Ministrid on ikka eksinud, sõna või teoga, nad on ise taandunud või neid on tagasi kutsutud, selles pole midagi erilist, aga seni ei ole koalitsiooni püsimisele ohverdatud apoliitilisi ametnikke.

Paraku jäi Jüri Ratasel poliitilises mängus nuppe puudu ning hopsti tõstis ta lauale kuju, mis sinna üldse ei kuulugi – sõltumatu ametniku, et see kohe ohvriks tuua, maha müüa. Isegi pärast seda, kui kogu Eesti rahvas on saanud lugeda riigisekretäri Taimar Peterkopi raportit, mis üheselt tõendas maaeluministri Mart Järviku vassimist ning kantsleri pingutusi suunata ministeeriumi tegevust õiguspärastesse raamidesse.

Ajaloolistel põhjustel jaotab põhiseadus võimu tasakaalustatult erinevate instantside vahel, millest üks on poliitiliselt sõltumatu ametnikkond, kes teenib riiki lähtuvalt ametivandest, ametnikueetikast ja seadusega antud õigustest ning kohustustest.

Illar Lemetti vabastamisega sai oma kohustusi laitmatult täitev ametnikkond poliitilises võitluses tabamuse. Toimus pööre riigi võimukasutuses. Siinkohal tuleb rõhutada sõna "laitmatult", sest tegelikult sunnib enesealalhoiuinstinkt meid kõiki tihti ilmselgete probleemide ees silmi sulgema. Ainult kõige põhimõttelisemad ametnikud lähevad teatama oma ülemuse seaduserikkumisest.

Ajakirjanduses on Illar Lemetti ametist vabastamist võrreldud pea maha löömisega.

Pole midagi uut päikese all. Salome võlus Herodest oma tantsuga ning viimane lasi maha lüüa Uue Testamendi esimese prohveti Ristija Johannese, pea. See lugu on inspireerinud kunstnikke läbi sajandite, sest igal ajastul on olnud Herodeseid, kes oma võimust võlutuna veeretavad nende päid, kes manitsevad meeleparandusele, kutsuvad korrale, osutavad seaduserikkumistele.

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa loodud koalitsiooni juhid ei ole suutnud erakondade valimiseelseid lubadusi siduda ühtseks valitsusprogrammiks. Iga erakond on klammerdunud oma põhilubaduste, ministritoolide ja ametikohtade külge, mida hoitakse üksikute kauplemistehingute abil.

Üks valitsuse kauplemispäev oli 23. oktoober. Kell 12 alanud infotunnis kõneles Raivo Aeg, kui head tööd on prokuratuur viimasel viiel aastal teinud ning seetõttu on tema favoriit peaprokuröri ametikohale Lavly Perling. Sama päeva pealelõunal esitas väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kert Kingo lahkumisavalduse.

Veel enne, kui kukk jõudis kolmandat korda kireda, oli Raivo Aeg otsustanud EKRE survel loobuda Lavly Perlingu esitamisest peaprokuröri kohale uueks ametiajaks. Kuigi Aegi sõnul pole mõtet otsida seosed Kingo ja Perlingu osas, on need siiski kaugele näha, vaatamata asjaolule, et selliseid seoseid ei tohiks olemaski olla.

Järgmine valitsuse kauplemispäev oli juba 14. november, kui Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond andsid sisse avalduse maaeluministri Mart Järviku umbusaldamiseks.

Isamaa loobus oma "teeme-faktid-selgeks" suhtumisest ja hääletas Järviku umbusaldamise vastu ning - oh üllatust - juba lõunaks oli ka nende pensionireform valitsuses heakskiidu saanud.

Kuigi valitsuse liikmed kiidavad ühest suust, et koalitsioon on ühtne, on lihtne märgata, kuidas valitsust hoiavad koos üksnes seosed küsimustes, mis mitte mingil juhul ei tohiks olla seotud. Läbikukkunud ministrite vastu ei tohi vahetada ei hinnatud peaprokuröri ega 20 aastat üles ehitatud pensionisüsteemi.

Kolmandaks valitsuse kauplemispäevaks sai 25. november, kui läbikukkunud ministri taandamise eest maksti ametnikkonna kohustusega teenida õigusriiki julgelt ja ausalt.

Jüri Ratas ei ole hea tippjuht, hea peaminister, kes suudab panna valitsuse liikuma ühes suunas, ühtsel sammul, töises meeleolus.

Põhimõtteliselt on Jüri Ratas maksnud valitsuse püsimise eest hinda, mida tal ei ole õigust maksta, Eesti riigi ja rahva pärast. Isegi kui Reformierakonna juht Kaja Kallas väljendus liiga reljeefselt öeldes, et Jüri Ratas müüb ju riigi maha, oli tal põhimõtteliselt siiski õigus.