Helen Puistaja: ilutulestik – sädelus, metallitolm ja hirmunud loomad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Helen Puistaja
Helen Puistaja Autor/allikas: Müürileht

Kui paljude meie valikute keskkonnamõju on mõõdetav veidi hoomamatutes süsinikdioksiidi grammides, siis uusaasta ilutulestiku tagajärjed on pigem otseselt kirjeldatavad ja tihti lausa silmaga nähtavad, kirjutab Helen Puistaja algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

Mäletan veel üsna hästi seda nüüdseks kahekümne aasta tagust (potentsiaalse maailmalõpu) aastavahetuse eufooriat, mis algas juba päeval telekast nähtud Sydney ilutulestikuga ja suurenes sealt edasi iga täistunniga.

Põlva kortermaja küljelt avanev vaade ei olnud muidugi tund hiljem Berliinis toimunud ekstravagantsusega võrreldav, kuid kohale see kahega algav aastatuhat ja ilmselt paljude jaoks kasvav ilutulestikujoovastus jõudis.

Kuigi erilist vaimustust ilutulestikud minus enam ei tekita, jalutan harjumusest jätkuvalt südaööks kuhugi mitte liialt inimeste sekka vaatemängu imetlema. Värvilised plahvatused kutsuvad ikka esile veidi nostalgiat, elevust ning ka ärevust tuleviku, asjatundmatult rakette laskvate inimeste ja üksi koju jäetud loomade pärast.

Kuigi olen nõus, et halli argipäeva vahele kord aastas silmailu laskmine ei tee massi moraali ülalhoidmise seisukohalt paha, tõstataksin hoopiski küsimuse, kas sellesse on vaja anda igast koduaiast oma panus?

Sädeluse süngem külg

Esimesed "looduslikud" ilutulestikud leiutati iidses Hiinas, ajavahemikus 200 kuni 101 eKr. Algelised ilutulestikud olid arvatavasti valmistatud kuumutamisel plahvatavast bambusest.

Kuskil vahemikus 600–900 pKr leiutas hiina alkeemik kaaliumnitraadi, söe ja väävli segul baseeruva püssirohu, mida kasutati seejärel esimese keemilise ilutulestiku loomiseks.

Tänapäeva ilutulestikke valmistatakse jätkuvalt püssirohuga, mis koosneb tavaliselt kaaliumnitraadist (oksüdeerija), söest või süsinikust (kütus) ja väävlist (kiirendi). Ehk siis enam kui tuhande aastaga ei ole ilutulestik muutunud eriti keskkonnasõbralikumaks ning inimkonnal ei ole plahvatavatest ja sädelevatest asjadest küllalt saanud.

Selle vaimustuse negatiivne mõju inimestele ja loodusele algab juba tootmise esimestest etappidest. Paljud kasutatavad toorained kaevandatakse mägedest – see on vastutustundetu protsess, mille käigus raiutakse metsi ja hävitatakse eluslooduse elupaiku, ning see, et kaevanduste töötajate ja nende lähedal elavate inimeste elu pole just hiilgav, on keskkonnakolumni igakuistele lugejatele ilmselt juba selge.

Uusaastaööl oleme aga kõik kaevanduste töötajatega üsna samas paadis, vähemalt oma kopsude kahjustamisega. Aastavahetuse tulevärk suurendab metallosakesi sisaldavate peentolmude osakaalu õhus ajutiselt umbes sada korda.

Saksamaa statistika kohaselt 30–40 mikrogrammilt kuupmeetri kohta nelja tuhandeni. Suurbritannia atmosfääris sisalduvate teatud tüüpi metallosakeste suurimad allikad on ilutulestikud, mille kasutamine ei ole põhimõtteliselt mingil moel reguleeritud, samal ajal kui autotootjad ja tehased on sunnitud paigaldama seadusandluse tõttu aina enam filtreid saaste vähendamiseks.

Londoni teadlaste andmetel on näiteks Indias seostatud Diwali pidustuste ilutulestikke elanike hingamisprobleemide suurenemisega 30–40% võrra. Õhust alla langevad kemikaalid leiavad aga oma tee veekogudesse. Seda on peetud kilpnäärmeprobleemide üheks põhjustajaks ning see on viinud omakorda mõnes USA osariigis joogivee piiranguteni.

Šveitsi keskkonnaameti uuringu kohaselt süüdatakse riigis igal aastal 2000 tonni ilutulestikku – see paiskab õhku 86 tonni süsinikdioksiidi. Pürotehnikast veerand tulistatakse taevasse kuu jooksul toimuval Züri Fäschtil.

Kolme piduliku 20–30-minutilise ilutulestiku jooksul tekitatakse kokku 23 tonni süsinikdioksiidi. Ligikaudu kahe miljoni külastaja peale jagatuna vallandab see 12 grammi süsinikdioksiidi inimese kohta – umbes sama palju kui tund aega töötav sülearvuti.

On see nüüd palju või vähe, oleneb ilmselt ka igaühe isiklikust tunnetusest. USA ilutulestikud tekitavad aga näiteks 60 340 tonni süsinikdioksiidi aastas, mis on veidi enam kui 12 000 auto aastane saaste.

Paugutamise stressirohked tagajärjed

Selle mastaabi juures võib ehk tõesti koduaiast lastav üksik rakett tunduda üsna pisike tilk reostusmeres, kuid esiteks, kui kõik mõtlevad nii… Ja teiseks võib selle küsimuse ka ümber keerata: mida see väike pauk siis üldisele visuaalile juurde annab? Ei midagi positiivset.

Veidi hoomamatu süsinikdioksiidi reostuse kõrval on silmaga nähtav ja statistikasse pandav näiteks tervisekahju, mida amatööridest pürotehnikud endale ja ümbritsevatele inimestele tekitavad.

Enesevigastamise juhtumitest ülevaate saamiseks piisab 1. jaanuaril uudiste lugemisest. USA vastavateemalistes artiklites tuuakse kannatajatena välja ka sõjaveteranid, kelle puhul võivad valjud paugud süvendada posttraumaatilist stressihäiret.

Minul on väga raske vaadata ka oma pere hirmunud kassi ja aastavahetusperioodil Facebooki seinal videoid ilutulestikest traumeeritud loomadest ning lugeda uudiseid neist, kes on paanikast silmanägemise kaotanud või lausa infarkti kätte surnud. Kui oled võtnud uut aastat kunagi vastu mõne kõrgema maja katusel, siis tead ka seda, missugust paanikat see tekitab lindudes.

Näiteks 2010. aasta uusaastaööl süüdati Arkansases ilma vastava ameti loata professionaalse kvaliteediga ilutulestik, mis ehmatas oma puhkepaigalt üles punatiivalised musträstad.

Pimeduses ja segaduses lendasid linnud majade, autode ja puude vastu ning langesid inimeste õuduseks massiliselt linnatänavatele. Hinnanguliselt 5000 lindu suri nii otseselt kokkupõrgete tõttu kui ka teedel autode alla jäädes.

Uue tehnoloogiaga püssirohuajastust välja

Ilmselgelt oleks parim viis ilutulestike mõju vähendamiseks need lihtsalt ära jätta. Ent seda ei juhtu ilmselt niipea, seega lähenegem asjale nii nagu igasugustele muudele keskkonnareostajatele: kui täielikult vältida ei anna, tuleb üritada mõju vähendada ja positiivsete tegudega tasakaalustada.

Nii on näiteks mulle 20 aastat tagasi esimest millenniumiväärilist silmailu pakkunud Sydney muutnud oma aastavahetuse 100% süsinikuneutraalseks. Üritustel osalejaid julgustatakse liikuma pidudele jalgrattaga, jalgsi või ühistranspordiga ning peaaegu kogu maha jäänud prügi võetakse ringlusse.

Ilutulestikud ise on valmistatud biolagunevast paberist ega jäta õhku kemikaale. Jääkreostuse kompenseerimiseks toetab linn taastuvenergia projekte, mis aitavad vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Aga tulevikus võiks asendada ilutulestikud hoopis laseri-, drooni- või muude valgus-show'dega.

Lõpetuseks: kindlasti ei ole kõigil vaja ise pürotehnikuks hakata. Ilutulestik võiks olla professionaalide töö ja vaid aastavahetusel. Enda ja ümbritsevate inimeste, loomade ning keskkonna ohtu seadmise asemel leia omale mõnus koht, kust linna ilutulestikku vaadata.

Kokku hoitud raha saad aga annetada näiteks varjupaigale või loomaaiale, mille asukad on raske uusaastaöö loodetavasti suuremate kahjustusteta üle elanud. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: