Otsus on tehtud ja tee selleni on olnud parajalt pikk. Kui ma kaheksa aastat tagasi värske ministrina kliimapoliitika teemasid valitsusse arutamiseks viima hakkasin, oli üldine hoiak õlakehitus ja vanemate kolleegide rehmamine, et "kuule, tegele parem mingite päris asjadega".

Kliimamuutused tundusid enamikule laua ümber kogunenutele kauge ja ebaoluline teema. "Keda huvitab praegu asi, mille mõju jõuab kohale 40 aasta pärast?" küsis mult üks toonase kabineti liige. Aga mulle tundus, et enam olulisemat asja naljalt polnudki.

Teadlaste hoiatused olid juba siis tõsised. Üksteise järel teatasid nii Maailmapank, IMF, OECD, et seda sajandit kõige enam mõjutavaks muutuseks on kliimamuutused. Vanamoodi majandamist jätkates terendaks katastroof.

Eesti võimalus

Süsinikusaaste, mida inimtegevusega atmosfääri paisatud, polnud kunagi inimkonna ajaloos nii suur olnud. Eestis leidus aga ikka veel seltskondi, kus visati piinlikku nalja selle üle, et "äh-äh-ää, meile kliimamuutused meeldivad, sest lõpuks ometi jõuab Eestisse soe suvi".

Samasse kategooriasse kuulusid muidu tõsiste inimeste hüüatused stiilis "aga kliima on alati muutunud! Mis me siis peame tegema, välja surema või?".

Tõime kuus aastat tagasi koostöös tollase Euroopa Komisjoniga Eestisse kohale eksperdid OECD-st, Euroopa Kliimadirektoraadist, kliimateadlikumate naabrite juurest ja tegime sissejuhatuseks Tallinnas suure rahvusvahelise kliimapoliitika arutelu.

Tasapisi hakkas leiduma neid, kelle jaoks teema ei tundunud enam naljakas. Valitsus oli valmis esimest korda ette võtma Eesti kliimapoliitika arengudokumendi tegemise.

Kui Eesti EL-i kliimavoliniku Connie Hedegaardi juhitava Rohelise Kasvu juhtgrupi liikmeks viisin, kasvas äkki ka nende hulk, kes hakkasid aru saama, milline võimalus korraliku tehnoloogia-meka mainega Eesti jaoks uute, puhaste ja nutikate lahenduste pakkumine olla võiks.

Ühtäkki olid kliimamuutused ka koolides esimene ja kõige sagedasem teema, millel üle Eesti esinema kutsuti ja kaasa mõelda sooviti.

Kuidas täpselt on võimalik viimastel aastatel päris mitte kott peas ringi liikunud täiskasvanud poliitikahuvilistel inimestel tõsimeeli 2019. aasta sügisel väita, et kliimaneutraalsuse teema ja eesmärgi seadmine nende ette kuidagi äkki ja ootamatult kerkinud on, see jääb mulle mõistatuseks.

Jääb üle ainult loota, et järgmisena ei tule rahvastiku vananemine ja sellest tulenev poliitikate ümberkujundamise vajadus kellelegi "üsna ootamatult kerkinud küsimusena".

Kliimaneutraalsus

Mida kliimaneutraalsus tähendab? See natuke kohmakas mõiste tähendab põhimõtteliselt tulevikku, kus õhku ei paisata rohkem saastet, kui kinni püüda suudetakse, kus saastamist on vähem nii energeetikas, transpordis kui majanduses laiemalt. Negatiivse kliimajäljeta majandus - kui teisiti öelda.

Miks seda vaja on? Sest teadlaste kogutud maailma parim teadmine on meile suures plaanis ette öelnud maksimum koguse kasvuhoonegaase, mida atmosfääri veel paisata võib. Kui see ületatakse, kui süsinikusaastet lisandub sellest piirist rohkem, pole tõenäoliselt enam võimalik inimese poolt esile kutsutud kliimamuutusi vähendada. Siis on limiit täis. Või täpsemalt öeldes ajab üle.

Kui kiiresti järgnevad sellele üle piiri minekule tervete piirkondade elamiskõlbmatuks muutumine, kas see võtab aega aastaid või aasta - seda keegi täpselt ennustada ei riski.

Teada on, et kui süsinikusaaste vähendamises ebaõnnestutakse, pole sel aastal esimesse klassi läinud põlvkonnal võimalik maakeral praeguses mõistes normaalsetes tingimustes enam elada. Seepärast on mõjuvad eriti küünilisena need vanemate põlvkondade esindajad, kes tänavatele tulnud noorte kliimastreikijate kallal õiendavad.

Aga selle tumeda ja tahmase tuleviku kõrval on võimalus palju ahvatlevamaks tulevikuks. Ma toon tihti kliimaneutraalsusele üleminekust rääkides paralleeli Eesti e-riigi algusaegadest. Me ei teadnud 1990. aastate teises pooles, kuidas kõik digiteenused välja nägema hakkavad, aga meil oli ettekujutus sellest, et me tahame Eesti asjaajamise muuta kaasaegseks, mugavaks ja turvaliseks - digitaalseks.

Meil ei ole praegu veel kõiki detailseid vastuseid ja lahendusi kliimaneutraalsusele üleminekul, aga me teame, kus on kõige suurem leevendamist vajav häda ja meil on tahtmine muuta oma energiasektor säästlikuks ja puhtaks.

Euroopa Liit võtab endale eesmärgi olla üleilmsete kliimameetmete suunanäitaja, miks ei võiks Eesti võtta eesmärki olla Euroopa Liidu kliimameetmete suunanäitaja?

Meid teatakse uuele energiavolinikule Kadri Simsonile Brüsselis toimunud kuulamistel peaaegu saatuslikuks saanud saastava põlevkivielektri järgi.

Kui me suudame sellest räpaste riikide nimistust välja murda, on see uus edulugu, mis toetab Eestit oluliselt uute, nutikate töökohtade ja investeeringute peale katkematult käivas üleilmses konkurentsis. Puhtam õhk, vähem jäätmeid ja inimeste parem tervis kaasneb selle muutusega niikuinii.

Mis võiks olla kolm järgmist sammu, mida kliimaneutraalsuse eesmärgi seadmise järel Eesti ette võtab? 

1. Investeeringute ja teaduse toetamise kava Eesti jaoks kliimaneutraalsuse seisukohast kõige keerukamates valdkondades. ERR-i 2. oktoobri saates "Otse uudistemajast" kõlama jäänud vajaliku tööriistakasti komplekteerimine.
   Kui 77 protsenti kogu Eesti kasvuhoonegaaside saastest tuleb energia tootmisest ja kütuste põletamisest, siis kõigis muudes valdkondades võib suuri muudatusi ette võtta, aga energeetikat lahendamata suur pilt ei parane.
   Vahepeal toppama jäänud taastuvenergia võimekuste edasiarendamine, aga ka debatt tuumaenergia ja sellega kaasnevate tuumajäätmete ohutu ladestamise üle tuleb ette võtta pigem varem kui hiljem.
2. Poliitika peab püsima terviklik ja järjepidev. Kliimaneutraalne majandus tähendab muuhulgas, et riik ei tee investeeringuid, mis meid sellest eesmärgist eemale liigutavad või sellele otseselt vastu töötavad. Poolrafineerimistehasesse maksumaksja raha matmine kuuluks paraku just selliste investeeringute hulka.
3. Ida-Virumaale mõeldud sotsiaalsete abinõude plaan peab saama tuumaka sisu. Euroopa Liidu poolt kavandatav Õiglase Ülemineku Fond annab selleks ka rahalise toe. Oluline on, et Eesti oleks selleks hetkeks oma sisu poolega valmis, kui fond rahastamiseks avaneb.

Kliimaneutraalsus pole oma sisult muud, kui suure kasvupotentsiaaliga nutikam ja keskkonda hoidvam tulevik. Eesti jaoks võiks see olla ainumõeldav tulevik.