Peaprokurör Perling: kindlasti ei lasku ma vaidlusesse poliitikutega

Justiitsministri toetatud riigi peaprokurör Lavly Perling, kellelt võttis teise ametiaja EKRE vastuseis, väldib krõbedaid ja kibedaid sõnu poliitikute pihta. Ning tunnistab lõpuks, et ei välista naasmist õigusemõistmise eesliinile, kus peetakse duelle korruptsioonikurjategijatega: "Mulle meeldib töötada kohtus, prokurörina."
Kuidas teid lohutada?
Ei, mind ei ole vaja lohutada. Minuga on kõik hästi.
Tegelikult olite valmis riigi peaprokurörina veel viis aastat jätkama, ka teise ametiaja.
Nii see oli. Andsin nõusoleku justiitsministrile, kui meil temaga sellest juttu oli. Aga teiselt poolt on igati loogiline, et kui tähtajaline ametiaeg lõpeb, tõusevad õhku küsimused, kas jätkab see, kes on seda ametit seni kandnud või tuleb valikutesse uus inimene.
Nii et mingit põhjust solvumiseks või emotsionaalseks lähenemiseks ei ole.
Vähemalt pettunud olete ikka, et valitsuse enamus ei suutnud valitsuse vähemust ümber rääkida?
Mina riigi peaprokurörina ei lange poliitilistesse diskussioonidesse. Mina saan öelda ainult seda, et viie aastaga on palju tööd tehtud, minu ümber on tugev meeskond, kellega saaks õigussüsteemi edasi arendada.
Loomulikult, kui sa midagi teed südamega, siis on sul ka tunne, et midagi võiks veel ja paremini teha, sest mõned asjad jäävad pooleli. Aga see on tõenäoliselt igale juhile tuttav tunne.
Te ju ometi lootsite, et EKRE juhid mõtlevad ümber või Keskerakond ja Isamaa panevad nad teistmoodi mõtlema?
Üldiselt ma ei tegele kunagi lihtsalt lootmisega. Kogu see aeg, kui oli küsimus uue peaprokuröri leidmises või minu jätkamises, olen mina keskendunud sellele, et prokuröridel oleks töörahu, et menetlused saaks menetletud, et kõigil [prokuröridel] oleks julgust ükskõik kui keeruliste asjadega kohtu ette minna.
On's EKRE juhid kasvõi omavahel teile öelnud, miks on nende arvates vaja uut peaprokuröri?
Mina ei ole EKRE juhtidega sel teemal kohtunud ja rääkinud.
Ja teiega ei ole rääkinud ei Mart Helme ega Martin Helme?
Olen ühe korra kohtunud Mart Helmega ja põgusalt ühel nõupidamisel Martin Helmega. Prokuratuurist ei ole meil juttu olnud, kui siis väga lühidalt sel Mart Helme kohtumisel.
Näete te ise mingit põhjust enda vastastele hoiakutele?
Ma siiski loodan, et need ei ole minuvastased hoiakud ja ei spekuleeriks arvamuste, tunnetuste, oletustega. Ja kindlasti ei laskuks ma diskussiooni, mida arvan ühest, teisest või kolmandast parteist. Ka [riigikogu] põhiseaduskomisjonis on EKRE liikmed, komisjoni esimees [Paul Puustusmaa] on sealt ja mulle tundus, et tema seisukoht prokuratuuri hakkamasaamise kohta oli pigem positiivne.
Prokuratuuril on ühiskonnas – minu silmade läbi – kolm olulist eesmärki.
Toetada neid, kes on kuriteo läbi kannatada saanud, et nad ei kaotaks usku õigussüsteemi, et nad usuksid, et riik tuleb neile raskel hetkel appi.
Teine eesmärk on mõjutada kurjategijaid võimalikult mõjusalt, vastavalt sellele, mida nad toime panid. Kui alaealiste puhul võib see olla ka sotsiaalprogramm või hoopis teraapia, siis teisel pool äärmuses on inimesed, kelle elustiiliks ongi kuriteod ning siis tulebki prokuröril kohtusaalis püsti tõusta ja taotleda väga pikka vangistust ja võtta talt ka kriminaaltulu ära.
Ja kolmas eesmärk on pidev koostöö, et kriminaalmenetlused, mida kohtu ette viime, oleksid võimalikult kvaliteetsed, selleks kaasame majandusasjades audiitoreid, meditsiiniasjades arste jne.
Kas kõik ja kogu aeg on väga hästi?
Ei ole. Meil registreeritakse 27 000 kuritegu aastas, meil on pidevalt pooleli 10-11 000 kriminaalmenetlust. Me saadame kohtu ette 13 000 isikut [aastas]. Suudan vaadata ka kriitiliselt prokuratuuri sisse ja öelda: on asju, mida võiks teha paremini. Aga suurel pildil usun, et prokuratuur on muutunud üha inimlikumaks. Usun, et üha kiiremaks. Meie prokurörid on üha targemad. Ja on tulnud julgus minna üha keerulisemate asjadega võistlevasse menetlusse ja võistelda õiguse eest.
Kuid näiteks Tartu endise abilinnapea Artjom Suvorovi juhtum, kus kaks kohtuastet mõistsid ta õigeks. Mida prokuratuur teeb? Ei jäta jonni ja kaebab ka riigikohtusse?
Prokurörid peavad tegema otsuse.
On mõistlik, et õigeksmõistev otsus satub teravdatud tähelepanu alla. Aga juristid peavad hoidma kaks jalga vastu maad ja andma endale aru, et õiguse mõistmises ongi kaks võimalust – süüdi mõistmine ja õigeks mõistmine. Mis muidugi ei tähenda, et prokurörid võivad kergekäeliselt minna kohtusse.
Kõik õigeksmõistmised on meil väga teravdatud tähelepanu all. Näeme juhtumeid, kus toimub õiguslik vaidlus ja kohus mõistab inimese õigeks. Teised juhtumid on need, kus näeme, et prokurör on vea teinud. Me võtame kõik sellised enda jaoks pulkadeks lahti, analüüsime väga põhjalikult läbi.
Teisalt, prokurörilt ei tohi võtta julgust minna keeruliste asjadega kohtusse, sest siis ei näekski need asjad kunagi päevavalgust. Sellises riigis ei taha me ka elada.
Ent rahapesust olete mööda vaadanud, nagu ministrid Helmed ette heidavad?
Kaugel sellest. Rahapesu on olnud prokuratuuri vaateväljas juba aastast 2007-2008, isegi enne seda. On rida näiteid, kus raha arestiti, tõsi, päris sageli tuli see ka vabastada, sest seadusandlus ei olnud valmis. Võibolla ka meie ei olnud alguses piisavalt valmis, ei tehtud piisavalt koostööd erinevate asutuste vahel. Aga ma tunnustan neid prokuröre, kes julgesid ka siis minna ja võidelda rahapesu asjadega.
Täna on meil menetluses sadu rahapesujuhtumeid, kõik neist pole muidugi suured. Aga see näitab, et oleme aastate jooksul jõudnud siia, kus märkame rahapesu, oskame reageerida.
Oponendid ütlevad aga, et Eesti pankadest liikus läbi miljardeid.
Kindlasti liikus pankadest läbi miljardeid.
Ja kõik need ida poolt tulnud miljardid on rahapesu raha?
Ei. Avalikkuses on läinud kuidagi puntrasse, et räägime väga suurtest summadest ja ütleme, et see kõik on rahapesu raha. Kuid rahapesu raha on selline raha, mille kohta on meil info, et see raha on saadud läbi kuriteo ja siis on see liikunud läbi pangasüsteemi.
Nii et kogu Eestit läbinud raha ei ole rahapesu raha.
Meil on häid näiteid, kuidas Eesti uurimisasutused on võidelnud rahapesuga ja just rahvusvahelises koostöös. Oleme [Ameerika] Ühendriikidega suutnud avastada raskeid küberkuritegusid, millega kaasnes samuti rahapesu ja saanud Eesti riigikassasse tagasi meie kriminaalmenetluse kaudu enam kui 18 miljonit eurot, lisaks rahvusvahelise koostöö tunnustuseks ameeriklastelt ligi 800 000 dollarit.
Hiljuti kuulsime, et rahapesu-vastase võitluse üks esimängija Bill Browder ei julge Eestisse tulla ja temaga kohtumiseks peab lendama Londonisse. Mis ja kes teda Eestis ohustab?
Selle küsimusele ei saa mina kindlasti vastata.
Mina tean, et Eesti on turvaline riik, siis on tugevad asutused, kes vastutavad Eesti turvalisuse ja julgeoleku eest. Igal juhul on siin turvaline kohtuda.
Rahandusminister Martin Helme heitis äsja ette, et "Eestis ei algatata rahapesu osas midagi, ja kui algatataksegi, siis midagi sellest ei muutu". On tal õigus?
