Alo Lõhmus: jalgrattamaks oleks ülitagurlik samm
Rattasõidu maksustamine oleks oma tagurlikkuselt võrreldav koolis käimise, puhta õhu hingamise või tervisejooksu tegemise maksustamisega, tõdeb Alo Lõhmus Vikerraadio päevakommentaaris.
Hea kolleeg, ajakirjanik ning jalgrattur Priit Pullerits käis oma blogis hiljuti välja idee kehtestada Eestis jalgrattamaks. Tema sõnul aitaks näiteks 20-eurone igalt ratturilt kogutav aastamaks senisest tõhusamalt rajada jalgrattateid ja muud rattasõiduks vajalikku infrastruktuuri.
Pullerits arutles: „Jalgratturid ju tahavad, et neil oleks linnas oma teed ja linnast väljas samuti. Aga mis raha eest peaks neid ehitama? Loomulikult kogutavate jalgrattamaksude eest. Oleks igati õiglane, et jalgratturid panustavad samuti sellesse taristusse, mida nad kasutavad ja mida nende tarvis rajatakse.“
Kuna valitsus otsib parajasti meeleheitlikult uusi tuluallikaid riigieelarve lappimiseks ega kohku tagasi eriti millegi maksustamise eest, siis võib Pulleritsu (oletan, et mitte siiski päris tõsimeelselt) välja käidud idee langeda ohtlikult viljakale pinnasele. Seega oleks kasulik tutvuda jalgrataste maksustamise praktikaga mujal läänemaailmas.
Põgus otsing internetis näitab, et jalgratturitelt maksu kogumise ideed on tõesti aktuaalsed mõnes USA osariigis. Tihti on nende taustaks seadusandjate tahe piirata mõnes piirkonnas rattasõitu keskkonnakaitse eesmärkidel või ka ratturite endi soov võidelda endale USA teedel välja autodega võrdne õiguslik seisund. Seevastu Euroopas lõppes jalgrattamaksu kogumine hiljemalt Teise maailmasõja järel.
Rattasõidule makstakse hoopis peale
Nüüdseks on Euroopas jõutud hoopis rattasõidule peale maksmiseni. Prantsusmaal viidi 2014. aastal riigi ja 20 ettevõtte koostöös läbi eksperiment, mille käigus firmad maksid oma töötajatele 25 eurosenti iga kilomeetri eest, mille need läbisid rattaga tööle sõites. Iirimaal on käivitatud programm, milles osalevad ettevõtted ostavad oma töötajatele tööl käimiseks jalgrattad, töötajad tasuvad nende eest oma palgast 12 kuu jooksul ning riik loobub sellelt tehingult maksude kogumisest.
Austria soodustab ametiautode asemel ametirataste soetamist, kusjuures viimaseid võib erinevalt autodest maksuvabalt kasutada ka erasõitudeks. Rattaga sooritatud ametisõitude eest võib sellises programmis osaleva ettevõtte töötaja teenida 38 senti kilomeetri pealt. Maksusoodustusi jalgrattasõidule on rakendatud ka Suurbritannias ja Saksamaal.
Lääne-Euroopa paistab silma ka väga arenenud jalgrattateede võrgustiku poolest, mis mõistagi on rajatud maksumaksja raha eest. Kopenhagenisse on ehitatud üle 450 kilomeetri rattateid ning nüüdseks kasutab 56 protsenti linlastest oma igapäevasõitudeks just jalgratast. Eelmisel aastal ületas Kopenhageni liikluses igapäevaselt osalevate jalgrataste arv autode hulga.
Eks ole, lihtsalt hirmus mõelda, kui palju kütuseaktsiisi, parkimistasusid ja liiklustrahve jääb Taani riigikassal teenimata! Miks taanlased ja teised lääneeurooplased jalgrattureid ometi ei maksusta, vaid selle asemel neid rahaliselt hoopis poputavad? On see järjekordne märk eurooplaste pehmostumisest ja lödipüksistumisest?
Jalgrattataristu toob hoopis tulu
Vastupidi, rattaga sõitvad eurooplased on tugevate säärelihaste, heade kopsude ja terve südame-veresoonkonnaga, nende organism ei nakatu kuigi kergesti nakkushaigustesse ega külmetu. Uuringud on näidanud, et iga rattaga läbitud 1200 kilomeetrit vähendab haiguspäevade arvu aastas ühe võrra. Selle võrra on kodanike töövõime suurem, nad teenivad ka riigile rohkem maksutulu ega kurna haigekassat.
Ka jalgrataste infrastruktuuri rajamine pole maksumaksjale kuluallikaks, vaid toob tegelikult tulu. Arvutuste kohaselt säästab iga kilomeeter, mis auto asemel sõidetakse jalgrattaga, Kopenhaageni linnakassale 80 eurosenti. Kui lähtuda konservatiivsest eeldusest, et 5,7 miljonit taanlast sõidab iga päev rattaga vaid 1,5 kilomeetrit, siis võidab Taani maksumaksja 6,8 miljonit eurot päevas.
Seega toob rattaga sõitmine otsest tulu nii ratturile endale kui ka kohalikule omavalitsusele ja riigile. Rattasõidu maksustamine oleks oma tagurlikkuselt võrreldav koolis käimise, puhta õhu hingamise või tervisejooksu tegemise maksustamisega.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar