Metsatööstuste liidu juht: puidust saab kõige tõsiseltvõetavamaid alternatiive plasttoodetele ({{commentsTotal}})

Põlismets
Põlismets Autor/allikas: Bjornsphoto/Flickr/Creative Commons

Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu tegevjuht Henrik Välja kommenteeris neljapäevases Vikerraadio saates "Uudis+" Eesti puiduhindade suurt tõusu ning selgitas lähemalt puidu üha enamaid kasutusalasid. Põhimõtteliselt võib puidust teha peaaegu kõike, nentis Välja.

Puiduhinnad on Eestis aasta jooksul teinud suure tõusu, seejuures paberipuidu hind on teinud rekordilise hinnatõusu. Millest see tingitud on?

Kui kitsamalt paberipuidust rääkida, siis võib öelda, et see olukord on meil nüüd teist korda taasiseseisvumise perioodi jooksul, kui Eesti paberipuu hind on kõrgem kui Skandinaavias. Eelmine kord siis juhtus selline olukord aastal 2007. See väga hästi iseloomustab seda, mis olukorras täna meie ümarpuidu turg on, tulenevalt sellest, milliseid tarbijaid meil sellele puidule on, ehk siis paberipuit, millele kohalikke tarbijaid on väga vähe ja mida eksporditakse Skandinaaviasse. Skandinaavia ettevõtted näevadki Eesti paberipuidu turgu sellise sahvrina, kust nad tulevad võtma siis, kui neil on vajadus. Kuna see moodustab nende toormevajadusest väga väikese osa, siis nad on valmis siin maksma ka väga kõrget hinda. Nagu ma juba ütlesin, siis täna on see hind kõrgem kui Skandinaavias, lisaks veel kõik transpordikulud nende tööstusesse.

Mida me nägime pärast eelmist väga kõrget hinnataset, oli see, et kui sellist vajadust enam ei olnud, siis Eesti paberipuidu hind kukkus kuskile küttepuidu tasemele. Ehk siis Skandinaavia tselluloositehaste otsused, kas Eestist võtta rohkem või vähem puitu, muudab Eesti paberipuidu turu äärmiselt volatiilseks. Täna me näemegi siis sellist ühte võib-olla tipuhetke – ma ei oska tulevikku ennustada, kas ta siit suudab veel tõusta või ongi nüüd siin see lagi –, pigem ma näen, et pikas perspektiivis see hind päris nii kõrgel tasemel püsida ei saa. See ei ole väga jätkusuutlik, arvestades, et Skandinaavias on need hinnatasemed kujunenud välja. Seal on väga hea stabiilsus, seetõttu ei näe põhjust, miks hinnatase saaks või peaks olema meil pikalt kõrgem, kui ta on Skandinaavia metsades.

Kui palju aastas Eestis seda paberipuitu majandatakse ja kui palju sellest siis Skandinaaviasse liigub?

Paberipuit on selline sortiment, mis tekib metsast raiega igal juhul. Mõnest metsast tekib seda rohkem, mõnest vähem. Näiteks puhtatest männikutest see paberipuidu väljatulek on suhteliselt väikene, viiendik või tänu peenpuidu saeveskitele, mis Eestisse tekkinud on, võib seda [osakaalu] pidada isegi väiksemaks. Aga siis segametsades ja lehtpuumetsades on see osakaal suurem.

Kui meie tänane raiemaht on umbes 11 miljonit tihumeetrit, siis väga jämedalt võib öelda, et umbes neljandik sellest on paberipuu. Täna me ekspordime sellest kaks miljonit tihumeetrit, mis on valdav enamus sellest paberipuidust. Peamiseks turuks ongi Skandinaavia.

Mis on Skandinaavias selle paberipuiduvajaduse nii kõrgele tõstnud?

Täna on, võib juba öelda, et globaalsel tasandil käima läinud biomajanduse visiooni arendamine riiklikel tasanditel. Me näeme, et see ei ole enam üksnes selline idee, vaid täna juba maailmatasemel korporatsioonid kujundavad oma strateegiaid, kuidas teha väljumist fossiilsetel ressurssidel põhinevast majandusest. Hiljuti näiteks oli uudis, kuidas IKEA ja Neste on löönud käed, et toota taimsetest jääkidest ja prügist ja muudest sellistest taastuvatest allikatest bioplasti. Ja kui me juba näeme, et Neste, kes on üldiselt tuntud kui kütusetootja-kütusemüüja, vaatab oma strateegias, millistel tegevusaladel ennast edasi arendada, ja need kaugenevad fossiilsetest, siis ma arvan, et see näitab, et me oleme väga murrangulisel ajajärgul.

