Mis nad vehivad nende loosungitega, kritiseerib valitsusliige. Istugu parem koolis, leiab koolidirektor, me ju räägime koolis nendel teemadel. Vahtigu parem oma nutitelefone, šopaku online-poodides, postitagu selfisid oma söögiportsjonitest, koduloomadest, sõbrannade uutest teksadest.

Las hängivad parem kaubanduskeskustes. Las vedelevad voodis ja vaatavad juutuuberite koduvideosid. Las mängivad videomänge. Vaadaku ikka, et oma koolitükid tehtud saavad.

Noorte kritiseerimine on ikka olnud vanemate põlvkondade leivanumber. Aga mida me noortest siis õigupoolest tahame?

Nende sõnumid ei olnud piisavalt selged, ei lisanud uut teadmist? Kas me tõesti ootame, et lapsed lahendaksid poliitikute ja ekspertide eest ära tänapäeva valusamad probleemid?

Greta Thunbergi tugevus on selles, et ta ei tule välja kindla kavaga – sest see ei olegi tema ülesanne. Laste roll ei ole saa olla poliitiliste strateegiate kujundamine, vaid täiskasvanute südametunnistusele koputamine. Kui koputamine ei aita, siis aitab rusikatega põrutamine.

Greta Thunbergi sõnum on lihtne: tuleb tegutseda, ja sealjuures lähtuda ekspertide teadmisest. SEI "Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs" on samuti selge: ühe loosungiga olukorda ei päästa, tuleb tegutseda kõigil võimalikel rinnetel.

Noored tänavatel, üle kogu maailma, on seal lihtsa sõnumiga: nad hoolivad Maast ja tulevikust, mitte ainult teksade firmamärkidest ja uutest Youtube'i videotest. Me võiksime neid sealjuures tõsiselt võtta, mitte naeruvääristada.

Kodanikuühiskond ei püsi sellel, kui kord mõne aasta tagant käia hääletamas. Kodanikuühiskonnas on kodaniku kohus oma arvamust asjatundjate abil kujundada ja ka väljendada. Lühidalt, osaleda ühiskonnas aktiivse kaasamõtlejana, kaasategutsejana. Lapsed proovisid – miks siis seda kriitikaga vastu võtta?

Olen uhke, et mu lapsed käisid loosungitega tänaval. Olen uhke, et nad istusid õhtul hiliste tundideni üleval, et pärast koolitööd plakateid valmistada. Olen uhke, et see algatus ei tulnud kodust. Loodan, et nad jätkavad. Loodan, et mu lastest kasvavad inimesed, kes hoolivad enamast kui sellest, kas koolitükid ja töökohustused on täidetud, kas maja on sama uhke kui naabril, kas auto veereb.

Mida me ootame tulevastelt põlvkondadelt? Ma ootan ja loodan, et lapsed hoolivad – ühiskonnast, meie ühisest tulevikust, mitte ainult oma koolitükkidest.

Ma loodan, et lapsi, kes hoolivad, on palju, on Maatäis. Ja et nad suudavad täiskasvanuid oma hääle ja toetusega aidata, kuni ka neist saavad eksperdid, poliitikud, kunstnikud, insenerid, põlluharijad – ja et nad siis täiskasvanutena toetavad ja julgustavad oma lapsi kasvama aktiivseteks ühiskonna liikmeteks.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.