Analüüs: mis toimus Postimehes ja kuidas see mõjutab Eesti ajakirjandust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1577720880000 | amCalendar}}
Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Postimees alustab 2020. aastat olukorras, kus puudub peatoimetaja, puudu on tugevatest ajakirjanikest ning konflikt juhatuse esimehega mõjutab toimetuse tööd tervikuna. Eesti ajakirjandusturu jaoks võib see tähendada sisulist muutust erinevates stsenaariumides.

Järgnev analüüs tugineb Postimehe arengute pikaajalisel jälgimisel, teaduslikel analüüsidel ning vestlustel ajakirjanikega, sh praeguste ja endiste Postimehe ajakirjanikega. Alustan ülevaatega lähimineviku sündmustest, mis on viinud Postimehest ajakirjanike lahkumiseni ning lõpetan võimalike tulevikustsenaariumidega. 

Mis toimus Postimehes?

Möödunud nädalal Postimehe vastutava väljaandja Merili Nikkolo ja uuriva toimetuse juhi Holger Roonemaa ning veel seitsme ajakirjaniku lahkumisega päädinud konflikt sai alguse andmebaasi analüüsist. Postimehe uuriv toimetus sai tänavu kevadel andmed võimalikku rahapesu puudutava teemaga. Uuriv toimetus palkas seda analüüsima majavälise analüütiku. Analüütik tõi materjalidest välja seoseid, millest aga ajakirjandusliku töö tulemusena lugu kokku ei tulnud ning uuriv toimetus sellega edasi ei liikunud.  

Analüütik Jüri-Franciscus Lotmani kohta tuleb lisada, et tegu on väikeettevõtjaga, kes on kultuurirühmituse ZA/UM, üks alternatiivväljaande Nihilist.fm asutaja, kes oli seotud ka 2013. aastal nn kultuurilehe Sirp ülevõtmisega.

Lotman aga andis oma väidetavate leidude kohta novembris infot ka Postimees Grupi juhatuse liikmetele, kellest Andrus Raudsalu, Postimees Grupi juhatuse esimees, väitis, et asub seda lugu uurima omal käel ning andis omakorda mõista, et Holger Roonemaad ja tema juhitavat toimetust ei saa usaldada. 

Ingliskeelses suhtluses viitas ta, et Postimehes on käimas internal investigation (siseuurimine). Uuriva toimetuse ajakirjanikud, kes sellest teada said, tõlgendasid seda kui sisejuurdlust oma toimetuse vastu. Detsembri keskpaigas päris Holger Roonemaa sel teemal aru Merili Nikkololt, kes aga ei teadnud siseuurimisest midagi.

Nikkolo kutsus 18. detsembril kokku koosoleku, kus viibis ka Andrus Raudsalu. Nikkolo küsimusele, kas Postimehes käib siseuurimine, vastas Raudsalu eitavalt ning on eitanud seda nii kirjalikus suhtluses kui ka ERRile antud intervjuus. Raudsalu sõnul oli tegu vale sõnakasutusega. 

Holger Roonemaa märgib oma sotsiaalmeediapostituses, et Raudsalu kinnitas ettevõtte listis, et on kaasanud "lepingulised partnerid" uurima mingit rahapesulugu, mis on plahvatusohtlik ja väga salajane ja lekete ärahoidmiseks ei räägita sellest ajakirjanikele ja kui materjalid on koos, antakse uurivale toimetusele avaldamiseks. "Justnimelt, antakse avaldamiseks. Kes on "lepingulised partnerid", meile ka ei avaldata," lisas Roonemaa. 

Holger Roonemaa ja Merili Nikkolo olid vahetult enne jõule teatanud, et lahkuvad ametist. 27. detsembril toimus Postimehes taas toimetuse koosolek, kus toimetuse ees väitis üks juhtidest, et toimetuses on ajakirjanikke, kes on erapoolikud. See tekitas ajakirjanikes veel enam küsimusi ning teravads konflikti selleni, et lahkumisavaldused esitas seitse ajakirjanikku. Postimehe poolt oli ettepanek lahkuda päevapealt ning hüvitiseta. 

Mis nüüd saab?

Enamik lahkunud ajakirjanikest töötas uurivas toimetuses ning kuna uurivate lugude tegemine on pikaajaline töö, siis on üsna tõenäoline, et Postimehe külgedel jääb selle toimetuse panus mõneks ajaks üsna tagasihoidlikuks. 

Ajakirjanikke, kes tahaksid asuda tööle Postimehe toimetusse, kus valitseb usaldamatu õhkkond juhatuse vastu, ei ole tööturul just kuigi palju. Postimehest lahkunud ajakirjanikud on praeguseks saanud õige mitu tööpakkumist ning on jätkuvalt avatud pakkumistele. 

Asjaosaliste sõnul ei soosi praegune toimetuse õhkkond kindlasti töötegemist, pigem on see emotsionaalne ja konfliktne. Usaldamatus juhatuse esimehe Andrus Raudsalu vastu pani eelmise nädala lõpul koostama kirja Postimees Grupi omanikule Margus Linnamäele. Esmaspäeva pärastlõunal toimuval koosolekul pidi osalema ka Linnamäe. 

Maailmavaateline tsensuur või mitte?

2019. aasta jooksul on korduvalt tõstatunud teema, kas Postimees Grupi omaniku Margus Linnamäe paremkonservatiivsel maailmavaatel (nt kuulumine erakonda Isamaa) võib olla otsene mõju Postimehe sisule, näiteks väljenduda Meie Eesti rubriigi arvamuslikus sisus; rahvusteemaliselt "vale" arvamuse väljendamises; apteegireformi kajastamine väljaandele "mittesobivas" raamis. [1; 2; 3

Arvestades, et need lood ilmusid, sh Postimehes, ei saa justkui öelda, et toimetuses oleks tsensuur. ERRiga vestelnud Postimehe ajakirjanikud kinnitasid, et nende lugusid ei ole enne avaldamist nende tahte vastaselt muudetud. 

Selle kõrval aga tuleb vaadata ka asjaolu, et nii mõnigi ajakirjanik sai näiteks eelmise peatoimetaja ajal pärast loo ilmumist manitsuse osaliseks. Taoline tagantjärgi "korrigeerimine" paneb ajakirjanikke valima oma lugude teemasid, raamistust ja fookuse seadmist. Ajakirjandusuuringute kohaselt viib pidev rünnaku all olemine ajakirjanike enesetsensuurini või ametist lahkumiseni [1; 2]. Kuigi eelviidatud uuringud räägivad peamiselt avalikust survest ehk auditooriumi mõjust, siis taoline surve tööandjalt annab samasuguse tulemuse. 

Ajakirjanike lahkumine Postimehest on samade protsesside tulemus: ajakirjanikud saavad oma tööpõhimõtetes lähtuda ennekõike sellest, mida on avalikkusel vaja teada, ning et neid valikuid saab teha autonoomselt ehk sõltumatult nii huvigruppide kui ka omaniku tahtest. 

Meediamaja või ajakirjandusväljanne?

Tavalisele meediatarbijale ei olegi erilist vahet. Ajakirjanikule on samas oluline erinevus. Ajakirjandusväljaande kese on uudistetoimetus. Miks?

Meedia kätkeb endas kõike - meelelahutusest, kuulutusteportaalidest, sotsiaalmeediast uudisteni. Uudised on aga spetsiifiline ja kuulub ainult ajakirjanduse valdkonda. Seda põhjusel, et uudis ajakirjandusliku formaadina tähendab, et selle teema on valinud ajakirjanik(ud), ilmuv on faktiliselt kontrollitud ning vastab ajakirjanduseetika nõuetele. Selle alusel peab auditoorium saama usaldada sisu ning sisu eest vastutab nii toimetus kui ka iga ajakirjanik.

Nii Postimehes kui ka mistahes teises ajakirjandusväljaandes on see kogu väljaande usalduse kese. Postimehes on sellele seni vastanud uudistetoimetus ja uuriva ajakirjanduse toimetus.

Postimees Grupp on meediamaja, kus lisaks ajakirjandusväljaandele Postimees ja maakonnalehtedele on ka näiteks telekanalitest Kanal 2, raadiotest Raadio Kuku, aga ka kuulutusteportaal, väliselt partnerilt sisseostetav sisu Kuuuurija. Vahest just viimane on ilmekas näide piirimaast, kus kohtuvad meedia ja ajakirjandus. 

