Haapsalu raudteel on pikk ja kirev ajalugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Raudtee- ja sidemuuseumi kogu

Pühapäeval avati rongiliiklusele kuuekilomeetrine lõik Tallinnast Haapsallu viival raudteel. Et Haapsalu raudtee on läänlaste jaoks tähtis, uuris "Aktuaalne kaamera. Nädal", milline on selle liini ajalugu ning miks on see on tänaseni inimestel hinges.

Balti raudtee selts plaanis raudteeharu Keilast Haapsallu juba 1872. aastal. Rahapuudusel visanditest kaugemale ei jõutud. Kulus 30 aastat enne, kui Vene keiser Nikolai II rahuldas Haapsalu linnapea Ewald von Ungen-Sternbergi taotluse ja ehitus võis alata.

"Juba 19. sajandi lõpus käisid tollased linnapead selle jutuga Peterburis ametivõimude juures, et meil on ikkagi paremat ja kiiremat transpordiühendust vaja. Tegemist on siiski ju tuntud ja tunnustatud kuurordiga ja ainuke maismaatranspordivahend oli siis hobutransport," rääkis raudtee- ja sidemuuseumi teadur Tõnu Tammearu.

Kui ametlikult sai liin valmis 1905. aasta novembris, siis tegelikult algas ajutine liiklus juba detsembris 1904. Kuna esimesed rongid saabusid juba siis, kui Haapsalu raudteejaama ehitus alles käis, oli nende peatus vana kaubakuuri lähedal. Linnulennult on sealt jaamani paarsada meetrit.

Keilast Haapsallu kulgev raudtee sai Vene rahandusministri Sergei Witte käest iroonilise hüüdnime - Keeglirada. Ühelt poolt on see viide Keila saksakeelsele nimele, samas harrastasid keeglit Haapsalu suvitajad.

"Ilmselt Sergei Witte silmis oli selle raudtee puhul tegemist just rikaste aristokraatide lõbuasjakesega, et nemad saaksid mõnusamalt suvitama sõita," arvas Tammearu.

Jaama teeb ainulaadseks see, et seal oli kuurordikülaliste jaoks suur suvekohvik, keisripere vastuvõtmiseks mõeldud imperaatoripaviljon ja üle 200 meetri pikkune katusega perroon, kus loodeti näha ka keisrit ennast.

Nikolai II sinna siiski ei jõudnud, sest 1905. aastal olid impeeriumis liiga tormised ajad.

Suuri õnnetusi liinil ei juhtunud, küll aga markantseid. Näiteks sõitis juulis 1926 purjus meeskond veduriga merre.

Haapsalu raudtee tõi inimestele parema ühenduse kubermangukeskuse Tallinna ja impeeriumi pealinna Peterburiga.

"Armastuskirjad ja ajalehed jõudsid inimesteni kiiremini. Lisaks muidugi need võimalused, mida ta avas ettevõtlikumatele inimestele, kes tahtsid kaupu turustada nii lähemal kui kaugemal, alates elusloomadest kuni puiduni," selgitas Tammearu.

1990. aastate keskel lõpetati viletsale tehnilisele seisundile viidates reisirongiliiklus ja Riisipere-Haapsalu lõik pandi müüki. Selle ostnud Läänemaa ettevõtja Aarne Taal üritas liini kaubavedudega elus hoida, lootuses, et riik reisiliikluse vastu tulevikus uuesti huvi tunneb.

"Eks ta natuke hull temp oli, aga mul oli ikka silme ees see pilt, mida Soomes ja Rootsis nägin, kus raudteejaamadel olid tohutult suured parklad, väga palju autosid, väga palju jalgrattaid. Ma mõtlesin, et miks see nii on ja vastus tuli iseenesest, et kuskil linnast kaugemal on väga ilus ja hea elada," rääkis Taal.

Kahanenud kaubamahud ja lagunev raudtee tähendasid, et 2004. aastal lõpetasid kaubarongid sõitmise ja tee võeti üles.

Nii enne kui ka pärast Haapsalu raudtee lõppu on seda kasutatud võttekohana filmides, olgu nendeks "Jõulud Vigalas," "Minu Leninid", "Vehkleja" või "Nimed marmortahvlil", kus see täitis küll Tartu jaama rolli.

Raudtee- ja sidemuuseumi teaduri Tõnu Tammearu arvates jäi Haapsalu raudtee kui elusoon rahva mällu juba 100 aastat tagasi, kui just sedakaudu käis inimeste elu. Raudteest on nüüd saanud läänlastele sümbol.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: