Nüüd juba pikemat aega kestnud metsavaidluste käigus on palju juttu olnud 50 aastasest raieringist. Sellest, et majandamata metsad vananevad ja surevad. Erinevatest raieliikidest - mis, lõpuks osutuvad hellitusnimeks lageraielankidele ja aina lehvib mentaliteet, nagu kasvaks meie metsades nelja liiki puid: palk, küte, paberipuu ja hake.

Et me edaspidi samast asjast räägiksime, siis teeme vahet puupõldudel ja metsal ja lubage mul välja tuua kolm parameetrit, mis metsa puhul on üliolulised.

Esiteks. Metsad ei vanane ega sure, nad ainult kasvavad ja teisenevad. Mets võib surra ainult väga drastiliste tektooniliste nähtuste nagu vulkaanipursked või maakoore osa mere alla vajumine. Tavaolukorras on mets lõputult taastootev ja teisenev, mida vanem, seda rikkalikum.

Teiseks. Metsal ei ole vaja, et inimesed teda raviks või majandaks. Hoopis inimestel on vaja metsast saada erinevaid tooraineid.

Kolmandaks. Metsa, kui looduskoosluse kõige olulisemaks tunnuseks on liigirikkus. Liigirikkus kuulub metsa bioloogilise definitsiooni juurde. Meie planeedi kõige liigirikkamateks kooslusteks on korallrahud ja metsad.

Niisiis, kui ma räägin metsast, siis pean ma silmas niisugust elukeskkonda, kus elab väga palju erinevaid liike taimi, loomi, seeni, samblaid, samblikke ja mikroorganisme.

Ka puid on palju erinevaid liike - ja mis kõige tähtsam - puud on erinevas vanuses. Terves metsas peab olema nii sündivaid kui ka surevaid puid.

Majandusmets on midagi hoopis muud, peaaegu monokultuurne puupõld, sest 50 aastase raieringiga metsas ei saa puud olla eri vanusega ning alusmets on seal nooruse tõttu veel väga kasin ja liigivaene. See on ökoloogiliselt kidur ning haigustele vastuvõtlik tehiskooslus.

Kunagi oli mets Eesti krooni kattevara. Me oleme püüdnud metsa kujutleda oma rahvusliku identiteedi emapuuna. Tulevikuplaan Eestist kui väikesest ajude ja südamega digi- ja ökoriigist oli geniaalne idee, mida nüüd laseme sentidena läbi sõrmede libiseda.

Hetkel ei ole maailmas olulisemat teemat kui elukeskkond. Kliimasõjad on ammu alanud.

Me kõik teame, et CO2 sisaldus atmosfääris kasvab ja see ei ole meile hea. Me kõik teame, et kõige suuremad CO2 sidujad koos ookeaniplanktoniga on metsad. Ja metsad kaovad hirmuäratava kiirusega.

Eesti Nokia võiks olla suuna näitamine kogu maailmale, kuidas loodusvaradega ümber käia. Eesti võiks koondada lT-võimekust selleks, et olla rahvusvaheline uurimiskeskus ja katselabor, et mõelda sellele, kuidas majandada metsi nii, et säiliks nende elujõud ja liigiline mitmekesisus.

Kuidas kaitsta põhjavett, kuidas üldse suhestuda looduse ja ressurssidega antropotseenis. Töötada välja järgmiste põlvkondade energeetilisi lahendusi. Maailmale on Ränioru kõrvale vaja ka Samblaorgu.

Teadmiste turul ei liigu väikesed rahad. lT-sektor on maailmas ammu ületanud naftatööstuse mahud. Samblaorg võiks Eesti jaoks olla majanduslik tähelend. Juba praegu teenivad Eesti startupid aastas 520 miljonit eurot tulu ja toovad sisse 327 miljonit eurot välisinvesteeringuid. Ja maksavad 59 miljonit eurot tööjõumakse. Aga meie tahaksime parem muu maailma popsid olla.

RMK tegevusest teenib Eesti riik naeruväärsed 41 miljonit kasumit aastas. Selle eest, et me lihtsalt raadame oma metsi kiirenevas tempos nii pesitsusajal kui ka kaitsealadel, veame välja palki nagu arengumaad, jahvatame metsa graanuliteks ja veame Taanimaale kütteks. Tahame hakata Hiinale tselluloosi keetma, topime metsa oma põlevkivikateldesse ja kutsume kõike seda väärindamiseks.

See on ju sama loll nagu Koera Kaarli sulane Jaan "Rehepapis". Seepi ei sööda!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.