Räägin faktidest ja statistikast. Registreeritud rahapesukuritegude arv on tugevas tõusutrendis – kui mõned aastad tagasi oli neid 40 ümber, siis tänavu on registreeritud juba 181 kuritegu. Kõik neist ei ole suur finantssüsteemi puudutav rahapesu, aga saan kinnitada, et meil on ka suurte rahapesujuhtumite kriminaalmenetlusi ja oleme valmis need kohtu ette viima.
Rahapesust rääkides, siis täna on olukord muutunud. Pangad on muutunud, neile kehtiv reeglistik on muutunud, pangad on kasutusele võtnud tehnoloogilised lahendused, mis aitavad tohutus inforägastikus leida kahtlaseid tehinguid. Õigussüsteem, rahapesu andmebüroo – kõik on arenenud, kõik suudavad täna rahapesuga paremini võidelda kui kunagi varem.
Ja veel hoiatas rahandusminister Helme, et "ameeriklased ei võta tõsiselt jutte, et me võitleme rahapesuga, kui kedagi ei karistata – me teeme küll seadusi ümber ja vähendame rahapesuriski, aga kui karistusi ei järgne, pole see tõsiseltvõetav". Ongi nii, või?
Kindlasti ei lasku ma vaidlusesse poliitikutega. Saan ainult kinnitada, õigussüsteemi vaatenurgast, et kui räägite meie Ameerika kolleegidega, olgu nendeks prokurörid, uurimisasutused, FBI inimesed, siis nad kinnitavad teile, et Eesti uurimisasutused, ka prokuratuur, on teinud nendega head koostööd, mis on vahetu ja tulemuslik.
Me ei räägi oma suurtest asjadest väga palju, sest rahvusvaheline koostöö ongi riikidevaheline usalduse küsimus, mida tuleb teinekord teha diskreetselt. Aga meie prokurörid saavad kiita, sest väikesele riigile kohaselt on nad toredad, keeli valdavad noored inimesed, kes julgevad osaleda uurimisnõupidamistel. Ka USA kolleegid on olnud meeldivalt üllatunud, mida Eesti uurimismeeskonnal on neile näidata.
Aga ühtegi pankurit ei ole meil süüdi mõistetud.
Kõik need menetlused on väga pikaajalised, tõsi. Kui mõelda infomahtudele, siis räägime tuhandetest ja tuhandetest firmadest ja nendega seotud ülekannetest, mille kohta tuleb teha analüüs. See kõik võtabki aega.
Kõigi nende firmade puhul tuleb ka tõendada, et see raha päritolu on kuritegelik.
Absoluutselt. Raha kuritegelikku päritolu tõendamata ei ole meil ka rahapesu. See kõik on suur ja mahukas töö.
Aga võrdluses teiste riikidega ei ole Eestil põhjust häbeneda suurte ja raskete korruptsiooni- ja majandusasjade [uurimise] kiiruse pärast.

Justiitsminister Raivo Aeg tegi teile ettepaneku jätkata peaprokuröri kohusetäitjana, teie mõtlesite ja andsite nõusoleku. Miks?
Tulin neljapäeval [24. oktoobril] majja ja kõnelesin oma inimestega, kas võtta vastu pakkumine jätkata peaprokuröri ülesannetes või lahkuda 1. novembril.
Mõeldes meie tööle, ka asutuse sujuvale toimimisele, sain aru, et kuna mulle läheb väga korda, kuidas läheb prokuratuuril ja Eesti õigusemõistmisel, siis olen valmis seda vastutust edasi kandma. Seni, kuni saan selle edasi anda uuele, tugevale, professionaalsele prokuratuuri juhile.
Kui kaua te olete valmis peaprokuröri ülesannetes töötama, teades, et ise selles ametis ei jätka?
Ma ei spekuleeri ajaga...
Kas te vaatate seda aega kuudes, aastates?
Usun seda, mida justiitsminister on öelnud, et ta otsib uut peaprokuröri ja leiab ta. Mina keskendun sellele, et teen oma tööd, toetan oma inimesi, aitan suuri asju õigusemõistmiseks kohtu ette viia.
Aitate justiitsministril leida uue peaprokuröri kandidaati?
Olen talle öelnud, et prokuratuuri juhtkond on täis inimesi, kes on suutelised seda koormat kandma, aga kindlasti soovib minister selle valiku ise teha.
Kui lihtne on häid inimesi nõusse saada selles – justiitsminister Aegi sõnul – EKRE poolt üpris vürtsikaks ja komplitseerituks tehtud olukorras?
See on küsimus justiitsministrile. Mina usun, et riigi peaprokurör on õigussüsteemi üks tähtis amet.
Praegu on see küsimus neile inimestele, keda teie ja ka justiitsminister võimalike kandidaatidena näete.
Need inimesed peavad ise hindama olukorda ja tunnetama, mida nad tahavad, mida neil on asutusele pakkuda ja milline on nende motivatsioonimoment see amet vastu võtta.
Mis oleks teie arvates õigem – kas peaprokurör peaks tulema prokuratuuri seest või väljastpoolt, näiteks riigikohtunike seast?
Nii ja naa. Riigi peaprokurörina ma loomulikult usun, et siin majas on rida inimesi, kes on head ja tugevad juhid. Teisalt, kui juht tuuakse väljast, siis mõeldes rahvusvaheliselt – on riike, kus see on täiesti normaalne, et kohtunikud ja prokurörid liiguvad omavahel, ka tippjuhtide tasemel.
Olen ise öelnud, et kui mina jätkanuks, siis on Eesti valmis ka selleks, et mõni kohtunik tuleks prokuratuuri tööle, sest usun, et niisugune vaba liikumine loob kvaliteeti, hoiab kõikide meeled erksad ja toob süsteemi värske vere. See oleks ainult kasulik.
Nii et üks kohtunik peaprokurörina – see ei oleks üldse paha.
Mida te soovitaksite tal muuta?
Soovitaksin kõigepealt vaadata, mõelda, süveneda ja siis hakata muutma.
Ma ei ole saladust teinud, et ametisse nimetamisel olid mulle südamelähedased teemad lapsed, majandus ja julgeolek (kuriteod laste vastu, majandus- ja korruptsioonikuriteod ning riigivastased kuriteod, toim). Ja minu kinnisidee oli, et peame kriminaalmenetluse muutma inimese kesksemaks, et me räägiksime ja kirjutaksime inimesele arusaadavas keeles. Ja vaadake, kui palju me täna teeme koostööd ohvriabiga, kaasame arste ja terapeute oma lugudesse.
Mis minul jääb kripeldama, on see, et valgekraeliste kuritegevuse uurimist oleks saanud edasi arendada nii, et need menetlused oleksid efektiivsemad. Samas vaadake organiseeritud kuritegevuse ohjeldamist – kui paljus nende liidrid on süüdi mõistetud või ootamas oma kohtujärge. Ka selles vallas on prokurörid head tööd teinud.
Mida te ise lõpuks edasi teete?
Ma mõtlen samm haaval ja hetkel keskendun tööle, mis tuleb veel ära teha riigi peaprokuröri ülesannetes.
Kindlasti te mõtlete ka natuke edasi.
Eks muidugi mõtlen. Tuleb tõdeda, et mulle on alati meeldinud kohtujuristi töö. See on ka põhjus, miks kaks korda ütlesin peaprokuröri ametile "ei", sest mulle meeldib töötada kohtus, prokurörina. Ja kui mõelda, kus on kohtujuristil võimalik töötada, siis ongi kaks võimalust – prokuratuur ja advokatuur.
Lähete advokaadiks?
Ma ei lähe advokaadiks. Pigem võtan väga rahulikult, ootan ära uue riigi peaprokuröri ja mõtlen, et miks mitte jätkata prokuratuuris sealt, kus omal ajal pooleli jäi – valgekraeliste korruptsioonikuritegevuse vastases võitluses.
EKRE tahab eriprokuröride ametisse võtmist ja siis saategi töötada näiteks avaliku sektori korruptsiooniasjade eriprokurörina?
Siin on nüüd küll kõik asjad korraga koos, EKRE mõtted ja eriprokurör jne. Mina oma mõtetega nii kaugele ei läheks. Pigem jään selle juurde, et prokuröri amet on mulle alati meeldinud ja see, et vahepeal tuleb olla riigi peaprokurör, on juhuste juhus, täpsemalt küll võimalus muuta seda asutust paremaks, tugevamaks.
Eks ma vaatan, mõtlen, kõnelen endale oluliste inimestega ja teen otsuse.
Võibolla lähete poliitikasse?
Praegu ma seda võimalust kindlasti ei näe. Aga ma ei kuulu ka nende hulka, kes kergekäeliselt ütlevad midagi väga reljeefselt poliitika kui sellise kohta. Üldistada ei ole mõtet ühtegi sektorit, ühtegi ametit, ühtegi valdkonda.
Kuid ei, mina ei mõtle tänasel päeval küll selle peale, et poliitikasse minna.