Kuidas teile konflikti kõrvalt vaadates tundub, kas Peeter Helme on langenud oma perekonnanime ohvriks?

Vastus on "jah" ja "ei". "Jah" ainult selle poolest, et võib-olla selle perekonnanime tõttu toimetuse inimesed ja ka lugejad vaatasid teda teravama pilguga ja võib-olla panid talle süüks asju, mis tema süüd ei olnud. Aga "ei" kindlasti sellepärast, et mulle tundub, et pigem võib selle konflikti põhjust näha selles, et ehk on mõlemalt poolt nähtud peatoimetaja rolli siin kui sõjaväekindralit, kes ühtepidi annab käske ja väed hakkavad liikuma, ja teistpidi, kes on ainuke, kes otsustab.

Tegelikult on toimetus ja toimetuse hommikune koosolek - ja ma ei pea selle juures silmas mitte neid inimesi, kes istuvad hommikul ümber laua, vaid ühte kogumit, toimetuse kogu teadmistepagasit, oskusi, professionaalsust, annet ja võib-olla ka kogunenud eetika ja ametieetika põhimõtteid - palju olulisem institutsioon ajalehetoimetuses.

Kas Peeter Helme tulek muutis Postimeest? Kas nüüd, kui ta läheb ära, on arvata, et midagi muutub põhimõtteliselt?

Hea oleks öelda "jah" või "ei", aga põhimõtteliselt sellist vastust ei ole. Kurb on öelda, kui sa ütled, et peatoimetajal ei olnud mingit rolli, ma seda päris ei julge öelda, aga kas see oli üksnes peatoimetaja roll, ei ole ma päris kindel. Üha rohkem on tegelikult räägitud Postimehe puhul ka omandisuhte muutustest ja omaniku rollist selle juures. Tegelikult väga palju räägib ka meie poliitiline ja meie arvamuse-, diskussioonikeskkonna muutus, see, et me oleme pisut rohkem polariseerunud kui kunagi varem. Ma arvan, et need on kõik koosmõjus olnud.

Kas tänapäeval saab üldse teha justnimelt killustunud Eestis Postimeest, millega kõik või vähemalt enamus oleks rahul?

Kas just rahul, aga saab teha Postimeest, mille puhul kõik hääled on olemas ja keegi ei tunne, et talle liiga tehakse. Selles Postimehe roll ja võlu ongi, et ta on olnud see ühendav ruum Eesti ühiskonnale, ta on olnud see koht, kus tegelikult me saame meile olulised asjad selgeks vaielda. Ja kui selles ruumis on nüüd niimoodi, et ära sina sisse tule, sellisel juhul, ma saan aru, et ajakirjanikud ise tunnevad ennast pisut halvasti.

Peatoimetaja roll siin on just teha ajakirjanikele tegutsemisruumi, mitte seda ahistada. Ma olen alati öelnud, et peatoimetaja on nagu tsirkuse direktor - tema saab oma staaridega, oma ajakirjanikega esinemise kokku leppida, mitte neile öelda, kuidas nad hüppama peavad.