Eesti Rahvusringhäälingu portaalis ilmus uudis "Kodakondsuse taotlejate hulk on hüppeliselt kasvanud", millest ilmnes, et praeguse tasemeni pole kodakondsustaotluste arv küündinud vähemalt 2015. aastast alates. Mida sellest järeldada? Ühtepidi Eesti kodakondsuse atraktiivsust, teistpidi aga kodakondsuse saamise tingimuste leebust.

Üks tähtsaid tingimusi Eesti kodakondsuse saamiseks on eesti keele oskus, "mis vastab vähemalt keeleseaduses sätestatud B1 tasemele". Eesti keele tasemeeksamite läbiviija Sihtasutus Innove kodulehel selgitatakse, et B1 tasemel keeleoskusega inimene:

• mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool, vaba aeg vm;
• saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse;
• oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal;
• oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane.

Olukorras, kus Eesti Vabariigi kodanikuks saamiseks piisab riigikeele oskusest nõrgal kesktasemel, oleks õige hetk meenutada, mis kodakondsus on. Kodakondsus ei ole pass ega valimisõigus. Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv side.

Tõsi, kodakondsuse seadus näeb veel ette, et kodanikuks pürgija on elanud Eestis vähemalt kaheksa aastat. Selle aja jooksul peaks elanikul kujunema püsiv side riigiga, aga Eestis on teatavasti siiski võimalik terve elu ära elada riigikeelt oskamata, kasutades vene või inglise keelt.

Eesti kodakondsuse taotlejate seas on enim määratlemata kodakondsusega inimesi, kellest suur hulk on elanud Eestis kauem kui kaheksa aastat, aga keeleoskuse osas pole jõudnud kaugemale B1-tasemest. Nende side riigiga on nõrk. Kuna eesti rahvas on väike ja eesti keeles räägib hästi niigi vähe inimesi, siis tundub, et praegune kodakondsuse seadusandlus lahjendab eestimeelsete inimeste arvu.

Teen valitsuserakondadele ettepaneku muuta Eesti kodakondsuse saamiseks eesti keele vajalik oskus C1-ks ehk kõrgtasemeks või arvestada seda taotlemisel olulise eelisena. Innove keeletasemete kirjeldustest selgub, et C1 taseme keele oskusega inimene:

• mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust;
• oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata;
• oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööoludes;
• oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid.

Väga head keeleoskust võiks arvestada kodakondsuse saamiseks määratud aastate arvestamisel, sest võib eeldada, et kui inimene elab püsivalt (ehk vähemalt kuus kuud aastas) Eestis ja valdab eesti keelt kõrgtasemel, on isiku ja riigi vaheline püsiv side tekkinud. Niisiis ta võiks kodakondsust taotleda varem.

Teen sellise ettepaneku ka endast lähtuvalt. Kolisin Eestisse eelmisel aastal, sest soovisin oma tuleviku siduda rahuliku ja demokraatliku Euroopa riigiga. Eestis elades olen osalenud algusest alates eestikeelses kultuuriruumis: õppinud intensiivselt keelt ja jälginud meediat. 15. veebruaril 2018 käisin oma esimeses eesti keele tunnis. 29. septembril 2019 sooritasin C1 taseme eesti keele eksami.

Minu emakeel on küll vene keel, aga minu kodune keel on eesti keel. Ma sooviksin töötada riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses Eesti heaks, aga pean ootama veel 6,5 aastat Eesti kodanikuks saamist.

Suvel töötasin Tallinnas ühes klienditeeninduses. Minu vastuvõtule tuli üks Iraani kodanik Eesti elamisloaga. Tema oskab rääkida pärsia, eesti ja inglise keeles. Mina oskan rääkida vene, eesti ja inglise keeles. Mis keeles me rääkisime? Nimelt eesti keeles, sest niiviisi oli kõige mugavam, lihtsam ja selgem. Võib-olla see inimene tahaks ka Eesti kodakondsust taotleda, aga ei saa, kuna pole elanud Eestis piisavalt kaua. Niisiis selliseid tublisid välismaalasi on.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps, te toetate eestikeelset haridust, seda näitas Kohtla-Järve riigigümnaasiumi loomine eestikeelsena. Õpin Eestis venekeelses magistriõppes, kus on enamik üliõpilasi väljastpoolt Eestit. Tänu magistriõpingutele kolisid nad Eestisse, aga suurt huvi neil eesti keele vastu kahjuks ei ole. Tulles igapäevaelus vene ja inglise keeltega toime, kasutavad nad vaid elementaarset eesti keele sõnavara. Pilt on kahetsusväärne. Palun toetage siis neid, kes püüdlikult ja tulemuslikult eesti keelt õpivad!

Siseminister Mart Helme, oktoobri alguses ütlesite te Ukraina sisserändajate kohta: "Me oleme hädas praegugi selle immigratsioonisurvega ja me ei näe erilist mõistmist meie suhtes. Ukrainlased integreeruvad pigem venekeelsesse kogukonda ja meie jaoks on see kultuuriline ja demograafiline probleem, ja kui keegi ütleb, et see ei ole probleem, siis see on väga tõsine probleem."

Kolm kuud varem ütlesite, et inimesed, kes kolisid Eestisse (nt Ida-Virumaale) Nõukogude ajal ja nende lapsed ning lapselapsed on "juba meie inimesed", aga need, kes kolivad praegu Eestisse Ukrainast, "ei ole meie inimesed".

Olen Ukraina kodanik ja mul on selline küsimus: kes on Teie jaoks rohkem "meie inimene", kas nõrgal kesktasemel riigikeelt kõnelev Nõukogude Liidu immigrant või hiljuti Eestisse kolinud inimene, kes valdab eesti keelt kõrgtasemel?

Kultuuriminister Tõnis Lukas, septembri keskpaigas ütlesite te eesti keele mitteoskajate kohta: "Igal juhul me peame oma keelt kaitsma ja jälgima, kes meile siia tulevad, et kõik uusimmigrandid saaksid ka ikka lõimitud, ja kui ei, siis nad ikkagi lahkuks Eesti riigist".

Hea mõte, aga rääkigem lahti. Palun toetage neid uusimmigrante, kes on täielikult lõimitud Eesti ühiskonda!

Lõpuks tuletan meelde, et 2019. aasta on kuulutanud eesti keele aastaks, et "arvukate sündmuste ja tegevustega väärtustada eesti keelt ning tähistada eesti keele mainimist riigikeelena sada aastat tagasi". Minu ettepanekutega arvestamine näitaks eesti keele oskuse väärtustamist ja tähtsust.