Toomas Sildam: kantsler Lemetti lugu võib rääkida ametnike tasalülitamisest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildam
Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuidas võtta kokku lõppev poliitikanädal, minister Järvikust kuni peaministri ülesannetes siseministri sõnadeni ajusurnud seltskonnast parlamendis, küsib ajakirjanik Toomas Sildam. Jüri Üdi ja tema luuletus "Peapõrutus" aitavad.

Peaminister Jüri Ratas võis 23. novembril tähistada kolme aasta möödumist päevast, kui ta võttis Reformierakonnalt ja Taavi Rõivaselt Keskerakonna ja enda hoida Stenbocki maja võtmed. Aga Ratasel pole peotuju. Ta peab kogu Eesti avalikule teenistusele selgitama: kui ametnik avalikustab küll tõele vastavad andmed, aga need kahjustavad ministrit, siis kas ametnik vallandatakse.

See selgitus saabub võimalik et juba esmaspäeval erakorraliselt koguneva valitsuse istungil, kus arutatakse maaeluministri Mart Järviku ettepanekut vabastada ametist kantsler Illar Lemetti. Just tema tõi avalikkuse ette andmed, mis võimendasid Järviku kuvandit pädevust ületanud ja segaseid selgitusi andnud ministrina. Riigisekretär Taimar Peterkopi komisjoni neljapäeval valminud raport oli vaid lisatempel, mis tunnistas Järviku kohale kerkinud kahtlused tõesteks.

Ministri ebakohase käitumise varjamine ei kuulu ministeeriumi kantsleri ametiülesannete hulka, kirjutas Lemetti ise reedel peaministrile saadetud selgituses.

Ilmselt nõustub sellega Ratas ja nõustub ka Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, kes põllumajandusministrina tõstis Lemetti asekantsleriks. Kuid valitsuse kolmas partner, EKRE, on totaalselt teisel arvamusel. EKRE lepib küll peaministri usalduse kaotanud Mart Järviku lahkumisega, kuid enne peab lõpparve saama "süvariigi sulasena" ministri jalgealust õõnestanud kantsler Lemetti. Kui Lemetti jääb ja Järvik läheb, siis võib EKRE valitsuse ukse väljastpoolt kinni lüüa. Umbes selline on nende sõnum koalitsioonikaaslastele.

Keskerakond ja Isamaa kalduvad arvama, et EKRE-l on tõsi taga. Aga kas ikka on? Neil on küll 19 inimesega parlamendifraktsioon ja riigieelarveline toetus 999 475 eurot aastas, aga opositsioon on opositsioon. Võid esitada seaduseelnõusid ja ministritele küsimusi, aga poliitikat mõjutada ei suuda. Valimiste järel opositsiooni jäänud Reformierakonna näide on ju olemas. Aga teisalt, ja sellega saavad EKRE juhid end julgustada, on ka näide, kuidas nemad ise just opositsioonipingi väikese tegijana kasvatasid valimistel kolm korda oma tulemust ja murdsid sisse valitsuse uksest.

Rahvuskonservatiivid on näidanud end edukana opositsioonis ja mitte nii edukana koalitsioonis, kus tuleb laveerida valitsusvastutuse ja toetajaskonnale meeldimise vahel. Näiteks kui riigikogus valetamisega vahele jäänud Kert Kingo lahkumise järel vabaks jäänud väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri koha täitmine Londonist toodud Kaimar Karuga tundus EKRE poolt lausa riigimehelik otsus, siis kantsler Lemetti vallandamise nõudmine on kõigest mäng valijate toetuse hoidmisele.

Samamoodi on ka EKRE juhtide jutuga Eestist kui ametnike riigist, mistõttu tuleb muuta seadusi, et Eestist saaks poliitikute riik. Kui see tähendaks riiki, kus poliitikud võivad enda suva järgi kõikjale sekkuda, kõiki ja kõike selgitusteta mõjutada, siis oleks asjad kurjast.

Samas on ametnikud lihtne märklaud, ka ebaõnnestunud ministri-valikute põhjendamisel. Nii kirjutaski anonüümne kirjasaatja ERR-i portaalile, et "peaks vallandama kõik eelmise valitsuse määratud ametnikud". Ta vastas sellega Raadio 2 saates "Olukorrast riigis" kõlanud mõttele, et EKRE stiil on toonud väärtuste kokkupõrked ministeeriumides.

Õiguskantsler Ülle Madise üritas Kuku raadio "Nädala tegijas" neid riigireformijaid õigel suunal hoida, öeldes Mart Järviku näitel, et minister saab arutada allasutuse üldist töökorraldust, sihte ja põhimõtteid, ent kellegi asja lahendamisesse sekkuda ei tohi, sest siis pole võimalik tutvuste ja partei kaudu "asju korda ajada".

Kui nüüd kantsler Lemetti tõe rääkimise ja tõe avalikustamise eest vallandatakse, võib õigusega küsida, kas see on ametnikkonna tasalülitamine ja samm nende poliitilisele lojaalsusele kallutamise suunas?

Muide, ametniku eetikakoodeksi selgitustes öeldakse, et "peab vältima sellise isiku olukorra halvendamist, kes juhtis tähelepanu vääritule või õigusevastasele käitumisele".

Õiguskantsler Madise tunnistas, et muidugi saab valitsus kantsleri vabastada, kui koostöö ministriga ei laabu. Ent – valitsusele tuleb esitada ministri põhjendus, millised tema seaduslikud ja ausad korraldused jättis kantsler täitmata, ning kantsleri vastus sellele. Minister Järviku põhjendust pole avalikkus veel näinud. Küll teame kantsler Lemetti vastust küsimusele, kas ta on käitunud nö hea tava kohaselt. "Jah olen, sest tõe rääkimine ja tõe avaldamine on alati olnud hea tava," kirjutas ta peaministrile.

Lõppevasse poliitikanädalasse mahub üldse hämmastavalt palju. Minister Järvik, kantsler Lemetti ja riigisekretäri raport, siseminister Helme intervjuu Soome ajakirjanikele, kuidas Baltimaad töötavad NATO-s asjade hapuks mineku puhul juba plaan B-ga, riigikogu esimehe Henn Põlluaasa sõnad, et Eesti tahab tagasi saada Venemaa annekteeritud alasid ja peaministri kohustes riigikogus esinenud siseminister Helme hinnang parlamendile kui tihtipeale ajusurnud seltskonnale, kes vajab šokiteraapiat.

Kuidas seda kõike kokku võtta?

Hea Facebooki-sõber arvas, et Jüri Üdi ja tema luuletus "Peapõrutus" aitavad.

"Üks vintis füüsik katlamajas passis 

kui manomeeter näitas plahvatust

ent katlakütja süsi juurde tassis

et mitte unustada muistset kohustust."

Kes on kes, seda saab igaüks ise mõelda. Arvamused on kindlasti erinevad.

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: