Kui riigikogu valimised toimuksid praegu, saaksid neli parlamendierakonda – Reformierakond, Keskerakond, EKRE ja sotsiaaldemokraadid – sama häältesaagi, mis langes nendele osaks ka märtsikuistel valimistel.

Vaid Isamaa peaks oma toonased kümme protsenti poolitama ning teise poole toetusest erakonnale Eesti 200 loovutama. Sellised tulemused andis Turu-uuringute AS aasta viimane avaliku arvamuse küsitlus.

Opositsiooni nõrkus

Vaatamata näilisele stabiilsusele ei ole toetuspingerea liidrite reitingud kogu aasta vältel paigal püsinud.

Kohe pärast valimisi, kui selgus valijate jaoks ootamatu valitsuskoalitsiooni koosseis, hakkas valitsusliitu juhtiva Keskerakonna reiting opositsiooni ja avalikkuse jõulise kriitika mõjul kahanema, valimised võitnud Reformierakonna reiting seevastu kerkis veelgi kõrgemale, kui see oli valimiste päeval.

Küllap mängis siin kaasa valijate õiglustunne – Kaja Kallaselt ju peaministritool sõna otseses mõttes rööviti – ning lootus, et õiglus saab lõpuks jalule seatud ning tekib mingi mõistlikum koalitsioon.

Lisaks opositsiooni jäänutele protesteerisid valitsuse vastu ka kodanikuühendused. Tekkis liikumine "Kõigi Eesti", valitsuse istungite eel toimusid Stenbocki maja juures piketid. Suve lõpuks kerkis Reformierakonna reiting lausa 34 protsendini, Keskerakonna toetuse madalpunkt oli aga juunis, kui neid toetas vaid 19 protsenti valijatest.

Ent igasugune protestiliikumine aja jooksul väsib. Nähes, et kiireid muutusi valitsuse koosseisus saavutada ei õnnestu, opositsiooni hoog rauges. Opositsiooni nõrkusele juhtis hiljuti tähelepanu riigikogu sõltumatu saadik, Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga liitunud Raimond Kaljulaid.

Kaljulaid leiab, et ainult sellest, kui opositsioon ütleb "valitsus on paha", ei piisa. Opositsioon peaks esitama oma ettepanekud, oma nägemuse, oma lahendused, ja need peavad olema usutavamad ja veenvamad kui populistidel, kirjutas Kaljulaid Postimehes.

Reformierakonnal peaks tänu oma suurele parlamendiesindusele olema küllalt jõudu, et tulla välja alternatiivsete lahendustega ühiskonna edendamiseks. Praeguse seisuga aga paistab riigikogu opositsioon välja üsna hambutu, isegi riigieelarve arutelude juures ei suudetud valitsusele väärikat lahingut anda.

Nii ongi sügisperioodil Reformierakonna reiting liikunud pigem kahanevas suunas, Keskerakond on aga oma populaarsust taastamas. Viimases küsitluses oli Reformierakonna edu Keskerakonna ees vaid neli protsendipunkti, vastavalt 29 protsenti ja 25 protsenti.

EKRE toetus püsib nagu raudnael

Keskerakonna taastunud reitingu taga on paljuski peaministri isik. Jüri Ratas on nagu pritsimees kevadise kulupõlemise ajal, kes ühe põlengu likvideerimise järel ei saa voolikut käest pannagi, vaid peab tormama juba järgmist kahjutuld kustutama.

Kahetsusväärselt ongi paljudel inimestel tekkinud peaministri tööst selline kuvand, nagu olekski tema põhiülesanne koalitsioonikaaslaste eest vabandamine ning tülitsevate poolte lepitamine. Ning kui ta sellega hakkama saab, siis ongi kõik hästi…

EKRE toetus seevastu on püsinud nagu raudnael, ehkki just selle erakonna suunalt enamik valitsusliidu maineprobleeme esile kerkib. Küllap oli tõetera sees Joosep Värgi kirjutises, milles ta väitis, et Eesti rahvas ootab, et kellelgi näidataks keskmist sõrme ja mida suuremale autoriteedile, seda parem.

Küllap meeldib see siiski mitte kogu Eesti rahvale, vaid sellele 17 protsendile, kes on valmis aplodeerima Mart Helme ja Urmas Reitelmanni stiilis räuskamisele.

Ka sotsiaaldemokraatide toetus on olnud valimiste järel üsna stabiilne, erakonna juhi vahetus seda ei mõjutanud. Kogu suve jooksul ei olnud sotsiaaldemokraatidest kippu ega kõppu kuulda.

Alles novembris, kui erakonnaga liitus Raimond Kaljulaid, toetus veidi kerkis. Eks näis, kas eerik-niiles-krossilikke gerilja-kampaaniaid harrastades ja konkurente välja vilistades suudab Kaljulaid kaasa aidata erakonna reitingu kasvule või hakkab sotsiaaldemokraatide mõõdukas valija sellist stiili pigem võõrastama.

Valijate vastutus

Ainsaks erakonnaks, mis on sel aastal toetut märkimisväärselt kaotanud, on olnud Isamaa. Ehkki nad on jõudnud küllalt lähedale oma põhilise valimislubaduse elluviimisele – teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmisele – ei ole see populaarsuse kasvule kaasa aidanud.

Ilmselt mõjus just Isamaa väärtuspõhisele valijale EKRE-ga kampa löömine kõige pelutavamalt. Isamaa valija oleks tõenäoliselt eelistanud kas vana koalitsiooni jätkamist (koos Keskerakonna ja sotsidega) või siis võimuliitu Reformierakonnaga.

Teatud ebalust on ju tunda ka Isamaa parlamendifraktsioonis, kus Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Mihhail Lotman aeg-ajalt fraktsioonist erinevalt hääletavad. Kindlasti ei tunne ka endisi Isamaa väärtusi esindav Jüri Luik ennast praeguses valitsuses eriti mugavalt.

Ent lõppkokkuvõttes lasub vastutus selle eest, milline poliitika Eestis võimalikuks osutub, valijatel. Kahjuks on nii, et endale koju uut mööblit ostes teevad inimesed rohkem mõttetööd ja kaalutlevad põhjalikumalt, kui siis, kui nad valimispäeval valimisotsust teevad. Ning nagu väidab üks tuntud maksiim: "kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga."

Selles mõttes on EKRE esiletõus ning valitsusse jõudmine võib-olla kasulikki, et on aidanud suurt osa ühiskonnast poliitilise apaatia vastu vaktsineerida. Ehkki praegu ei ohusta valitsuse püsimist pealtnäha miski, võib võimulolijate seas leviv suhtumine "meil on mandaat ja me võime teha seda, mida heaks arvame" neile mingil hetkel kätte maksta.

Küllap näeme järgmisel aastal üha sagedamini kodanikuühiskonna proteste valitsuse voluntaristliku poliitika vastu.