Tarbija jaoks on postimees.ee justkui väljaanne Postimees. Tegelikkuses on see aga värav kogu Postimees Grupi meediamaja sisule - kuulutustest lemmikloomade ja Elu24 ning Kuuuurijani. Meedia ja ajakirjanduse põhimõttelist põrkumist näitlikustab tänavu sügisel toimunud konflikt kahe toimetuse vahel. "Kuuuurija" saates ilmus lugu Utoopia külas elavast lapsest, kelle vallaametnikud võtsid vanematelt ära, sest laps oli vanemate hoole all olles sattunud pedofiili ohvriks. Seda lugu praegu enam lehelt kuuuurija.postimees.ee ei leia, kuna see kahjustas tugevalt kõnealuse lapse ning kohalike lastekaitsetöötajate huve. Lugu oli eetris Kanal 2-s ning ilmus hiljem ka Postimehe platvormil asuval Kuuuurija.postimees.ee lehel. 

Paraku polnud ajakirjandusväljaandel Postimees loo sisu üle kontrolli ning nii ilmuski Postimehe uuriva toimetuse ajakirjanikelt lugu, mis fakte kontrollides jõudis teistsugusele järeldusele.  

Küsimus on, kas "Kuuuurija" sisu eest vastutab Postimees või saadet tootev ettevõte? Arvestades, et see ilmub Postimehe veebiväljaandes, siis justkui Postimees. Aga kui ajakirjandusväljaandel ei ole selle üle kontrolli, siis kas ta saab ikkagi selle eest vastutada?

Tavalugeja jaoks ei ole seega erinevust, kas tegu on meediatootega, mis on kellegi huvides, kinnimakstud või maailmavaateliselt kallutatud, või ajakirjandusliku sisuga. Ehkki peaks olema, sest tekib õigustatud küsimus, mille eest tarbija maksab - kas usaldusväärse ajakirjanduse või mõjutamise eesmärgil loodud sisu eest?

ERRile antud intervjuus ütles Andrus Raudsalu, et lugejad peavad hakkama rohkem maksma sisu eest, et praegu kahjumis olev Postimees jõuaks lähiaastatel majanduslikult nulli. Küsimus on, mille eest on auditoorium valmis maksma - ajakirjanduse või kaheldava kvaliteediga meediasisu eest?

Postimehes on pärast omanikuvahetust pikkamisi toimunud muutus, kus meediamaja ei juhi enam ajakirjanikud. Postimehe vastutav väljaandja Merili Nikkolo oli viimane ajakirjandushariduse ning sisulise ja praktilise ajakirjandustöö kogemusega juhatuse liige.

Kui Postimees Grupi sisu jaguneb juhatuse liikmete vahel vertikaalidena, kus meediadivisioni alla kuuluvad näiteks meelelahutusväljaanne Elu24 ja ka "Kuuuurija" sisseostmine, kuid see ilmub Postimehe kui ajalehe väljaande all, siis on juhtimisvaldkonnad ja -vastutus paratamatult segamini. Postimees vajab organisatsioonina selget juhtimisstruktuuri, mis seab paika ka selle, mis ja millises vormis see väljaanne auditooriumile pakub ning kas tegu on ajakirjandusorganisatsiooni või meediasisu pakkuva äriga. 

Praegu on selge, et Postimees on tugev kaubamärk, millega inimestel seostub kvaliteetajakirjandus. Kui see kaubamärk pannakse külge ebakvaliteetsele sisule ning usaldusväärset sisu jääb vähemaks, siis on kaheldav, kas selle eest on lugejad valmis maksma. 

Mida see tähendab Eesti ajakirjandusele?

Lihtne ja lineaarne vastus on see, et turul on terve hulk häid ajakirjanikke, kellele ajakirjandusväljaanded teevad järjest tööpakkumisi. Aga elu ei ole enamasti mustvalge ega lihtne. 

Meediasüsteemi vaates on Eesti seni olnud institutsionaalselt mitmekesine, kus on oma koht eraõiguslikel ettevõtetel (Ekspress Grupp ja Postimees Grupp), mida täiendab avaõiguslik ERR. Kas see on piisav? Väikese Eesti meediaturu jaoks jah. Aga mida rohkem meediaturg koondub vähemate suurte meediamajade kätte, seda rohkem kaob mitmekesisust nii institutsionaalselt kui ka sisuliselt. 

Eesti meediapoliitika olukorra analüüs sedastab ka seda, et mida rohkem muutuvad meediamajad teabe- ja elamusvahendusettevõteteks, seda rohkem püstitab see küsimusi ajakirjandusliku tegevuse sõltumatusest ning see võib vähendada auditooriumi usaldust pakutava ajakirjandusliku sisu vastu, sest "sisu kujunemise ja finantseerimise põhimõtted ei ole läbipaistvad või avalikult deklareeritud".

Kui Postimees areneb suunas, kus on järjest vähem ajakirjanikke ja üha rohkem meediatöötajaid, jäävad Eesti meediasüsteemi alles veel Ekspress Grupi väljaanded ning ERR. Kui neist peaks mistahes põhjusel oma mõju kaotama, jääb Eesti ajakirjandusmaastikku katma vaid üks suur meediamaja - kodaniku vaates ei ole see kasulik, kuna tähendab, et valikut tasakaalustatud ja mitmekesise ajakirjanduse osas on järjest vähem. Demokraatia seisukohalt tähendab iga ajakirjandusväljaande kadu ajakirjanduse kui institutsiooni rolli vähenemist. 

Mis on tulevikustsenaariumid?

Postimehe vaates on kõik lootused uudistetoimetusel, mida juhib Urmas Jaagant - tasakaalukas ja rahulik poliitikaajakirjanik. Postimehes on jätkuvalt ajakirjanikke ning nende jäämine või lahkumine saab otsustavaks selles, kas see väljaanne on jätkuvalt ajakirjandusorganisatsioon või lihtsalt meediamaja. 

Siin on kohane tsiteerida Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia dotsendi Ragne Kõuts-Klemmi hiljutist Sirbi artiklit: "Tuleb uuesti meenutada igivana küsimust, mis aitab mõtestada ajakirjanduse rolli ühiskonnas. Kas ajakirjandus kõnetab inimest kui kodanikku või kui tarbijat? Kas ajakirjanikud (ja toimetuste juhid) igapäevases sisuloomes mõtlevad infole, mida on inimesel vaja? Või pigem sellele, mida inimene tahab?"

Võimalik, et sisuliselt jääb Postimees vähemalt lähikuudel oluliselt nõrgemaks - nii suure hulga tugevate ajakirjanike lahkumine tähendab vähem kvaliteetset ajakirjandust, millega lehte ja veebi täita. Postimehe väljakutse on leida tugev peatoimetaja, kellel on vabadus ja võimekus juhtida väljaannet nii sisuliselt, organisatsioonina kui ka majanduslikult. Selliseid juhte on ajakirjandusmaastikul vähe. Läbi on käinud endise Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemäe nimi, kes tõenäoliselt kannaks selle rolli professionaalselt välja. Teine oluline väljakutse on hoida praegu allesolevaid Postimehe ajakirjanikke.

Postimehest lahkunud või ka edaspidi lahkuvad on tugevad ja põhimõtetega ajakirjanikud. Ei tasu arvata, et nende ainsad karjääriväljavaated on teistes ajakirjandusorganisatsioonides. Ka Eesti meediaturul on näiteid, kus tugevad ajakirjanikud on loonud oma väljaandeid (nt Geenius, meedialabor Levila).

  • Parima lahenduse puhul mitmekesistab taoliste väikeste, kuid tugevate ajakirjandusväljaannete teke kogu Eesti meediasüsteemi. Postimehesse jäänud head ajakirjanikud saavad sõltumatult kajastada mistahes teemasid ning kirjutada juhtkirju viisil, mis peegeldavad toimetuse ajakirjanike seisukohti, nagu lubati koosolekul Margus Linnamäega.
  • Hea lahenduse korral tugevnevad ERR ja Ekspress Grupi väljaanded nende ajakirjanike toel.
  • Kehvema lahenduse korral lähevad endised Postimehe tugevad ajakirjanikud tööle näiteks ametnikeks või kommunikatsioonivaldkonda, kus palgad on kõrgemad, oskused, mida kasutada on neil olemas ning töö võib olla oluliselt stressivabam. 
  • Kõige kehvema lahenduse korral marginaliseerub Postimees ajakirjandusväljaandena veelgi. See tähendab Eesti ajakirjanduse jaoks veelgi mitmekesisuse vähenemist ning meediaturu konsolideerumist. Auditooriumi jaoks tähendab see, et Postimehest saab meediasisu, mis ei pruugi olla usaldusväärne ega rahulda kodaniku vajadust usaldusväärse ajakirjanduse järele. 

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: