Käesoleva aasta suvel viidi Erametsakeskuse tellimusel läbi metsaomanike uuring. Uuringu teostasid koostöös Tallinna ülikool ja Turu-uuringute AS ja see hõlmas üle 1000 küsitletu, mis on umbes 1 protsent metsaomanikest.

Heaperemehelikud omanikud

Äsja avaldatud uuringu raportist vaatab vastu hoopis teistsugune pilt Eesti metsaomanikust kui see on jäänud kõlama viimase aja metsadebattidest. Uuringu tulemuste põhjal võime öelda, et valdav osa meie metsaomanikest hoolib väga oma metsast ja on uhkusega selle heaperemehelikud omanikud.

Kui 2001. aastal näitasid analoogse uuringu tulemused metsaomanike huvi metsa vastu vaid üheselt majandushuvina, siis käesoleva aasta uuringu põhjal näevad omanikud majandusväärtust alles kuuendal kohal olevana.

Kõige esmaselt näevad omanikud metsa olulisust tervisekaitse seisukohast, oluliseks või väga oluliseks nimetavad seda 95 protsenti metsaomanikest.

Puidutoorme varumisest olulisemana nähakse metsa rolli maastiku, mulla või vee kaitsmisel (96%), kaitsealuste loodusobjektide kaitsmisel (95%), puhkamiseks, tervise parandamiseks, sportimiseks (86%) ning teadus- ja õppetöö läbiviimiseks (81%). Puidu varumist peavad oluliseks või väga oluliseks 73 protsenti metsaomanikest.

Siinjuures eristuvad omavahel väga selgelt metsaomanikud nende juriidilise staatuse alusel. Puidu varumist peavad olulisemaks juriidilised isikud või FiE-d, füüsilised isikud näevad metsas pigem reguleerivaid või kultuurilisi looduse hüvesid.

Eraisikutest metsaomanikud on ka varmamad metsa kaitseks endale piiranguid seadma. 94 protsenti metsaomanikest on nõus pidama lindude pesitsusajal raierahu. Enam kui 50 ha metsaomandiga omanike puhul on see protsent küll kõige madalam, - 85 protsenti (kuni 5 ha metsaomanikest 97 protsenti on nõus raierahuga), kuid siiski võime täie kindlusega öelda, et valdav enamus metsaomanikest on valmis oma tegevust vabatahtlikult piirama.

Veelgi enam, 65 protsenti metsaomanikest on valmis osa oma metsast majandamisest üldse välja jätma.

Ebaõiglane kuvand

Neid numbreid vaadates tekib küsimus, miks on meil metsadebatt nii valusaks kujunenud. Metsaomanikud tunnevad, et nende tegevust kajastatakse ajakirjanduses ebaõiglaselt ja ebaadekvaatselt. Neist tehakse tondid, kes metsas laamendavad ja linnupesi rüüstavad.

Selle uuringu tulemuste põhjal on selline kuvand ebaõiglane. Selle kuvandi kujunemisel on aga ilmselt mitu aspekti.

Esiteks "kährikud", nagu metsaomanikud ise neid kutsuvad. Need pole need võõrliigist koerlased, kes meile metsas levinud on ja ohu korral oskavad surnut mängides isegi jahimehe ära petta.

Need on röövellikult metsaomanikelt maid välja petvad ja lageraieid korraldavad ärikad, kes suudavad surnut mängides maksuameti ära petta. Metsa uuendamisest nad ei hooli ja nende tegevusest jääb järele üldjuhul suur songermaa.

Teiseks tekib küsimus metsaomanike eest kõnelevate organisatsioonide kohta. Me kuuleme meedia vahendusel lugusid kokku kukkuvast tööstusharust ja nälgivatest lastest, kui harvesterid peaksid kägude kukkumise aegu seiskuma. Kuuleme õigustusi lageraietele ja survet metsa raievanuse piiri alandamiseks.

Tekib küsimus, keda sellised organisatsioonid siis esindavad, kui nende seisukohad ei lähe kokku metsaomanike enamuse arvamusega.

Kolmandaks tekitab metsaomanikes pahameelt riigi ja RMK tegevus. Valdavalt kasutatav metsade majandamise meetod lageraiete näol on metsaomanikele vastukarva, samuti nagu kaootilisus metsanduspoliitikas. Metsandus on pika perspektiiviga tegevusala, seetõttu soovivad metsaomanikud ka seadusandlikult suuremat stabiilsust.

Samal ajal ärritavad metsaomanikke ka äärmuslike looduskaitsjate võhiklikud arvamusavaldused, mis ebaproportsionaalselt tihti meediakajastust leiavad, luues metsandusest kui majandusharust negatiivse kuvandi. Kui valdav osa metsaomanikke oma metsast hoolivad ja neid heaperemehelikult majandavad, heidab negatiivsete erandite üldistamine aga ka neile halba valgust.

Kes esindab metsaomanike huve?

Kui metsakaitsjad kipuvad olema liialt reaktsioonilised ja metsanduse lobiorganisatsioonid hoolivad vaid puidu varumisest, siis kes esindab metsaomanike huve?

Riigi metsanduspoliitika näeb ette metsaomanike koondumise metsaühistutesse. Sellisel juhul võiks ju metsaühistud olla ka metsaomanikke esindavad ühingud.

Paraku selgub uuringust, et enamus metsaomanikke (67%) ei kuulu ühistutesse ega plaani ka liituda, sest nad ei näe selles mingit praktilist kasu. Metsaühistuid nähakse ennekõike metsa majandamise korraldajatena, mitte huvikaitse organisatsioonidena.

Võime öelda, et ühistute tegevus ja eesmärgid ei kattu metsaomanike valdava huviga kasutada metsa ennekõike selle ökoloogilise väärtuse suurendamiseks. Metsaühistute vahendatav konsulentide teenus on ennekõike suunatud metsa majandusliku väärtuse suurendamisele. Konsulentide liigvähest ettevalmistus metsaökoloogilistes aspektides on ette heidetud ka metsaaruteludes.

Kes siis pakub metsaomanikele teavet nende omandi ökoloogilise väärtuse ja selle suurendamise võimaluste kohta?

Ehkki metsaomanikud vaatavad ses osas ka teadlaste poole, peaks ennekõike sellist teavet vahendama ikka ühistud.

Kui vaadata metsandust puudutavat seadusandlust ja strateegiaid, siis peaks selline suundumus vastama ka riigi ametlikule poliitikale, kliima ja loodushoiu eesmärkidele. Seega peaks ümber vaatama metsatoetuste skeemid ja neisse lisama mehhanismid just sellelaadsete tugisüsteemide rakendamiseks.

Vaid ühistutesse koondunud metsaomanikud suudavad kujundada ühistu tegevust oma näo ja soovide järgi.

Enam loodushoiule ning püsimetsanduse arendamiseks loodud ühistud on praeguseks ka olemas. Nõnda on metsaühistutel potentsiaali olla lisaks praktiliste küsimuste lahendamisele ka laiemalt metsanduskultuuri eestvedajateks.

Vaid ühistulisena tegutsevaid metsaomanikke saavad ühistud edukalt ka esindada, sealhulgas ka meedias. 100 000 metsaomanikku on Eestis suur jõud, kui nad koonduvad ühistel eesmärkidel tegutsevatesse ühistutesse.

Metsaomanikel on vastutus metsa heaperemeheliku haldamise näol tagada metsade poolt pakutavale inimese tervise hoidmise hüvele ligipääs ka tulevastele põlvedele.

Meie kõigi ülesanne on tagada, et nad saaks seda parimal viisil teha. Loodetavasti kannab sama mõtet ka peatselt valmiv metsanduse arengukava. Eesti metsade üle saavad metsaomanikud õigusega uhked olla. Jäägu nõnda ka tulevikus.