega kodakondsuse seadust muuta tahetakse, on üks tüüpiline suure suuga tehtud kärbsepesa. Aga mis võiski sündida Keskerakonna valimisloosungist, et püsielanike siin sündinud lapsed peavad saama Eesti kodakondsuse, samal ajal kui koalitsioonipartnerid hoiavad kodakonduspoliitikas konservatiivset tooni.
Arvatavasti selleks, et midagi muutes midagi ei muutuks, võetigi ette väga kitsas lõige perekondadest, milles lapsevanemad on Eesti püsielanikud, üks vanematest on mittekodanik ja teine kolmanda riigi kodanik, no tegelikult Vene kodanik, sest taolisi peresid on sihtgrupis valdav enamik.
Seadusemuudatus annaks vanematele õiguse taotleda oma lapsele lihtsustatud korras Eesti kodakondsust. Kodakondsuse omandamise eelduseks on aga see, et laps peab Vene kodakondsusest loobuma. Teoorias ilus, praktikas võimatu. Miks? Vastused peituvad Venemaa kodakondsuse seaduses.
Esiteks omandavad Vene kodanike ja mittekodanike lapsed Venemaa kodakondsuse sünnijärgselt.
Teiseks ei saa alaealine omapäi Venemaa kodakondsusest loobuda, ainult mõlema vanema avalduse alusel ja sedagi siis, kui mõlemad vanemad omavad mingitki kodakondsust. Sellist olukorda, et üks vanematest on halli passiga Venemaa kodakondsuse seadus lapse kodakondsusest loobumise puhul ette ei näegi.
Nii et jääb üle vaid nõustuda õiguskantsleriga, et Vene kodanike lapsed on mängust väljas ja seadusemuudatuse tegelik sihtgrupp pole mitte 1 500 last vaid vaevalt 130. Ehk praegu püüab riigikogu seadusega üksikjuhtumeid lahendama hakata. Siinkohal võiks ju küsida, et miks jäeti sihtgrupist välja perekonnad, milles mõlemad lapsevanemad on Vene kodanikud?
Vastust paraku eelnõu seletuskirjas pole. Võib-olla seepärast, et kuidagimoodi katta ka teist Keskerakonna valimisloosungit – hallid passid peavad kaduma. Kuidas kaob vanemal hall pass lapse kodakondsuse muutudes, on täiesti arusaamatu.
Kokkuvõttes on SE 85 piisavalt segane, et sihtgrupp sellest aru saaks, seaduse täitmine reaalelus ülemäära raske, kui mitte võimatu, pigem jäetakse asi sinnapaika ja laps saab enne täisealiseks ning otsustab ise ,mida ta oma kodakondsusega ette võtab ja lisaks on eelnõu sihtgrupp nii tilluke, et see laias laastus Eesti kodakondsusmaastikul midagi ei muuda. Tüüpiline kärbsepesa.
Toimetaja: Kaupo Meiel