Valitsus otsustas EKRE-sse kuuluva maaeluministri Mart Järviku ametist vabastada listeeriaskandaali sattunud kalatööstuse eelistamise, veterinaar- ja toiduameti töö takistamise, valetamise ja tema nõuniku võimaliku huvide konflikti tõttu.

Kui eelnevale lisada põllumajandustoetuste siseriikliku kaasrahastamise vähendamine 15 miljonilt eurolt 5 miljonile eurole, segadused sinise kütusega ning ministeeriumi raudvarasse kuuluvate tippametnike otsitud põhjustel ametist lahtikangutamine, on suur kahju Eesti põllumajandussektorile juba tekitatud.

Kuid see kõik on siiski vaid jäämäe veepealne osa sellest kahjust, mida EKRE on kogu Eesti maaelule tekitamas.

Maaelanik on viletsuse nõiaringis

EKRE eelkäijate Rahvaliidu ja Eesti Maarahva Erakonna (EME) tuumikvalija tekkis juba 1990. aastate alguses. Kui veel 1989. aastal sai kolhoosidest-sovhoosidest palka ca 260 000 inimest, siis 2018. aastaks oli põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses alaliselt hõivatute arv taandunud vaid 22 000 inimeseni. Paljud maaelanikud pidid seega keerulistel üleminekuaegadel leidma endile uued elatusallikad, kelledest paljud langesid ka viletsate olude nõiaringi.

Majandikeskuste nüüdseks amortiseerunud kortermajad ehitati kolhooside kuldajal, aastatel 1960-1990. aastatel. Paljudes omavalitsustes on elamufond sellest ajast saati üksnes hääbunud.

Kolhoos andis aga kolhoosnikule nii majandusliku heaolu kui ka sotsiaalse turvatunde, sisustades nii EME kui hiljem Rahvaliidu valija arusaama "eestluse elujõust". Maakoolide ja -poodide sulgemine konverteerus selle taustal juba automaatselt nende toetuseks.

Iseseisvuse taastanud Eesti riigis otsustati kolhoosikord koheselt lõpetada ning minna üle valdavalt talumajapidamisele ja vabale ettevõtlusele, eraomandile ja turumajandusele. EKRE eelkäijad panid samal ajal lauale kolhooside säilitamise kava. Äsja (taas)asutatud talusid hakati aga kägistama kõigi vahenditega, et talutööst loobunud peremeestest saaksid uuesti moonakad suurmajanditele.

Maareformiga anti maad õigusjärgsetele omanikele tagasi restitutsiooni korras. Ka põllumajandusreformiga tagastati kolhoosidesse ühistatud vara kas endiste talude omanikele või need reorganiseeriti eraettevõteteks (endiste) töötajate nõukogude perioodi tööpanuste alusel.

Siingi oli oluliste väärtuste ja riikluse põhimõtete realiseerimisega suuri probleeme just EKRE eelkäijatel. Praeguseks end rahvuskonservatiivseks erakonnaks loitsinud endiste kolhoosiesimeeste kamp oli kõige suurem vastaline nõukogude okupatsiooni saabudes omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamisele ehk riikliku järjepidevuse printsiibile.

Neist kõige markantsem näide on seotud ühe Eesti Maaliidu ja hiljem Rahvaliidu ridadesse kuulunud endise põllumajandusministriga, kes korraldas Tähtvere vallas Tartumaal ca 150 õigusjärgse omaniku ilmajäämise oma esivanemate talude põllumaadest (kokku 3100 hektarist), seejärel nende maade 2025. aastani rendile andmise aastase renditasuga 3 krooni/ha iseendaga seotud riigimajandile, misjärel korraldati ka endale suunatud edukas ja soodne riigimajandi erastamine.

Edasi toimuski kogu Eesti maamajanduses protsess, kus endiste kolhoosiesimeeste ja lihtsate kolhoosnike huvid kiiresti lahku kasvasid. Mitmete ühismajandite juhid kasutasid nimelt ära iga võimalust, sh sageli ka lihtlabast vargust teiste osanike tagant, et soetada endile tuumikosalused. Ja paljudel juhtudel loovutasidki kolhoosnikud oma osad või aktsiad raskete majandusolude sunnil kommiraha eest.

Praeguseks on enamik erastatud riigimajandeid vahetanud vähemalt korra omanikku ja paljudest endistest kolhoosiesimeestest on saanud euromiljonärid, endised kolhoosnikud virelevad aga sunnismaiste, vaeste ja pettunutena lagunenud majandikeskuste korterites edasi. Isegi kiire internetiühendus pole veel 160 000 maamajapidamiseni jõudnud.

Milline on aga põllumajandusliku suurtootmise ja metsaomandi kontsentreerumise hind EKRE kõnepruugis Eesti rahva "tõutervisele"?

Praegu kuulub näiteks juba üheksa endist riigimajandit ühele Austria investeerimisfirmale. Kes on selle grupi järgmine ülesostja? Või kellele hakkab Eesti põllumajanduslik suurtootmine kuuluma pärast praeguste omanike lahkumist sektorist? Kindlasti mitte kohalikele talupidajatele, sest raha nende ülesostmiseks igatahes pole. Huvi, rahaline võimekus ja surve nende ülesostmiseks tuleb pigem mujalt.

Omandi kontsentreerumine on paraku vaid ühesuunaline, millele on kaasa aidanud seegi, et me võimaldame taotleda maksumaksja vahenditest ja oma poliitiliste otsustega kontsernidesse kuuluvatel ettevõtetel mitmekordselt lubatud maksimaalses ulatuses EL-i otsetoetuseid ja investeeringuabi.

Kuigi Euroopa Liit ja ministeerium on kirjutanud oma määrustesse juba mitme finantsperioodi vältel nii modulatsiooni kui ka investeeringutoetuste piirangud, mis on ka ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) pikem trend, on need eesmärgid Eesti reaalses elus jätkuvalt sisustamata. Ja pole näha ühtki märki sellest, et EKRE tahaks seda muuta.

Nende pikkade protsesside tulemusena on meil paarsada ettevõtet, mis annavad 80 protsenti põllumajandustoodangust ning ülejäänud virelevad. Põllumeeste sissetulekutoetus, mis Lääne-Euroopa maaelumudeli taustal on rehkendatud sealse keskmise peretalu (17-18 hektarit) toimetuleku kindlustamiseks, kannab Eestis tööstusliku suurtootmise laussubsideerimise eesmärke. Sotsiaal-majanduslik mobiilsus on sellega tapetud.

Endised kolhoosnikud elavad aga jätkuvalt illusioonis, et EKRE on nende huvide parim eestkostja. Viimastel valimistel äratati maarahva unistus nõukaaegsest turvatundest uuesti ellu majandusutoopia, võõraviha ja suletusega.

Populism ekspluateerib pessimismi, pessimistid otsivad aga inimesi, keda süüdistada. Nii ei loodagi võimalusi ega pakuta lahendusi. Pettumus EKRE poliitikas tuleb seega veelgi suurem.

EKRE asundustaludest

Olen Eestimaa Talupidajate Keskliidu endise juhina seisnud 26 aastat euroopaliku, peretaludel ja laial omanikeringil põhineva põllumajandusmudeli eluõiguse eest Eestis. Sellega olin ma eriti EKRE eelkäijatel pidevalt hambus.

Nüüd ütleb aga EKRE, et nende prioriteet on maale 100 miljoni euroga uute asundustalude rajamine. 50 miljonit eurot on kavandatud maa ostmiseks või edasi rentimiseks ning 50 miljonit eurot läheks uutele asunikele eluasemelaenudeks ja garantiideks. See plaan on mitmel põhjusel väga lombakas nagu EKRE poliitika tervikuna.

Esiteks tuleks seda võttagi kui propagandaprojekti, mis peaks uuendama EKRE senist kuvandit põllumeeste seas - punaparunite parteist on saamas euroopalik talurahva erakond. Sest EKRE ja talunikud on olnud siiani sama palju ühte nägu nagu siga ja kägu.

Samuti peaks see ära sisustama sisu EKRE valimiseelse loosungi, et "metsa- ja põllumaa peab kuuluma eestlastele!". Siingi käib võitlus peaasjalikult iseenda varasema tegevusega, sest kuni 1998. aastani kuuluski kogu maamajanduslik tulundusmaa vaid meie kodanikele.

Kuid just Rahvaliidu eestvedamisel seadustati põllu- ja metsamaa müük juriidilistele isikutele, mille tulemusena on toimunud põllumajandusmaade kontsentreerumine ja maade müük välisfirmadele. Hinnanguliselt on juba 17-18 protsenti majandatavast maast läinud välismaalaste omandisse.

EKRE-t pole reaalsuse tundmine kunagi huvitanudki ja nii ei häiri neid seegi, et maade müügi keelustamine välismaalastele pole Euroopa Liidu aluslepingutega enam võimalik ilma ühendusest välja astumata.

Suurem karuteene Eesti ühiskonnale on tehtud aga sellega, et laualt on pühitud kõik muud arukad ja siiski veel realiseeritavad ettepanekud nii maade haaramise piiramise teemal kogu Euroopa Liidu tasandil kui ka Eesti põllumajandustootjatele maade ligipääsu soodustamisel kohalikul tasandil.

Probleemne on seegi asjaolu, et asundustalude projekti eelarve on kavas võtta ühe variandina uue Euroopa Liidu finantsperioodi maaelu arengukava vahendite realt. Printsiibis on nii põllumajanduslike otsetoetuste kui ka maaelu arengukava vahendite kogusumma arvestamise aluseks põllumajandussektori turumoonutus, ehk EL-i hinnasekkumisest põllumeestele tekitatud sissetulekute tulupuudujääk.

Eesti põllumajandussektoris on seni kõikide osapoolte vahel kehtinud vaikiv kokkulepe, et kõiki maaelu arengukava vahendeid kasutatakse kas põllumajanduse toetamiseks või sektorist väljuma sunnitud inimestele uute töökohtade ja sissetulekute võimaldamiseks n-ö maaettevõtluse mitmekesistamise kaudu. Siin on aga suurimaks probleemiks olnud võimekus investeerida neid toetusi "külakiikede" asemel taastootvamalt.

Keeruline on lisaks mõista, et kust on siis EKRE-s tekkinud üleöö pime usk sellesse, et 15-20 hektari põllu- või metsamaaga loodav asundustalu on praeguse põllumajanduspoliitika raames ka majanduslikult jätkusuutlik.

Kavatsust vastavaid muudatusi põllumajanduspoliitikas esile kutsuda pole ei näha ega kuulda. Seetõttu on talupidajate keskliitki juba aastakümneid koostanud kõik oma ettepanekud riiklike poliitikate kujundamiseks sellest lähtudes, et majanduslikult elujõuline traditsiooniline talu on vähemalt 200+ hektarit ja 100+ loomühikut. Isegi aiandussektoris majandamisel räägime juba kõrgemast tasuvuslävest kui 20 hektarit.

Sama pilt vaatab meile vastu metsandusest. Metsaregistri andmetel kuulub ca 1,1 miljonit hektarit metsamaad umbes 113 000 erametsaomanikule, ehk erametsaomandi keskmine suurus on ca 9,3 hektarit. Sellest maast 95 protsenti kuulub füüsilistele isikutele (keskmine metsaomand on seega 6,4 hektarit) ja 5 protsenti juriidilistele isikutele (65,7 hektarit).

Maaeluministeeriumi andmetel majandavad erasektoris aktiivselt oma metsi kuni 12 000 isikut, kellele kuulub ca 500 000 hektarit, keskmise metsamaa pindalaga 41,7 hektarit. Teine 500 000 hektarit kuulub seega nendele metsaomanikele, kes küll kaugjuhtimise teel hoiavad oma omandit, kuid ei suuda või ei oska seda enam ise majandada.

Kuna riik pole rohkem kui poolt Eesti metsaressurssi erakäibesse andnud (erinevalt näiteks põllumaast või looduslikest kalavarudest), on ka selge, et isegi keskmiselt 50 hektari suuruse metsaomandi majandamine ei taga erametsaomanikele maal enam stabiilseid sissetulekuid.

Ainult Vabaerakond on esindanud seisukohta, et RMK majandatavad metsad tulekski anda avalike enampakkumiste korras rendile kuni 300 ha suuruste talunditena samas piirkonnas tegutsevatele väikeettevõtetele, erametsaomanikele, talunikele ja rannakaluritele. Nii annaksime vähemalt 5000-7000 väikeettevõtjale üle Eesti püsivad eesmärgid korraldada oma majandustegevust jätkuvalt maal.

EKRE asundustalude projekti käivitamisel tuleks eelnevalt ka küsida, et miks juba olemasolevad ca 200 riiklikku ettevõtluse arendamise toetusmeedet, sh maaelu arengukava meetmed ning Maaelu Edendamise Sihtasutuse kümned laenu- ja garantiitooted neid eesmärke ei saavuta.

Rumalate ja kaalutlemata kampaaniate korras kodanike maale meelitamisega viime me paljud noored pered üksnes uude finantsorjusesse, ilma et nende iseseisval majandustegevusel oleks isegi väljavaadet õnnestuda.

Kogu see inimeste maale meelitamise kampaania sarnanebki seetõttu linnameeste "linnuarmastusega", kus linnud meelitatakse pesakastide ülespanemisega linna elama. Suvel poegade toitmise ajal aga selgub, et kõikide jaoks ei jätku enam toitu.

Eitamata maal juba asuva või sinna rajatava elamufondi taastamise, kaasajastamise ning uue rajamise probleeme, sh laenude ja tagatiste kättesaadavuse küsimusi, tuleks eelnevalt endale siiski selgeks teha nii nõudlus kui ka olemasolevate meetmete kitsaskohad.

Kõik elamufondi uuendamise kohustused maal tuleks aga eranditult kanda Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest, mille rakendamisüksuseks Eestis peaks siiski jääma Kredex. Ka maaelanike enamus pole enam ammu põllumajandusega seotud.

EL-i võrdsetest põllumajandustoetustest

Kui jääda ausaks Eesti lähiajaloo vastu, siis ühes valdkonnas on EKRE eelkäijad olnud siiski põllumeestele suured liitlased. Nad asusid nimelt 1990. aastate algusest alates toetama põllumeeste nõuet õiglase põllumajandusturu korralduse järele: tõsta põllumajandustoetused teiste riikidega samale tasemele, tagada ligipääs kallitele välisturgudele ja rakendada kaitsetolle.

Võrreldes muu maailmaga oli kogu Nõukogude Liidu põllumajandus ülesubsideeritud. Kõik põllumajandustootmise sisendhinnad (kütus, väetised, krediidid jms) ja tootmiskapital (maa, ehitised, masinad ja seadmed) olid kunstlikult odavdatud maailmaturule müüdud loodusressursside arvel.

Selle tulemusena moodustas 1989. aastal veel Eestiski riiklik sekkumise määr (ehk OECD terminites tootjatoetuse ekvivalent) põllumajandusse 79 protsenti.

Iseseisvuse taastamisega kadus kogu see turukorraldus Eesti põllumajanduse tagant päeva pealt ära. Noorel riigil endal polnud aga enam toetusvahendeid selle osalisekski asendamiseks. Samuti puudus meie tootjatel ligipääs maailmaturule, eriti jõukamale osale sellest.

1992. aastal olime me seega olukorras, kus tootjatoetuse ekvivalent Eestis oli lausa negatiivne, ehk -98 protsenti, mis sisuliselt tähendas seda, et kahekroonise tootmiskuluga piimaliiter tuli käest anda ühe krooniga. Samal ajal oli riiklik sekkumine Euroopa Liidus 46 protsenti, mis on tänaseks viidud teadlikult 21 protsendini. Viimane nähtus on jällegi ühise põllumajanduspoliitika pikk ja oluline trend.

Selle tulemusena vähenes Eesti põllumajandustoodang valdkonniti keskmiselt 2-3 korda. Põllumajandustoetused taastati aga enne sajandivahetust üksnes Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste nõrkade positsioonide saavutamise hirmus.

Kui me EL-iga liitumisel põllumajandustoetusi läbi rääkisime, oli meie haritava maa pind 570 000 hektarit ja teravilja baassaagikus 1,77 tonni hektarilt. Praegu rakendame me aga EL-i otsetoetuseid juba 965 000 hektaril ja keskmine saagikus on 4,4 tonni hektarilt. Ehk vanade tootmisõiguste tingimustes olekski Eesti põllumajandustoetused ühe hektari kohta EL-i keskmised.

Sama juhtub ka siis, kui me taandame EL-i otsetoetuste ja maaelu arengukava toetuste summa haritava maa pindalale. Kuid tõsi, need asjaolud oleks tark maha vaikida.

Poliitikud on juba harjunud põllumajanduse ja maaelu debattidest võltsi asjatundlikkusega läbi triivima. Igaühest saab kohe ekspert, millele järgneb ka sektori kiidulaul, kui oskad jätkuvalt küsida Euroopa Liidult teiste liikmesriikidega võrdsel tasemel otsetoetusi. Toetustasemete võrdsustamise nõue ei kao päevapoliitikast kuhugi, kuigi silma hakkab üha nõrgem argumenteerimisoskus sel teemal.

Eesti suurimaks probleemiks põllumajanduses ei ole niivõrd võrdsete toetustasemete puudumine, kui nende siseriiklik diferentseerimise vajadus erineva profiiliga tootjate vahel. Eesti agendast Euroopa Komisjonile puuduvad selle tulemusena ka mistahes muud ettepanekud, mis parandaksid turu toimimist ja viiksid maksumaksjate kohustusi rohkem üle tarbijatele, looksid eeldused riskijuhtimiseks ja kindlustussüsteemi ülesehitamiseks või parandaksid tingimusi ettevõtluseks maapiirkondades.

ÜPP triivib paratamatult USA põllumajandusturu korralduse suunas, kuigi on sellest vähemalt kaks inimpõlve maas. See eeldab aga, et tuleb omaks võtta käsitlus, et normaalsel majandusaastal peakski põllumeeste kogu sissetulek tekkima turult, riiklik sekkumine peaks käivituma vaid oluliste turutõrgete või looduskatastroofide korral.

EKRE regionaalpoliitiline kuritegu

EKRE suurim kuritegu maaelanike vastu on aga seotud nende kaasajooksmisega kahe eelmise valitsuse otsustega säilitada ainsa riigina Euroopa Liidus üks haldusterritoorium ühenduse struktuurifondide toetuste taotlemisel ja rakendamisel. Kui me soovime pidurdada väljarännet maapiirkondadest, siis eelkõige just struktuurivahendid annavad võimaluse luua inimestele vajalikud tingimused maal elamiseks ja ettevõtluseks.

Kõik teised liikmesriigid (v.a territooriumilt meist kuni kümneid kordi väiksemad Malta, Luksemburg ja Küpros) on jaotanud oma majandusterritooriumi Eurostatis mitmeks halduspiirkonnaks, et sealhulgas optimeerida ebaühtlase regionaalarengu tõttu paremini EL-i toetuseid.

Ka Eesti jagamine kaheks mittehalduslikuks piirkonnaks - 425 000 elanikuga Tallinna linn ja 891 000 elanikuga muu Eesti - võimaldaks Eesti maapiirkondadele uuel EL-i finantsperioodil minu hinnangul rahalist võitu vähemalt 1 miljard eurot.

Kuna Eesti keskmine SKT ühe elaniku kohta ostujõu standardi järgi on tõusnud üle 75 protsenti EL-i keskmisest, tõuseb nüüd Eesti iga-aastane sissemakse ühenduse eelarvesse 0,86 protsendilt 1,06 protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT), mida on põhjalikult kajastanud ka  ERR-i portaal.

Ehk kui varasemalt maksime ühenduse eelarvesse keskmiselt 209,2 kuni 228,3 miljonit eurot aastas, siis uuel finantsperioodil tõuseb aastamakse 320 kuni 340 miljoni euroni. Seitsmeaastase finantsperioodiga tuleb meil riigieelarvest selleks leida seega täiendavalt kuni 850 miljonit eurot.

Meie endi valikutega on otseselt seotud see, et me hakkame nüüd EL-ist tagasi saama oluliselt vähem toetuseid.

Kui käesoleval finantsperioodil saime me tagasi struktuurifondide ja ühtekuuluvuspoliitika toetusi keskmiselt 2,32 protsenti ja põllumajandustoetusi 1,03 protsenti SKT-st, siis uuel finantsperioodil on need toetustasemed vaid 1,39 protsenti ja 0,79 protsenti SKT-st. Kokku vähenevad struktuurifondide vahendid Eestile seega seniselt 3,6 miljardilt eurolt 2,9 miljardi euroni.

Meie endi valikutega on seotud seegi, et nüüd tõuseb struktuurifondide Eesti riigi-, era- ja kolmanda sektori kaasfinantseerimise kohustuslik omaosalus seniselt 15 protsendilt 45 protsendini, ehk ca 900 miljoni euro võrra. Samal põhjusel tõuseb ka maaelu arengukava ja kalandusfondi siseriiklik kaasfinantseerimise kohustus seniselt 15 protsendilt 47 protsendile. Ehk kui käesoleval perioodil olid need summad vastavalt 169 ja 29 miljonit eurot, siis uuel finantsperioodil tuleb täiendavalt leida ca 400 miljonit eurot.

Ja seda kõike varjatakse ühe suure valega, et vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele, millega kehtestati EL-i ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus, ei vasta Eesti kaheks mittehalduslikuks piirkonnaks jagamine määruse nõuetele.

Jäetakse aga ütlemata, et teatavate mittehalduslike üksuste puhul võidakse (vastavalt määruse artikli 3 lõikele 5) teha ka erand määruses nõutud piirmääradest erinevate geograafiliste, sotsiaal-majanduslike, ajalooliste, kultuuriliste või keskkonnaolude tõttu. Eesti erandiks on siin just suur regionaalne ebavõrdsus, sest näiteks Tallinna ja Põlvamaa SKT ühe elaniku kohta erineb lausa neli korda.

Ükski nendest uutest kohustustest ei kajastu paraku ka riigi eelarvestrateegias, mistõttu ei tea me, kui palju tõstetakse makse, võetakse laenu või vähendatakse muid avaliku sektori kulutusi (sh avalike teenistujate palkasid), et lisanduvaid kohustusi täita.

Järgmise aasta riigieelarve menetlemine riigikogus tõestas, et valitsuskoalitsioon ei suuda leida isegi 5 miljonit eurot põllumajanduslike otsetoetuste siseriiklikeks lisamakseteks. Kust leitakse aga uuel EL-i finantsperioodil kuni 850 miljonit eurot Eesti riigi lisasissemakseks ühenduse eelarvesse ja juba rohkem 1 miljard eurot täiendavate siseriiklike kaasfinantseerimise kohustuste täitmiseks, jääbki vastuseta.

Järjest selgemaks saab vaid see, et EKRE veab oma tuumikvalijaid ehk selge tulevikuperspektiivita maainimesi jällegi alt ja ei paku neile ei kala ega õnge. Selleks mõeldud vahenditega ehitatakse üles vaid pealinn.

Kaul Nurm oli talupidajate keskliidu peadirektor aastatel 1992-2016 ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee liige aastatel 2005-2015.