Aastavahetusel ületas meediakünnise vaidlus Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala ümbritsevate, varem kaitstavateks planeeritud metsade raie seaduslikkusest. Mina kui maastiku- ja metsaökoloog näen veel tõsisemat probleemi.

Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) rõhutas oma vastulausetes korduvalt, et tegu on vananeva majandusmetsaga ning ümbruses on juba piisavalt linnukaitsealasid.

Loodust ongi mõtet kaitsta seal, kus liigid ja loodusväärtused veel esinevad. Linnukaitsealad mõlemal pool Pärnu jõge näitavad, et Kurgja piirkonnas paikneb ainuke tänini säilinud Vahe-Eesti metsavööndi ala, mis ühendab Soomaa massiivid teisel pool Pärnu jõge paiknevate nn Vändra metsadega.

Selles võib igaüks ise veenduda, avades Maa-ameti geoportaalis oleva aerofoto ning jälgides loodest kirdesse kulgevat metsade-soode vööndit.

Piirkonnas tuleks rangelt kaitstavate metsade pindala veelgi tõsta ning ülejäänud metsades rakendada püsimetsanduse võtteid. Kogu Kurgja metsaala, nii Pärnu jõest lõunas kui ka põhjas asuvate linnukaitsealadeni, tohiks majandada vaid niivõrd, kuivõrd see ei kahjusta erinevate kasvukohatingimustega rohekoridoride terviklikkust.

See tähendab jälgimist, et puistute vanemates vanusklassides ei esineks maastikul katkestusi, esindatud oleksid kõik looduslikult omased puuliigid ja metsale omased substraadid - vanad puud, jäme surev ja kõdunev puit, looduslik heterogeensus jne. Eesmärk on terviklik metsamassiiv ja selle säilitamine, võimaldamaks liikidele elu- ja rändetingimusi iidses, siiani säilinud metsakoridoris.

Majanduslikus võtmes tähendab see lubatud raievanuse ja –diameetri tõstmist; põhiliselt hooldava ja valikraie kasutamist, kohati on võimalik ja ehk isegi vajalik rakendada häilraieid või kuni ühe hektari suurusi lageraieid. Raie ja väljavedu tohib läbi viia vaid külmunud pinnasel või kuivusperioodil ning väljaspool linnuliikide aktiivse tegutsemise aega.

Eesti riigi kodanikuna on mul tõesti kahju, et äsja tähistatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale järgneb meie riikluse ja kultuuri arenemisele aluse loonud suurkuju kodumaastike järjekordne muutmine.

Loodusuurijana tuleb mul nentida, et omariiklus ja suurtalude teke põhinesid uute loodusalade kasutuselevõtul, samuti kohati röövellikul metsaraiel 19.-20. sajandil. Praegu aga dokumenteerime just seetõttu Eesti metsade ja kogu looduskeskkonna kiirelt kahanevat liigirikkust ja vähenevat stabiilsust, samaväärsena taastumise võime vähenemist.

RMK saab, võiks ja peaks näitama head tahet tulevikumetsanduse kujundamisel, säilitades Kurgja metsa rohekoridori, kus keskkonda säästev majandamine ning metsa kõrvalkasutuse igakülgne arendamine oleksid teistele piirkondadele eeskujuks sarnaselt ajaloolisele Carl Robert Jakobsoni asutatud Kurgja talule toonases põllumajanduses.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.