Ohtu küla ümbritsevate metsade puhul on üles kerkinud konflikt, mis põhineb erinevatel huvidel ja ootustel metsa suhtes. See on nn metsasõja näide pähklikoores.

Kuidas rahuldada korraga vajadust puiduressursi, kestliku ökosüsteemi ja inimese elukeskkonna järele? Üleekspluateerimine ühtede arvates on teiste arvates täiesti normaalne tegevus. Seega konflikt on fundamentaalne ja vajab ka sama jõulist lahendust.

Ohtut ümbritseva metsa on riigimets. See on lahenduse leidmiseks hea eeldus. Selles suhtes on Eesti erandlik riik, kus väga suur osa, ligi 40 protsenti metsast kuulub riigile (näiteks Soomes kuulub riigile 18 protsenti metsast). Aga kodanikud on metsaomanikud ainult väga abstraktses mõttes. Praktiliselt haldavad metsa omanike esindajad ministeeriumid ja nende volitatud RMK.

Probleemi süsteemseks põhjuseks on igasuguse suurema bürokraatliku ja hierarhilise organisatsiooniga kaasnev jäikus.

RMK-l on keeruline arvestada kohalike huvide ja vajadustega. Praegu on selleks mehhanismiks KAH ehk kõrgendatud avaliku huviga piirkonnad. Kuid nii Ohtu kui ka paljud teised hiljutised juhtumid (nt Klooga, Harku jne) näitavad, et selle kaudu toimiv "kaasamine" ei tööta. Mehhanism on nõrgavõitu ja ebamäärane.

RMK kodulehel olev tekst teatab, et teavitamise käigus selgitatakse välja, kas neil aladel on vaja rakendada tavapärasest erinevaid majandamisvõtteid. Teavitamine tähendab, et antakse teada, millal raiutakse. Pole sõnagi läbirääkimistest, nende kriteeriumidest või RMK motivatsioonist. Miks peaks RMK üleüldse kohalike oludega arvestama? Medalit keegi neile selle eest ei anna.

Mets turule?

Arvestades zeitgeisti oleks ilmselt kõige populaarsem haldusviis Eestis turumehhanism. Lipukirja "kodanikele tuleb anda otsustusvabadus!" kõige lähem näide on ju kiiruga ja jõuliselt läbi surutav pensionireform.

Võiks ju mõelda, mis saab siis, kui Eesti riigimets kõigi elanike vahel reaalselt ära jaotada. Igaüks saaks keskeltläbi 0,6 hektarit metsa, rahasse arvutatuna paar tuhat eurot, ja siis igaüks ise valib, mida ta oma metsaga peale hakkab. Kes müüb palgiks, kes hoiaks lindude ja puhta õhu jaoks. Kaoks igasugune vahelüli omaniku ja haldaja huvide vahel ning metsakasutusviis vastaks otseselt inimeste soovile.

Aga kas me saavutaks sellisel viisil parima lahenduse?

Ilmselt mitte. Esiteks tuleks meil karta inimeste puudulikku ratsionaalsust. Mõni inimene näiteks müüb joomatuuri käigus või vihahoos metsa maha ja pärast kahetseb.

Fundamentaalsem probleem seisneb selle, et ka üksikisiku seisukohast ratsionaalne otsus toob teatud tingimustes suurema koosluse seisukohast ebamõistliku tulemuse. Loodusvara kasutaja saab endale loodusvarast saadava tulu, kuid kulud tuleb kanda kogu ühiskonnal.

Tegemist on ühisvara majandamise tragöödiaga, nagu 1968. aastal ökoloog Garrett Hardin ajakirjas Science ilmunud artiklis sõnastas. Ilmselt sooviks isegi kõige paadunum kliimaskeptik mingi osa metsast säilitada, kuid me kõik loodame, et seda teeb "keegi teine".

Ja kuna oma nahk pole otseselt mängus, siis kõik loodavad, et tema poolt palgiks müüdud mets pole veel see viimane õlekõrs, mis kliimakaameli selgroo murrab. Seega koordineerimine omanike vahel on ikkagi vajalik.

Kogukonnapõhine ressursihaldus

Lahendust, mis korraga leevendab nii omandi kui ka koordineerimise probleeme, pakub kogukonnapõhine ressursihaldus. Selle põhilised reeglid pani oma elu jooksul kirja 2009. aastal majandus-Nobeli pälvinud Elinor Ostrom (muide, esimene naine, kes selle preemia on saanud), aga praeguseks on see majandus- ja sotsiaalteadlaste poolt tihedalt läbi uuritud majandamisviis.

Ainuüksi aastatuhande vahetusele eelnenud kümne aasta jooksul lisandus maailma üle 400 000 tuhande taolise haldusmudeli, milles osales üle kaheksa miljoni inimese. Ühiselt majandatakse nii veekogusid, niisutussüsteeme kui ka metsi. Eestis, muide, on ajalooliselt ühisvarana majandatud nii hülgepüügialasid kui ka tuletorne.

Kogukondlik haldus eeldaks seda, et metsa haldamine delegeeritaks RMK asemel Ohtu külaseltsile. Kuna Ohtus elab 150 inimest ja küsimuse all on 36 hektariline Pihu mets, siis on see päris hästi vastavuses eelneva hüpoteetilise matemaatikaga.

Ostromi toodud näidetes saavad kogukondliku haldusega hakkama küll isegi kuni 15 000 inimest (kalavarud Türgi rannikul), kuid eelduseks on sotsiaalne kapital.

See ressurss ehk vastastikune usaldus tundub Ohtu elanikel olemas olevat. Selle põhjal saaksid Ohtu elanikud ise kokku leppida raieviisi, -aja ja -koha. Kuna kogukonnal oleks metsa majandades oma nahk turul, siis oleks ühtaegu tagatud ka innovatsioon.

Võib lisaks spekuleerida, et tõenäoliselt on ministeerium huvitatud, et see ühisvara pole päris tasuta kasutada. RMK sai 2018. aastal puhaskasumit 41 miljonit eurot. See teeb 30 eurot iga Eesti inimese kohta. Ohtu küla suurust arvestades teeks see küla peale 4500 eurot aastas.

Muidugi, võib ka kasutada teistsuguseid arvutamisviise, näiteks lähtuvalt RMK tulust selle halduses oleva metsahektari kohta vms, aga need on tehnilised detailid. Igal juhul pole just palju.

Tasub veel lisada, et riigil ei ole siiski võimalik käed taskus vilistades lahkuda, sest on vaja tagada nii järelevalve kui ka pikemaajaline planeerimine.

Esimest sellepärast, et ehkki kogukond ise jälgiks majandamist ja rikkumisi, siis ainult riigil on õigus kasutada jõudu, rikkumistele reageerida.

Teist umbes samal põhjusel, miks pensionireformi kritiseeriti: inimesed on üldiselt pikkade plaanide tegemises erakordselt kehvad. Kuna keskkonda oleks vaja säästa praegu, tulu aga tuleb umbes 50 aasta pärast, siis mingid üldised piirmäärad looduse säästmiseks peavad säilima. Muuhulgas tuleb riigil jätkata looduse säilitamist ka kohtades, kus mets on inimeste elukeskkonnast kaugemal (nt vääriselupaigad).

Kui palju täpselt metsa on vaja Eestis säilitada ja kuidas, arutatakse praegu järgmise kümne aasta metsandusplaanide kokku leppimise käigus. See on võimalus – loodetavasti mitte küll viimane sellel perioodil – innovatsiooniks.

Tasub kaaluda ka kogukonnapõhist metsamajandamist kui suhteliselt lihtsat ja tulemuslikku uuendust. See võimaldab kõrgendatud avaliku huviga piirkondade elanike paindlikku, otsest ja vastutustundlikku sekkumist metsade majandamisse, samal ajal vähendades konflikte riiklike metsamajandajate ja metsa omanike ehk kodanike vahel.