Mihkel Mutt: kus öelda mida ja kellele? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mihkel Mutt
Mihkel Mutt Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Selles maailmas on ülimalt oluline, kes mida avalikult välja ütleb, kirjutab Mihkel Mutt.

Kus öelda mida ja kellele? Mõeldud on avaliku elu tegelaste väljaütlemisi. Põhjust seda küsida on andnud paar hiljutist seika.

I

Esmalt Eesti "kaitseplaan B", mille käis välja siseminister Mart Helme. Kui selle all mõelda sõjalist kaitset, nõustugem kaitseuuringute keskuse juhataja Sven Sakkovi, kaitseministri Jüri Luige ja kõigiga, kelle meelest alternatiivne sõjaline liit on umbluu. Ka Euroopa oma sõjaväge ei paista kuskilt.

Seoses viimasega olen pessimistlikum kui Sven Sakkov (kiusatus on öelda: kui talle on kohane seda oma ametis väljendada). Isegi kui kõik Euroopa riigid tõstaksid kaitsekulutused kahe protsendini, oleks see üksnes eeldus millekski.

Vaja on inimesi, nende valmisolekut oma elu kaalule panna. Sellest pole Läänes palju järel, Euroopas veel eriti. Eurooplane ei hakka enam sõdima. Tema vunk on ajalooga maha käinud. Kolm põlvkonda on kasvatatud patsifistlikuks. Turvalises paigas visiseb inimeste energia välja.

Ainult Prantsusmaal (riigis, kus pole sõjaväekohustust ja kus de facto sõjategevuse alustamiseks pole vaja parlamendi nõusolekut) on veel selle riismeid, ja põhjused on ka mõistetavad. Nii et euroarmee kasutaks palgasõdureid väljastpoolt Euroopat (uusi "barbareid") või roboteid, ühed halvad mõlemad.

Seoses NATO "ajusurma" ja võimekusega Eestit turvata ütles minister Luik, et parim tõend viimasest on nende sõjameeste kohalolek Eestis. Jah, õige, ja sellest tuleb rääkida nii valjusti kui võimalik. Edasi aga lähevad asjad keeruliseks.

Sest just nimelt: NATO sõdurid on kohal. Mida võtavad nad ette juhul kui? Kas nad hakkaksid sõdima? Või kas nad vähemasti jääksid ründaja teele ette, nii et too on sunnitud nendega füüsilisse kontakti sattudes ründama NATO-t? Meie peame ütlema, et jäävad ja sõdivad. Mida me mõtleme, on iseasi.

Teisi maailmasõja eelõhtul kõlanud loosung "Miks surra Danzigi eest?" elab Läänes oma varjuelu tänini (aga meie teeme ja peamegi tegema näo, et see on kadunud). Tõsi on seegi, et Lääne-Euroopal endal pole Moskvat sõjaliselt põhjust karta, sest Venemaa vajab teda majanduslikult ja imetleb vastu tahtmist ka muidu.

Isegi endine idablokk võib rahus olla (kahte Saksamaad pole ju enam). Enim karta oleks Poolal, kellega Venemaal vanu kanu kitkuda, ent seegi on pelk teoreetiline võimalus. Väikese liialdusega võib öelda, et NATO ainus praktiline mõte Euroopas on kaitsta Baltimaid, et idanaaber neid "põliseid vene alasid" tagasi ei kahmaks.

Muidugi on veel palju suurem peavaluallikas – Türgi. Viimasel on EKRE-ga see väline ühisjoon, et kuigi mõlemad on "sees", tavatsevad nad käituda vahel nii, nagu oleksid "väljas".

Seoses sellega olen alati hämmingus, kuidas ka muidu arukad Lääne intellektuaalid peavad NATO 2004. aasta laienemist veaks. Nad justkui usuksid tõega, et tegemist on kahe võrdselt agressiivse blokiga.

Ometi pole NATO tervikuna kunagi kedagi rünnanud ja Venemaale kallale kippumine oleks veel eriti absurdne. Isegi kui Jens Stoltenbergi kabinet asuks Narva Hermanni linnuses, ei kujutaks see Venemaale vähimatki ohtu.

Kõige naljakam, et Venemaa mõistab seda ka ise! Tema hoiak on teadlikult demagoogiline. Lavrovile jt on selle ohu üleval hoidmine kasulik. Siin pole üksnes sõjatööstuse lobi. See on hea imagoloogilisel tasandil.

Ja kuidas ilma NATO-ohuta põhjendada kodustele sõjarditele, miks "saada olevatesse" Baltimaadesse sisse ei marsita? Nii et siin käib varjupoks ja pokker, see on peen näivustemaailm nagu Austria-Ungari välispoliitikas, mida nii võluvalt kirjeldab Musil "Omadusteta mehes".

Selles maailmas on ülimalt oluline, kes mida avalikult välja ütleb. Loomulikult ei sobi Eesti Vabariigi ministril nõustuda NATO "ajusurmaga". Ehkki kui jälgida maailmameediat, siis enamik poliitikakommentaatoreid annab õiguse Macronile.

Ehk ei tohiks ka selles loos seda niimoodi kirja panna. Kuigi tegemist on koduseks tarbimiseks mõelduga (liiati n-ö kultuurinimeste skisoga.)

Õhulosside reaalne jõud on selles, et kõik osalised teevad näo, et neid usutakse. Minister Mart Helme väljendas ilmselt meie paljude paranoiat "uue Jalta" pärast. Aga tribüüni säärane valik tähendab (mängu)reeglite rikkumist ja võimalikku vanakurja väljakutsumist.

Ainus tõeline plaan B saab olla rahva kaitsetahte tõstmine kõige laiemas mõttes elik oma kodu kalliks pidamine. Sellest tohib ja peab niihästi mõtlema kui ka rääkima.

II

President Kersti Kaljulaid vabandas kantsler Illar Lemetti ees "sellepärast, kuidas tema riik on temaga täna käitunud".

Kuidas tuleks seda tõlgendada? President ei saanud vabandada eraisikuna, sest tema polnud ju vallandaja, järelikult pole tal midagi vabandada (küll oleks ta võinud kahetsust avaldada, kaasa tunda vms). Järelikult ta vabandas kellegi nimel. Just, Eesti riigi nimel. Kas tal oli selleks õigust (loomulikult mitte moraalses, vaid formaalses riigiõiguslikus mõttes)?

Umbes sarnaselt sellega, nagu paavst vabandab katoliku kiriku nimel preestrite poolt ahistatud kooripoiste ees. Paavsti sellekohases õiguses ei kahtle keegi. Et Eesti Vabariigi presidendi funktsioon on esindada riiki välismaal, siis tuleks arvata, et vajaduse korral on ka temal õigus Eesti Vabariigi nimel vabandada (või vastupidi: meie ees vabandamist nõuda).

Ent üksnes seoses niisuguste asjaoludega, mille puhul Eesti kui riik suhestub kellegagi väljapoole. Siseriiklikult on presidendi funktsioonid teatavasti suuresti formaalsed, piirdudes mitmesuguste väljakuulutamiste ja kokkukutsumiste, kolmanda sektori ja sümboolsete žestidega.

Seepärast, kui president praegu vabandas Eesti riigi nimel, siis kelle või mille nimel ta seda ikkagi tegi? Kas riigi kui struktuuri, avalike teenistujate süsteemi nimel?

Sel puhul kerkib küsimus presidendi hieraatilistest suhetest valitsusjuhiga. Kas ta vabandas praegu ka Jüri Ratase nimel? Raske kujutleda. Kui aga president vabandas ühiskonna ja rahva nimel, siis tal polnud selleks täit voli, sest umbes kolmandik valijaskonnast ilmselt temaga ei nõustu.

Sellega ei taha ma absoluutselt öelda, et presidendil poleks õigust neis küsimustes oma vaateid väljendada. Ta lausa peab seda tegema, sest inimesed tahavad nn moraalset kompassi. Küsimus on viisis ja toonis, nii et need looksid kuvandi kogu rahva presidendist.

Muide, näiteks Saksa Liitvabariigi presidendid, kel samuti vähe juriidilisi õigusi, on sageli esitanud oma seisukohti intervjuus Spiegelile vms soliidsele väljaandele. Sest on vaks vahet, kas vastata, kui küsitakse, või esineda ise vastava avaldusega. Viimane on väga kõva sõna ja mõjub hoopis teisiti. Säärasest kirglikest žestidest võib jääda mulje, nagu põletaks president enda taga sildu.

Lugu on kirjutatud 1. detsembril 2019.


Kommentaar põhineb Mihkel Muti Facebooki-postitusel ja on avaldatud autori loal.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: