Mati Sepp: Eesti metsakasvatus vajab restarti ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mati Sepp
Mati Sepp Autor/allikas: Erakogu

Metsakasvatus kõigub meil nagu joobes sant mööda külateed kõrtsi ja ainuke, millele suudame tähelepanu suunata, on see, kui suures mahus me metsa saaksime maha võtta. See pole jätkusuutlik tegutsemisstrateegia ei looduskeskkonnale ega metsandussektorile, kirjutab metsamees Mati Sepp.

Eesti metsandussektoril osaliselt puudub puidu keemilise väärindamise võimekus ja sellest tulenevalt eksporditakse iga aasta Eestist välja 2,0−2,8 miljoni tihumeetri ringis ümarmaterjali (peamiselt paberipuu). 2018 aasta kogu raiemaht oli 12.5 mln tm aasta kohta.

Ekspordiks mineva ümarmaterjali väljavoolu tõttu nimetatakse ikka veel Eesti puidusektorit banaanivabariigiks. Tehti katse sellest staatusest välja rabelda tselluloositehase rajamisega Lõuna-Eestisse, aga rahva tugeva vastuseisu tõttu lendas äriplaan vastu taevast ega saanud valitsuselt tuge.

Ma isiklikult olin üks neist metsameestest, kes olid tehase rajamise vastu. Põhjuseks oli liiga suur toormevajadus ühest piirkonnast, tselluloositehase negatiivne mõju looduskeskkonnale ning kaudselt oleks see omandanud negatiivset mõju metsakasvatuslikule võimekusele.

Kui leida väheväärtuslikule paberipuidule siseturg sisemaal oma kahe miljoni tihumeetri ulatuses, siis paratamatult tekib metsafirmadel ahvatlus (nooremas eas) metsa suuremas mahus raiuda ja mitte keskenduda probleemidele, miks meil moodustab paberipuu ja küttepuu osakaal metsaraiest ligemale 45-50 protsenti väljaraiutava metsamaterjali hulgast. Seda veel eriti olukorras, kus ligemale 80 protsenti metsas teostavatest raietest moodustab lageraie.

Raieküpsuse ikka jõudnud metsast välja raiutav materjal peaks olema kõrge kvaliteediga ja kütte ja paberipuu osakaal peaks teadmistega kasvatud metsas olema minimaalne. Kuid ainuüksi juuremädanike tõttu saamata jääv tulu Eesti kuusikutes on summaarselt ca 8,5 miljonit eurot aastas. See on meie vale metsamajandamise tulemus.

Tagajärjed

Olukord läheb samal ajal ka aina halvemaks, sest metsandussektor pole mõistnud oma metsakasvatusliku probleemi tagajärgede ulatust. Paberipuu müük odavalt välismaale on kindlasti tõsine probleem, kuid kindlasti peaks metsandussektor ka probleemide nimistusse lisama ka metsakasvatuslikud vead.

Metsakasvatuslikud vead algavad juba metsaistutamisest. Eestis istutatakse valdavalt kuuske. Kuuske on lihtne istutada ja hiljem ka märksa kergem hooldada kui kaske. Suurim viga, mida Eestis kuuse istutamisega tehakse, on juuremädanikust nakatunud alale uuesti kuusemetsa rajamine. See toob kaasa selle, et uus mets on samuti mäda ja kerge saak üraskitele.

Põhjus, miks seda tehakse, on ilmselt vähesed metsakasvatuslikud teadmised metsameeste seas. Asja teeb veelgi kriitilisemaks seegi, et kui mets juuremädanike tõttu lageraiuda ja sinna istutakse tagasi peapuuliigiks olnud puuliik, siis rikutakse ka metsaseadust. Kuid metsameeste rahustuseks võin öelda, et seda rikkumist Eestis keegi ei kontrolli ja igaüks võib kartmatult oma metsa valesti edasi kasvatada.

Kuusikute rajamisega tehakse vigu isegi RMK metsades. RMK-s peaksid töötama Eesti parimad metsamehed, metsnikud, taksaatorid jne. RMK näide selle kohta käis hilja aegu läbi ka ERR-i portaalist. Lääne-Harju vallas asuvas Ohtu külas Pihu metsas plaanis RMK teostada vähesel määral lageraiet. Metsamassiivid olid küll segametsana kirjas, aga osadel raiesse minevatel eraldustel oli peapuuliigiks märgitud kuusk, mis olevat juurepessust kahjustatud.

RMK soov oli need alad uuesti uuendada kuusega, hoolimata sellest, et juurepess oli juba raieküpses metsas võimust võtmas. Külarahvas hämmastas mind oma teadmistega ja proovis RMK-le selgeks teha, et kuuse istutamine pole kuidagi aktsepteeritav veel juurepessust nakatunud aladele ja korraks RMK lubas, et lagedaks raiutud alad uuendatakse kasega, mis lõpetaks juurepessu tsükli.

Siiski lõpuks leiti RMK-s, et kuusk on see kõige õigem puuliik. Ausalt öeldes on lausa jabur, et külarahvas teab metsakasvatamisest metsameestest rohkem.

Kahjuks kandub metsakasvatuslike vigade tegemine ka valgustusraiesse ja harvendusraiesse lageraieni välja. Kultuuri hooldus on ilmselt üks ainuke raieliik Eestis, mille puhul otseselt midagi väga hullu korda saata ei õnnestu. Ainuke viga, mida teha annab, on taimede mahaniitmine ja tekitades sellega maaomanikule varalist kahju.

Metsade kasvatamine vajaks aga osaliselt ümbermõtestamist, kuidas me metsa peaks kasvatama, hooldama ja majandama. Hetkel soodustavad juba ainuüksi madalad raievanused metsaseaduses seda, et mets raiutakse maha enne maksimaalset väärtust saavutamata ja seejuures kahjustame looduslike ökosüsteemide talitust.

Samal ajal oleme oma intensiivse metsamajandusega jõudnud sellisesse faasi, et raieküps mets hakkabki otsast juba väga noorelt mädanema ja metsa väärtus hakkab kolinal kokku kukkuma juba mitukümmend aastat varem kui see looduses muidu normaalne oleks.

Metsakasvatus kõigub meil nagu joobes sant mööda külateed kõrtsi ja ainuke, millele suudame tähelepanu suunata, on see, kui suures mahus me metsa saaksime maha võtta. See pole jätkusuutlik tegutsemisstrateegia ei looduskeskkonnale ega metsandussektorile.

Lahendusi otsides

Lahendusi paberipuuprobleemile ei saa otsida ainult puidukeemia arendamisest. Paberipuu kasutuselevõtmine läbi puidukeemiatööstuse on pool võitu. Kui Eesti metsandus soovib tulevikus Skandinaavia maadega konkurentsis püsida, siis tuleks metsakasvatuslikes võtetes teha parandusi.

Tuleks välja selgitada kitsaskohad metsatöödes, mis aitavad metsa kahjustavatele teguritele kaasa. Hetkel ei arvestada piisaval määral ei ulukikahjustustega, juuremädanikega, üraskite ohuga ega kehva kvaliteediga tehtud tööde mõjuga metsa väärtusele.

Osaliselt majandame oma metsi nagu asuksime kupli all ja miski nagu ei tohiks ega saakski valesti minna. Kuid meil on juba praegu tõsiseid probleeme juuremädanikega, ulukite kahjustustega, üraskite rüüstega jne. Me ei saa jääda ootama, kuni Eesti Metsa Abiks teeb endale selgeks, kuidas peab Eestis metsa kasvatama.

Veel mõni aasta tagasi uskusin, et üraskite, seenhaiguste, ulukikahjustuste ja tormimurdude aina laialdasem negatiivne mõju metsa majanduslikule väärtusele paneb metsandussektori metsakasvatuslikke võtteid hoolega üle vaatama. Pean siiski tõdema, et seda pole veel juhtunud.

Metsandussektoris on juurdunud arusaam, et oleme banaanivabariik tänu oma ümarpuidu väljaveole (peamiselt Soome, Saksamaale ja Rootsi). Kuid see on vaid pool tõde. Reaalsus on see, et meie metsade võimekus kasvatada kõrgema kvaliteediga metsa on tunduvalt parem hetkeseisust.

Olen metsas töötanud 14 aastat ja selle ajaga olen täheldanud, kuidas metsakasvatus sai hoo sisse, aga seejärel unustasime, kuidas seda teha nii, et mets lõppraide ikka jõudes juba ühest otsast ei mädaneks.

Infot, kuidas saaks Eestis metsakasvatust parandada, leiab internetist. Youtube'is on mitmed õpetlikud videod. Maaülikooli teadlased on kirjutanud lugematul arvul artikleid jne. Kellel saaks olla midagi selle vastu, et tema valduses olev mets on liigirikas ja majanduslikult väga väärtuslik?

Kasutatud allikad


ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: