Aja jooksul on mõned detailid jõulukinkide tegemisel muutunud, aga põhiosas on kõik samaks jäänud. Vast suurim muutus meie kingikultuuris puudutab eelluure tegemist.

Kui vanasti käisid päkapikud akna taga piilumas, kas kingituse potentsiaalne retsipient käitub korralikult, ja andsid seejärel tundliku teabe peakontorisse edasi, siis nüüdsel ajastul hoolitsevad selle eest kõrgtehnoloogilised pealtkuulamisseadmed ehk lutikad ja nende eest pole kaitstud isegi mitte ministrid.

Hoolimata kõigest ei usu ma, et mõni minister või eksminister tänavu kingita jääb. Uus eelarve on ju vastu võetud ja isegi jõuluvana ei hammusta kätt, mis teda toidab.

Kingitused on sellegi poolest toredad, et neid saavad kõik, ükskõik kui rikaste või vaeste inimestega tegemist on. Näiteks keskmisest märksa jõukamate, ravimiturul tegutsevate ettevõtjate kingikotti poetus raudkindel lootus, et apteegireform jääb ära. On imede ja andmise aeg, olgem selle üle rõõmsad, mitte kadedad, sest eks ole jõuluootuse aeg ju aeg mõelda teistele inimestele ja olla õnnelik selle üle, et kellelgi teisel hästi läheb.

Meie põhjanaabritel soomlastel tundub samuti poliitiliste jõulukinkidega kõik hästi olevat. Soome peaministriks sai 34-aastane Sanna Marin ja nüüd juhivad Soome valitsust "noored naised" nagu ajakirjanduses on resümeeritud.

Kui Marin peaministriks hakkas tõusma, siis täheldasin, et Eestilegi toodi soomlasi eeskujuks, et meiegi koalitsioonierakondi võiksid juhtida naised, soovitavalt noored ja kenad.

See kõlab tõesti parema jõulukingitusena kui koledad ja vanad meespoliitikud, kes võib olla küll võivad hoolida kodanikest ja riigi käekäigust rohkem kui iseendast, aga eks tee meile jõulukinkidegi puhul eelkõige rõõmu nende kaunis pakend ja klanitud välimus. Mida nende kinkidega sisuliselt peale hakata, selgub alles uuel aastal.

Kahjuks pole tänavu käivitunud ühtegi üle-eestilist arutelu kinkide sügavama olemuse üle. Mäletate veel aastat 2017, kui Prisma tuli välja kampaaniaga, mille üks reklaamlause oli retooriline vinguva häälega esitatud küsimus "Jälle raamat?". Pärast seda - lõppkokkuvõttes oma veidral moel päris palju head teinud - kampaaniat ei julge ilmselt ükski ettevõte enam oma reklaamidega hea ja halva maitse piire ületada ja sellest on tuliselt kahju.

Jõulukingiteemat igal aastal nii ja naa lahates jõuame lõpuks ikkagi korduvate küsimusteni, et kas kinkida, kellele kinkida, mida kinkida ja mida ise tahaks kingiks saada.

Täispuhutav ükssarviku sarv, mille saab otsaette kinnitada, oleks iseenesest tore kingitus, aga Valdur Mikita andis ju just kingihooajaks uue raamatu välja. Kumb teeks armastatud lähedasele rohkem rõõmu, täispuhutav sarv või Mikita raamat. Mõlemat ka ei saa, kalliks läheb.

Kõige ilusam soovitus on alati soovitus kinkida endale ja oma lähedastele aega, mida jõulude ajal koos rahulikult veeta. Nojah, sama hästi võiks soovida ülemaailmset rahu või muud utoopilist, näiteks seda, et Greta Thunberg ja Mart Helme koos kalale läheksid.

Kas oleks siiski võimalik leida universaalset jõulukinki, mis kõigile sobiks ja mis kedagi ei solvaks, erinevalt minust, kes ma kogu oma eelneva jutuga solvasin kallil advendiajal arvestuslikult umbes kaheksat inimrühma?

Mis siin muud, kui tuleb tunnistada kõige paremaks jõulukingiks elu kui sellise. Tulge palun pikkadest pühadest eluga välja, ja seda nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Siis saame uuel aastal edasi tülitseda ja leppida ja kevadet oodata. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.