Inimkonna harjumus liha süüa ning maailmas kasvav nõudlus liha järele tähendab ka üha suuremat koormust keskkonnale, kuid milline oleks tulevik siis, kui veiseliha tootmiseks ei oleks enam vaja veiseid?

Üks võimalus lihatootmise keskkonnamõju vähendada on arendada tehisliha tootmise tehnoloogiaid. Sellisel juhul paljundavad teadlased looma rakke, kuni tekib tavalist liha meenutav lihasrakkude mass.

See tehnoloogia on paljutõotav, sest ühe veise rakkude abil on võimalik toota kuni 175 miljonit hamburgerit ning võrreldes lihatootmise tavapraktikaga tekiks 96 protsenti vähem kasvuhoonegaase, kuluks 45 protsenti vähem energiat, maakasutus väheneks 99 protsenti ja veekasutus 96 protsenti.

Kunstliha eeliseks on ka võimalus muuta see tavalihast toitainerikkamaks ning eemaldada sealt lihas sisalduvad mürkained. Kuigi kunstliha võib masstootmisesse jõuda juba 2021. aastal, on see esialgu tõenäoliselt paljude tarbijate jaoks kallis. Samuti võib paljudel usuliikumistel tekkida küsimusi liha olemuse kohta, et kas kunstliha on ikka halal või koššer.

Maailma Majandusfoorum (WEF) on valinud kümne kõige olulisema tõusva tehnoloogia hulka kolm, mis võivad aidata loodust säästa.

Bioplast on üks võimalusi vähendada kasvavast jäätmehulgast tekkivat looduskoormust ning n-ö sulgeda plastiring. Kuigi maisist, suhkruroost või jääkrasvast juba toodetakse biolagunevaid plastmaterjale, ei ole need seni olnud kas kuigivõrd vastupidavad või on välimuselt ebastandardsed.

Hiljutised läbimurded tselluloosist ja ligniinist bioplasti tootmisel, näiteks puidujääke kasutades, tõotavad aga need mured lahendada ning toota tavaplastiga sarnanevat bioplasti, mis looduses laguneb.

WEF-i potentsiaalikate tehnoloogiate nimekirjast leiab ka targemad väetised. Maailma rahvaarvu kasv toob kaasa vajaduse rohkem toitu toota ning väetiste kasutamine on üks võimalusi saagikust suurendada.

Praegu kasutusel olevatest väetistest jõuab aga suur osa kasvuhoonegaasidena atmosfääri. Nüüd on aga kättesaadavad n-ö targad väetised, mida ümbritsev nutikas kest vabastab väetist sõltuvalt mulla temperatuuri, niiskuse ja happelisuse muutumisest ning väetis jõuab taimeni siis, kui selleks on kõige sobivamad tingimused.

Targemate väetiste kasutamine on üks osa täppisviljelusest (precision farming), mis kasutab andmeanalüüsi, sensoreid ja tehisintellekti, et doseerida minimaalne kogus taime kasvuks vajalikke toitaineid ning seeläbi vältida üleväetamist.

Seni on täppisviljeluseks vajalik tehnoloogia olnud kallis ja seda on endale lubada saanud vaid suured tootjad, kuid targemad väetised on küllalt kuluefektiivsed ning võivad täppisviljeluse muuta kättesaadavaks ka väiketootjatele.

Maailma elektritootmine teeb läbi kiiret muutust tuule- ja päikeseenergia hinna languse tõttu. Seni ei ole aga taastuvenergiat olnud võimalik salvestada, seega tuulevaiksetel või vähese päikesega aegadel on olnud vaja tekkiv energiavajadus muul viisil katta. WEF-i analüüs toob kolmanda olulise loodushoidliku tehnoloogiana välja liitiumioonakud.

See on tõenäoliselt järgmise viie kuni kümne aasta domineeriv tehnoloogia, sest need akud suudavad energiat salvestada neljaks kuni kaheksaks tunniks ning taastuvenergiaallikatest saadavat elektrienergiat ühtlasemalt jaotada, seeläbi selle kasutusvõimalusi laiendades.

Pikas perspektiivis võib aga ka sellest väheks jääda, energiasalvestus peaks olema kauem kestev. Väljatöötamisel on näiteks hüdroenergia ning gravitatsiooniga seotud lahendused.

Tehnoloogia olemasolust üksi ei piisa muutuseks. OECD esitab oma analüüsis plasti näitel võimalusi, kuidas riigid saavad keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid kasutusele võtta. Alates 1950. aastatest on toodetud 8300 miljonit tonni plasti ning 6300 miljonit tonni plastjäätmeid.

Vaid 9 protsenti plastjäätmetest on töödeldud, 79 protsenti on ladestatud prügilatesse või loodusesse. OECD rõhutab, et tulemusi on oodata vaid siis, kui regulatsioonid, maksud, investeerimis- ja rahastusmeetmed ning tarbijate teadlikkuse kasv käivad käsikäes.