Hiite Maja: riik laseb pärandil hävida
Kuigi ministeeriumite arengukavades kirjeldatakse looduslike pühapaikade tähtsust meie maastikule ja kultuurile, tuuakse esile nendega seotud traditsioonide elavust ning rõhutatakse nende haruldust ja ohustatust, siis kahjuks pole kaunitele sõnadele seni vajalikke tegusid järgnenud, märkis Hiite Maja SA juhatuse liige Ahto Kaasik avalikus kirjas.
Kaasiku sõnul on looduslike pühapaikade päästmisel raisatud väärtuslikku aega – kuna enamiku pühapaikade leidmine on võimalik vaid vanemaealist elanikkonda metoodiliselt küsitledes, tähendab kaotatud aeg ja iga meie seast lahkunud teadmisi omav eakas kaotatud pühapaiku.
Looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 näeb ette pühapaikade kaardistamise kogu Eestis.
Kaasiku sõnul on mindud kergema vastupanu teed, sest valitud metoodika võimaldab kaardistada umbes 15 protsenti kõige hõlpsamalt leitavatest pühapaikadest ning jätab ülejäänud saatuse hooleks.
"Kuna enamik pühapaiku jääb kaardistamata ja ka tehtud töö tuleb hiljem üle teha, on tegemist säästu-uuringuga ning riik simuleerib pühapaikade kaardistamist," märkis Kaasik.
Kuigi arengukava on lõppemas, on tänaseks jõutud uuring teha viiendikus Eestist ehk 16 kihelkonnas. Keskkonnaministeeriumi teatel on kaardistatud kokku 147 pühapaika. Hiite Maja SA analüüsis uuringute aruandeid ning selgus, et tegelikult on kaardistatud 115 ajaloolist looduslikku pühapaika.
Lisaks on kaardistatud kümneid selliseid paiku, mille varasema pühaks pidamise kohta puuduvad andmed ja mis ei liigitu ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks, märgiti Hiite Maja kirjas.
Kaasiku hinnangul on käimasoleva arengukava raames raisatud maksumaksja raha ja ühist pärandit.
"Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogus valmis 2014. a üksikasjalik eelnõu kõigi Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade kaardistamise jätkamiseks. Eelarve kohaselt olnuks ühe pühapaiga kaardistamise ja inventeerimise maksumuseks 1057 eurot. Käimasolev säästu-uuring aga on kulutanud ühe pühapaiga kaardistamiseks 2651 eurot. Kui võtta arvesse üksnes ajaloolised looduslikud pühapaigad, on muinsuskaitse projektis ühe paiga kaardistamise maksumus veelgi suurem – 3389 eurot," märkis ta.
Kaasiku sõnul on lõplikult kadumas kuni 3000 looduslikku pühapaika.
"Paraku ei ole riik jõudnud vajalikus mahus rahastada ega korraldada ka käimasolevat säästu-uuringut. Kuigi kultuuriministeeriumi arengukava kohaselt peaksid kõik kihelkonnad olema kaardistatud 2020. a lõpuks, kulub senises tempos jätkates selle töö tegemiseks veel 18 aastat," märkis ta.
Kaasik: inimeste elud seatakse ohtu
Kaasik kritiseeris ka looduslike pühapaikade kaardi eemaldamist metsaregistrist ja maa-ameti geoportaalist.
"Kuna pühapaikade andmed võeti metsaregistrist maha, raius eraomanik tänavu kevadel lagedaks Väike-Maarja vallas asuva Aburi hiie. Aburi hiis oli varem kantud ka RMK pärandkultuuri kaardile, kuid vales kohas. Alles peale hiiemetsa maharaiumist parandas RMK oma vea. Andmete puudumisele viidates raius RMK aga tänavu suvel Viru-Nigula vallas maha osa Pärna küla hiiemetsast. Sealgi on ametlikul kultuurimälestiste kaardil viga," tõi Kaasik näideteks.
Kaasiku sõnul on pühapaikade kaart esimene ja ainus, pühapaikade uurimisasutuste andmetele tuginev ja kogu Eestit hõlmav kaart, kuhu on kantud seni kaardistatud ja avalikustatud umbes 1200 erinevat pühapaika.
Kaasik märkis, et muinsuskaitseameti ja keskkonnameti töötajate hoolimatu suhtumine rahvakultuuri pole mitte üksnes moraalitu, vaid võib seada ohtu ka inimeste tervised ja elud.
"Kooskõlas rohkete rahvapärimustega kaugemast ja lähemast minevikust on ka tänapäeval tähelepanuväärselt sageli juhtumeid, kus pühapaigas meelega või ka teadmatult rüüstanud inimene saab selle järel ootamatult tõsise terviserikke või sureb," märkis ta.
"Me mõistame, et ajaloolisi hiietavasid pole seni alati võimalik teaduslikult põhjendada. Ilma teadusliku tõestuseta hoiame ja edendame ka koorilaulu, rahvatantsu ja paljut muud meie rahvale ja kultuurile omast," kirjutas Kaasik.
Toimetaja: Marko Tooming