Soome riik kui üks metsasemaid riike, kus on ka väga tugev teadus just selle puidu keemilise kasutamise poole peal, on aru saanud, et nendel on täna ajalooline võimalus sellest väga suurt kasu lõigata. Seal on praegu palju uusi tselluloositehaseid planeerimisel, soovitakse suurendada metsakasvatuse mahtusid ja teiselt poolt läbi teaduse väärtusahelas kõrgemale liikudes rahvale seda jõukust soodsates globaalsetes tingimustes juurde luua.

Palju on praegu Skandinaavia riikidesse uusi tselluloositehaseid rajamisel?

Täpse arvu puhul ma jään vastuse isegi praegu võlgu, kuna ma nende tegemisi nii lähedalt ei jälgi, aga minu teada kuskil isegi viis kuni kuus, kui me võtame [arvesse] ka selliseid idee tasandil asju. Konkreetsemalt plaanideni on siin jõudnud võib-olla mõned, aga need on see-eest väga suured, eriti kui võrrelda Eestisse plaanitud tselluloositehasega. Mastaabid on ikkagi täiesti erinevad.

Kas siis need näiteks toodud Neste ja IKEA kasutaksid justnimelt tselluloosi või kuhu just see tselluloos läheb? Kas sellel on ka mingeid uusi kasutusalasid, et miks see nõudlus selle järele muudkui kasvab maailmas?

Kindlasti tselluloos on seal nö üks osa retseptist. Kui me seda puidu väärindamist vaatame, siis seda võib jagada n.ö nelja erinevasse kategooriasse. Esimene, kõige primitiivsem puidu kasutamine on selle põletamine – me saame sellest energiat, saame sellest soojust. Selles osas pole vast küsimustki, et seda me oleme juba väga ammu osanud väga hästi teha.

Teine väärindamise tase, võiks nimetada, on mehaaniline, mille osas me oleme samuti siin Eestis väga tublid. See on siis see, mis hakkab pihta saeveskist, on saematerjali tootmine, liigub sealt edasi hööveldamisesse, siis on mööblitootmine, on ehitamine – aknad-uksed, mis iganes sellised komponendid. Või siis, sõltuvalt puuliigist, näiteks spoon ja vineer, mis siis samamoodi liiguvad mööblitööstusesse või transporditööstusesse või ehitusesse. Selles osas oleme me siin Eestis ka juba väga tublisti arenenud.

Kolmas tase, mis Skandinaavias, Saksamaal, Austrias ja teistes sellistes metsa- ja puiduriikides on hästi välja arenenud tänaseks, on keemiline, ehk siis tselluloositootmine ja sellel põhinev väärtusahel. Nüüd ei tasu mõelda, et see piirnebki selle tselluloositootmisega, vaid mina ise olen võrrelnud tselluloositehast keemilise väärtusahela saeveskiga. Ehk siis see on see esimene etapp, mis on vaja ära teha, selleks et saaks hakata sellele järgnevalt neid järgmisi väärindamise astmeid sinna juurde looma. Loomulikult on tuntumateks paber, igasugused kartongid, muu selline tarbekaup, aga innovaatilisemateks siis viskooskangad ja erinevad innovaatilisemad biokomposiidid, et asendada plastipõhisust ja teiseks puuvilla ja nailoni kasutust, mis on väga suure keskkonnamõjuga tooted.

Neljas tase, mille kallal siis täna selle biomajanduse kontseptsiooniga teadusastutustes töötatakse, on molekulaarne. Seal puit lõhustataksegi täiesti molekulide tasemele ja seda teisiti kokku pannes nähakse, et on võimalik toota väga suurt spektrit, peaaegu et kõike. Me lõhestame ta keemilisteks algelementideks, mis tähendab, et sellega on võimalik asendada fosiilsetest kütustest pärinevad keemilised elemendid, mida kasutatakse farmaatsias, mida kasutatakse kosmeetikatööstuses. Näiteks on võimalik eraldada sellest süsinik, mis tähendab, et sellest oleks võimalik toota süsinikkiudu – puidust, mis tundub täiesti ulme, aga täna teaduse tasemel on juba tehtud pilootprojekte ja leitud, et see on võimalik. Selle kallal töötataksegi, nähakse, et on võimalik asendada niivõrd paljud täna suure keskkonnamõjuga materjalid selliste puidupõhiste toodetega. See on väärt väga suure tähelepanuga tööd.

Euroopa Liit on keelustamas plasti suurel määral. On kadumas ära ühekordsed plastjoogikõrred, ühekordsed plastnõud, järjest enam piiratakse kilekottide kasutamist. Millise mõjuga on kõik need otsused paberi-, tselluloosi- ja puidutööstusele? Kui palju võib see vajadus kasvada?

Selge on see, et tselluloosipõhised tooted on kõige tõsiseltvõetavam alternatiiv nendele ühekordsetele plasttoodetele ja nende turgude mahud on tegelikult kolossaalsed. Need on küll väikesed asjad, aga neid on nii palju, et lihtsalt see maht, mis nende summeerudes tuleb, on metsik. Võib-olla mis täna vajab veel natuke arendamist, on see, et Euroopas on meil palju tselluloositehaseid, aga vähem on paberitootmist või tselluloosimassist toote tegemist, kuna see on samuti üsna suure keskkonnamõjuga tegevus ja see on eelmiste kümnendite, paari-kolmekümne aastaga pigem liikunud rohkem Aasiasse, arenevatesse riikidesse. Loodetavasti nende trendide käigus tuleb see sealt tagasi ja selle mõju meie Põhjamaade piirkonna majandusele oleks kindlasti väga suur. Rääkimata sellest, et kui ühte ja sama toodet toodetakse Euroopas või Aasias, siis üldiselt Euroopas on alati kordades rangemad keskkonnanõuded ja me saame olla palju kindlamad, et see toode tõesti on toodetud sellisel viisil, et selle keskkonnamõju on mõistlik, mida me ei saa alati kindel olla, kui see on toodetud teadmata asukohas Aasias. Seal on see pilt kindlasti väga palju kirjum.

Me oleme mõneti lõhkise küna ette jõudnud, et rohelise mõtteviisiga inimesed, kes ise leiavad, et plastikasutus peaks kindlasti vähenema, on teisest küljest jällegi suurte tehaste ja tselluloositootmise vastu. Mis see hea lahendus oleks? Kas kogu tootmise, kõikide tehaste viimine Hiina ja Indiasse oleks keskkonnasõbralikum lahendus või ikkagi me peaksime oma õue peal leidma selle koha, kuhu niisugusi tehaseid luua, eriti arvestades, et vajadus sellise tootmise järele on plahvatuslikult kasvamas seoses plasti suures osas keelustamisega?

See on nüüd väga keeruline küsimus. Ma ise arvan, et demokraatlikus ühiskonnas teatud määral erimeelsused ja vastuolud ongi sisse programmeeritud, see peabki nii olema – kui meil kõigil on vabadus on arvamust omada, siis selge on see, et need ongi erinevad.

Aga kui nüüd selle küsimuse juurde tulla, siis see omakorda nõuab lahtimõtestamist, mis inimese jaoks on loodussõbralik või keskkonnasõbralik käitumine. Kas me mõistame selle all siis natuke traditsioonilisemat lähenemist oma tarbimisele, kus me üritame palju ise kasvatada oma tarbitavatest toidukaupadest, üritame taaskasutada hästi palju, üritame mitte tarbida ühekordseid tooteid, või siis teine variant, me vaatame seda tootmistsüklit, millistest materjalidest ja kuidas need asjad on toodetud.

Mulle endale tundub, et kui me vaatame ühiskonda – kui palju on neid inimesi, kui palju on erinevaid käitumismustreid, kui raske on neid käitumismustreid muuta, siis tõenäolisem, vähemasti lühikeses perspektiivis, on meie tarbimise keskkonnamõju vähendamine läbi toodete nende tootmisprotsesside keskkonnasõbralikumaks muutmise. Väga keeruline on täna panna ikkagi inimest, kes on harjunud autoga tööl käima, või mis iganes need muud tegevused on, oma käitumismustrit muutma.

Paratamatu on see, et näiteks siis Eesti kontekstis selle tselluloositehase puhul selleks, et seda tootmisprotsessi keskkonnasõbralikult üles ehitada, on vaja teha väga palju investeeringuid puhtalt mitte siis tootmisesse, vaid just selle tootmise keskkonnamõju vähendamisesse. Ja nende tasuvus tekib investori jaoks alles teatud mahtude juures. See tähendab, et paratamatult, mis me näeme ka Skandinaavia uute töötuste juures, et trend on see, et tööstused on aina suuremad ja suuremad. Ma kindlasti ei ole seda meelt, et oleks mõistlik nüüd siis sellepärast viia need siit meie juurest ära. Kui me vaatame, mis ühiskonnas loob jõukust ja heaolu, siis on tööstusel selles kandev roll.

Rohujuuretasandi initsiatiiv tõmbas praegusele väga suure tselluloositehase rajamise initsiatiivile kriipsu peale. Esimene etapp on läbi. Kas me peaksime uuesti maha istuma ja plaani pidama, et äkki selle ühe väga suure tehase asemel oleks mõistlikum Eestisse mitu ja väiksemat rajada, mille keskkonnamõju on ka väiksem?

Vähemasti selle tehnoloogiaga, mis kõne all oli – KRAFT-tehnoloogia – väiksemad tehased ei ole lihtsalt majanduslikult tasuvad. See läheb vastuollu turumajanduslike reeglitega ja paraku ilmselt ei leidu investorit, kes oleks valmis sellisesse asja investeerima, ja riik ei tohiks ka seda teha, kui ta oma kodanike rahast hoolib.

Aga mis see lahendus siis on?

Õnneks on ju ka meediast läbi käinud, et Eestis on katsetamisel täiesti uued tehnoloogiad Graanul Investi poolt, kuigi tegemist on niivõrd innovaatilise tehnoloogiaga, mille puhul ei ole veel ühtegi näidet sellisest suuremahulisemast tootmisest, aga see on esimene kord, kui üritatakse sellega laborist välja tulla. Tahaks väga loota, et sealt see innovatsioon tuleb, mis võimaldaks teha rohkem neid väiksema keskkonnamõjuga tehaseid. Selge on see, et me oleme jõudnud oma puidutööstuse arenguga sellisesse etappi, kus meie mehaaniline väärtusahel on suhteliselt välja arendatud ja sellest suuri hüppeid enam teha võimalik ei ole. Selleks, et nüüd selle puidutööstuse lisandväärtust ehk puidu töötlemise taset tõsta, on vaja minna järgmise selle etapi juurde, mis on keemiline. Selle jaoks on siis vaja seda n.ö keemilise etapi saeveskit – puidu rafineerimine või fraktsioneerimine nendeks kolmeks peamiseks komponendiks, milleks on ligniin, tselluloos ja hemitselluloos.

Kas Est-For Investi kavandatud tehase KRAFT-tehnoloogia on aegunud?

Sellist kriitikat on palju kuulda olnud. Võib-olla selle kohta on hea analoog tuua, et auto ka on pärit 19. sajandist. Ometigi väga vähe on ühiseid osi esimesel autol ja tänasel kõige innovaatilisemal hübriidsõidukil, mida võib poest osta. Ütleme nii, et see teaduslik alus on tõesti pärit suhteliselt pika aja tagant, aga seda protsessi on ju pidevalt arendatud, pidevalt täiendatud, ja tänased protsessid võrreldes algsetega ei ole enam võrreldavad.

Aga samas seda kriitikat on teinud ka Graanul Investi juhid, kes hoopis teistsugust tehnoloogiat rakendavad. Ma saan aru, et siin on tegemist konkurentsisituatsiooniga ja konkurendile on ikka hea kaikaid kodarasse loopida, aga kas nende kriitikal on siiski ka alust?

Kindlasti meetod, mida nemad täna katsetavad, on innovaatilisem ja uuem kui KRAFT. Samas seetõttu sellega ongi seotud omad riskid – täna ei ole veel ühtegi toimivat näidet, me veel ei tea, kas sellest tuleb midagi. Loodame, et tuleb, aga me veel ei tea.

Kui nüüd heita kriitline pilk sellesse, mida me siin algul loetlesime – mida kõike puidust tehakse juba täna nende erinevate kategooriate kaupa –, kas kuskil me kasutame puitu täna ka ebamõistlikult? Ajame näiteks liiga palju ahju? Kas kuskil peaks koomale tõmbama?

Ei oskagi kohe head vastust sellele anda. Võib-olla mis on kõige rohkem parandamist vajav etapp selles väärtusahelas, oleks hoopiski metsas, metsade hoolduse etapp. Ehk seesama keemiline etapp, mis väärindab sellist peenikest, kõverat, okslikku jms ebakvaliteetset puitu, tegelikult looks turu rohkem ka hooldusraietest tulevale puidule. Et me rohkem saaksime kanda oma metsade eest hoolt, et puistud oleksid parema tervise juures, et puud, mis seal kasvavad, tuleksid sirgemad, tuleksid tervemad ja siis n.ö ühe selle metsa eluea lõikes oleks ka kogu see puistute toodang suurem, mis on ülimalt oluline, kui me üritame võimalikult suurt osa tarbimisest n.ö ümber suunata puidupõhisele tarbimisele.

Meil on teisest otsast vaja ka seda n.ö materjali pakkumist või materjali tootmist kaasa aidata.

 



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: