"Haigust ravib ravimis sisalduv toimeaine, mitte pakendil olev kaubanduslik nimi," sõnastas haigekassa aastatetagune kampaania elementaarse tõe, ent inimestega rääkides ja haigekassa soodusravimite müügistatistikat vaadates nähtub, et see aabitsatõde pole Eesti inimestele kohale jõudnud, mistõttu maksavad nad aastast aastasse üle kümne miljoni euro pelgalt firmamärgi eest. 2018. aastal 14,6 miljonit eurot, tänavu kolme esimese kvartaliga 11,2 miljonit eurot.

Järeletehtud ravimite toimeaine, mis haigust ravib, on täpselt sama ja tihtipeale on samad ka abiained ning kui need erinevadki, siis ei mõjuta see sugugi ravimi toimet – selles on teadlased üksmeelsed. Kuid apteekrid ja arstid ei pruugi nõnda arvata, ütles ravimiameti ravimiohutuse osakonna juhataja Ott Laius.

"On tõenäoline, et apteekritel ja arstidel on väärarusaam, et kallim originaalravim on patsiendile millegipärast parem," selgitas ta. Seaduse järgi peavad nii arstid kui ka apteekrid patsiendile rohtu soovitama toimeaine, mitte firma järgi.

Patsientide rahakotile tähendab piirhinnast kallimate ravimite ostmine 33-protsendilist hinnalisa,

äärmuslikel juhtudel võib patsient saada aga koguni kaheksa korda suurema apteegiarve. Kõige rohkem on eestlased maksnud kõrgvererõhktõbe ja migreeni raviva metoprolooli eest: kui kõik tabletid oleksid tänavu ostetud piirhinnaga, oleks säästetud 1,4 miljonit eurot.

Ehkki kallimate ravimite soovitamise taga võib kahtlustada ka ärihuvisid, on Laiuse arvates põhipõhjus siiski arstide ja apteekrite eelarvamused, samuti patsientide harjumused.