"Täiskasvanute eesti keele õpe lonkab mõlemat jalga"; "Täiskasvanute eesti keele õppe eest ei vastuta keegi"; "Täiskasvanute eesti keele õppe korraldus logiseb". Selliste pealkirjadega võeti kokku möödunud nädalal ilmunud riigikontrolli auditit, milles uuriti, kuidas riik eesti keele kursuseid pakub ja kuidas saaks seda süsteemi tõhustada.

Mõned järeldused raportist

Esiteks selgub, et riik pakub eesti keele kursuseid oluliselt vähem, kui on tegelik nõudlus: Eestis elab vähemalt 100 000 eesti keelest erineva emakeelega inimest, kelle eesti keele oskus vajaks lihvimist. Riiklikult pakutavatel kursustel saaks neist aga heal juhul osaleda vaid 2-6 protsenti.

Teiseks, täiskasvanutele eesti keele õpetamine on killustunud viie ministeeriumi valitsemisala vahel. Kultuuriministeeriumi alluvuses pakutakse keelekursuseid kõigile vähelõimunud püsielanikele ja uussisserändajatele, kuid nende kursustel said möödunud aastal kohad täis praktiliselt kümne minutiga.

Siseministeerium korraldab algtaseme õpet Eestisse äsja saabunud välismaalastele ning neile, kes plaanivad hakata kodakondsust taotlema. Sotsiaalministeerium korraldab keeleõpet pagulastele ja ajutise kaitse saajatele ning samuti pakutakse keeleõpet Töötukassa kaudu. Justiitsministeerium korraldab keeleõpet vangidele ning haridus- ja teadusministeerium haldab erinevaid keeleõppeplatvorme.

Ning kolmandaks, eesti keele õpet finantseerib kahe kolmandiku ulatuses Euroopa Liit. Jah, eesti keel on meile kallim kullast, aga raha selle õpetamiseks saame suuremalt jaolt ülejäänud 27 liikmesriigi maksumaksjatelt.

Mõistagi toovad need kolm teemat omakorda kaasa muidki probleeme: keele õpetamine on projektipõhine ja seetõttu ebajärjepidev, kui raha ühtäkki juurde tekib, napib õpetajaid, infovahetus ja koostöö erinevate keelekursuste pakkujate vahel võiks olla parem, jne.

Väärib ehk meenutamist, kust see olukord alguse sai. Kui Eestis hakati oma tegevusi arengukavadega suunama ning otsima lahendusi probleemile, et veerand elanikkonnast ei valda riigikeelt ning neist riskidest, mis sellega seonduvad, siis otsustati nii-öelda turukeskse mudeli kasuks: riik on halb peremees, turg ja erapakkujad teavad paremini, mis tarbijatele sobib ning riik hüvitab keelekursuse maksumuse, kui inimene läbib vastava taseme eksami.

See süsteem ei arvestanud aga võimalustega, et vähelõimunud isikule võisid keelekursuste hinnad lihtsalt üle jõu käia, et ta ei leidnud endale sobivaid teenusepakkujaid üles, või et keeleõppe motivatsioon või enesekindlus polnud piisav selleks, et rahaliselt riskida. Praktikas võis toonase süsteemi taga olla mõistagi ka lihtsalt kurb tõsiasi, et me olime vaene riik ning võimekust toetada kümnete või lausa sadade tuhandete inimeste keeleõpet ei olnud.

Eestis pole küll endiselt naftat avastatud, kuid meie jõukus on mõnevõrra kasvanud ning arusaam sellest, et me ei taha üksnes omakeskis eesti keeles rääkida, vaid tahame, et seda keelt räägiksid meiega teisedki, on selle aja jooksul süvenenud ning sestap on tasuta keelekursuste tarbeks hakatud ka raha leidma – 2019. aastal riigieelarvest 4,3 miljonit eurot.

Praegusel süsteemi eelis

Oma auditis pakub riigikontroll ühe soovitusena välja koondada täiskasvanute keeleõppe teema koordineerimine selgemalt ühte kohta, seada koos prioriteete ning mõelda läbi tegevuskava ja olemasolevate vahendite kasutamine ajaks, kui välisraha eest keeleõpet teostada ei saa.

Selgem ja ootuspärasem juhtimine aitaks tekitada ka selgema kogukonna eesti keele õpetajaid, kes oleksidki spetsialiseerunud täiskasvanud õppijatele, ning selgemate tööväljavaadete abiga tagada ka eriala atraktiivsuse.

Ühtsem keeleõppe korraldus võiks toetada ka tõhusamat lõimumispoliitikat laiemalt ja nii-öelda lõimumisteekonna süsteemi juurutamist.

Kokku saaks koondada keeleõppe algtasemest kõrgtasemeni välja, mida teatud erialadel nõutakse, ning samal ajal saaks pakkuda inimestele ka kõiki teisi lõimumist toetavaid tegevusi ja teenuseid, alates äsja siia saabunud inimesele meie ühiskonna toimimise põhialuste tutvustamisest kuni kodakondsuseksamiks valmistumiseni välja. Kehand Integratsiooni sihtasutuse näol on ju põhimõtteliselt selle jaoks ju alles hiljuti loodud.

Aga praegusel süsteemil on puudustele vaatamata üks eelis ka. Nimelt arvestab see erinevate sihtrühmade erinevaid vajadusi.

Ühe lõimumisteekonna sees on väga erinevaid lõimumisradu. Näiteks siin püsivalt elaval, aga vähese keeleoskusega ja tööturult kõrvalejäämise riskis inimesel on ühed vajadused, rahvusvahelises IT-ettevõttes töötaval tippspetsialistil teised, Eestisse koos perega saabunutel kolmandad, siia ülikooli õppima tulnutel neljandad.

Nii-öelda teekonnavaade ühendab aga neid kõiki, sest eesmärk peaks ju olema ühine – näiteks, et kõik siia saabujad mõistavad, et Eesti on avatud ja salliv ühiskond, aga sellest osa saamiseks on oluline õppida ära meie keel ning mõista ja austada siinset komberuumi – on kõigile ühine.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.