Viimaste nädalate jooksul lahkus Postimehest kokku kümmekond ajakirjanikku. Seda, mida see tähendab Eesti ajakirjandusmaastiku ja lugejate jaoks on korduvalt analüüsitud. Vana tõde on ka see, et inimesed tulevad tööle huvist ja pühendumusest töö vastu ning lahkuvad ülemuste pärast. Ka see osa on Postimehe puhul läbi analüüsitud. 

Olen end viimastel nädalatel aga korduvalt leidnud mõtlemas sellele, kas Eesti ajakirjandusel ja ajakirjanikkonnal oleks samuti aeg end kriitiliselt analüüsida ja midagi muuta. 

Ajal, mil igaüks võib teha ajakirjandusena näivat sisu, on paslik küsida, et milleks siis veel ajakirjanikke tarvis on? Peatumata pikemalt kõikidel rollidel, mida ajakirjandus ühiskonnas peaks täitma, toon välja ühe ja minu arust olulisima: tagada kodanikele usaldusväärne, kvaliteetne ja huvitav info igapäevaseks toimimiseks. 

Ja selleks tuleb vaadata, mida inimesed igapäevaselt vajavad. 

Rohkem on rohkem

Võtame näiteks viimaste päevade aktuaalseima teema: kriisi Lähis-Idas. Ei möödu tundigi, ilma et mõnes väljaandes ilmuks uus uudis arengute kohta. Iga sotsiaalmeediasäuts, seisukohavõtt, kellegi arvamus - kõik vormub kiiresti avaldatavaks lühisisuks. 

Inimene aga tahab vahest alles päeva lõpus ülevaadet, mis on toimunud ja mida peab teema kohta teadma. Aga seda peab ta sageli otsima kümnetest artiklitest, mida veebiväljaannetes justkui vabrikutoodangut ühikuteks nimetatakse.

Austinis asuva Texase Ülikooli teadlaste uuringu kohaselt vajavad inimesed teemadest sotti saamiseks hoopis rohkem põhjalikke ja mõtestavaid, pikki  lugusid. Ei taha neid lühinuppe, mis ei anna konteksti. Ei taha järjekordset lugu, mille sisu on see, et poliitik see või teine kirjutas sotsiaalmeedias. 

See eeldab, et ajakirjanikud on teemas pädevad, neil on analüüsioskus ning neile on antud aega, et teha sisukalt tööd. Kas eesti ajakirjandus seda pakub? Julgen öelda, et vähemal määral kui inimesed seda tegelikult vajavad. 

Usaldust tuleb iga päev välja teenida

Ajakirjandus, mis teenib kodanike huve, sealjuures rahuldab kõigi ehk erinevate ühiskonnagruppide infovajadust, tugineb usaldusel. Ühiskonnas on huvigruppe, mis massimeediavahendite abil konstrueerivad teadlikult valeinfot, et inimesi ärritada ja konflikti õhutada.

Ajakirjandus on samuti info konstrueerimine, selle erinevusega, et selle konstrueerimise aluseks faktitäpsus ja allikad. See on peamine, mis valeinfo konstrueerijaid ajakirjanikest peaks eristama.

Selleks, et oleks vähem neid, kes saavad näpuga näidata, et ajakirjanikud valetavad, võiksid ajakirjanikud selgemalt välja tuua nii oma allikate valiku põhjendused kui kogu loo valmimise protsessi.

Kust sai lugu alguse - kas ajakirjanik otsis selle ise, või söötis keegi teema ette? Kui söötis teema ette, siis kas selle taga võis olla mängus omakasu? Miks valis ajakirjanik just need allikad, keda veel kaalus ja kuidas allikad üksteist tasakaalustavad?

Alguses võib selline taustainfo esiletoomine tunduda imelik ja võõras nii ajakirjanikule kui ka lugejale, kuid just sellise läbipaistvuse ja selguse kaudu on võimalik tagada usaldusväärsus ajakirjaniku ja tema töö vastu. 

See aitab eristada ka ajakirjanikku meediatöötajast ehk sellest, kes "viskabki mingi ühiku uudislinti" ega vastuta selle sisu kvaliteedi eest. Ega hooli ka sellest, kas lugejal on tema ühikust mingit sisu lugeda või ongi see lihtsalt ühik. Konflikti ajakirjanike ja meediatöötajate vahel täheldasin ka Postimehe viimaste nädalate kriisis.

Rohkem inimlikkust erinevatele inimestele

Demokraatlikud ühiskonnad ei ole näinud sedavõrd suurt killustumist. Killustumine on lihtsalt üks nähtus, mis kaasneb info kiire ja üleilmse levikuga. Selleks, et ühiskonda tervikuna kõnetada, peab suutma iga kildu ehk sadu erinevaid gruppe kõnetada.

Ei ole enam vaid noored ja vanad, mehed ja naised. On noored, nende hulgas edumeelsed materialistid, loodususku veganid, keskkonnapäästjad ja keskkonnast mitte huvitunud jne jne. On vanad, kelle hulgas on üksildased, üksikud, perekondlikud, rikkamad, vaesemad, haritumad, tehnoloogiahuvilised ja tehnoloogiakauged jne jne. 

Et olla jätkuvalt ühiskonna teener info mõttes tuleb osata kõigile neile midagi pakkuda. 

Uudisnupud stiilis "milline ametnik järgmisena võib saada millisele kohale määratud" huvitavad ausalt öeldes väga väikest rühma inimesi. 

Sel ajal kui eesti ajakirjandus (mina teiste hulgas) analüüsis kohalikke aastavahetuse kõnede sisutühjust, põles maailm teisest otsast. Sõna otseses mõttes põles. 

Sotsiaalmeediategelane Celeste Barber algatas 3. jaanuaril rahakogumiskampaania Austraalia päästjatele. Algselt eesmärgiks seatud paarikümnest tuhandest eurost on praeguseks annetustena kogutud üle 22 miljoni euro. Seda vaid kolme päevaga. 

See võiks ajakirjanikele pakkuda mõtteainet, mis tegelikult inimesi kõnetab ja tegutsema paneb? Samasuguse kampaania võinuks ju algatada mõni eesti ajakirjanik või väljaanne. 

Uueks aastaks tahaksingi ajakirjanikelt paluda rohkem lugusid, mis inimesi kõnetavad, mis on tehtud sisukalt ja professionaalselt, ning mille puhul on läbipaistvalt selgitatud, miks teemat just niimoodi kajastatakse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.