Urmas Reinsalu: oli meedia radikaliseerumise aasta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Reinsalu
Urmas Reinsalu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kunagi kasutas president Lennart Meri kujundit, et Eesti ajakirjandus käitub kui poliitiline partei. Toona ma ei saanud ta kriitikast aru. Nüüd arvan mõistvat: Meri osundas, et meedia soovib oma agendat kehtestada ühiskondlikus ruumis, kirjutab Urmas Reinsalu.

Praegu arutatakse üksteise võidu, mis Postimehes toimub. Lugesin, et hulga ajakirjanike lahkumise üheks põhjuseks oli ka see, et keegi Postimehe ülemus oli öelnud, et nad pole erapooletud ja see oli mõjunud umbusaldusena.

Sellepärast ei oleks maksnud küll töölt ära minna, sest ega nii Postimehe kui ka teiste suurte meediamajade sisepoliitiline hoiak selle valitsuse suhtes ei ole mitte erapoolik, see on vale sõna, vaid täiesti avalikult vastustavalt võitlev. Ega siin pole midagi häbeneda, seda tajub ju põlvepikkune poisikenegi, kes lehte loeb!

Seda öelnud, rõhutan ma üle, et ei saaks lokku lüüa, et näe kus minister sekkub meediavabadusse, et ma austan sõnavabadust igati ja andku aga minna. Olen sõnavabaduse küsimuses tundlikum kui mitmedki ajakirjanikud. Muuhulgas ei poolda ma ei vihakõne kriminaliseerimise seadusi ning pean sõnavabaduse asjatuks ahendamiseks ka anonüümsuse kärpimist kommentaarides.

Seega, meedia väljendagu hoiakuid milliseid tahab, kuid erapooletusele apelleerimine on minu kui lehelugeja jaoks lihtsalt eksitav. Ma ei kõnele meedia kohusest valitsuse või tema liikme üle järele valvata ja kritiseerida. Selleks on ka see valitsus andnud kuhjaga põhjust ja see on igati okei.

Kõnelen seda valitsust vastustavast eelhoiakust kui sellisest. See läbib nii uudislugusid kui ka arvamusi. Meedial on suur võim ja nii oldi meediamajades pehmelt öeldes üllatunud, kui see valitsus üldse kokku pandi. Õhu ahmimise järel on rakendatud ridamisi erinevaid vastustustaktikaid.

Miks seda tehakse? Vastus on lihtne: sest see valitsus sellise agendaga ei meeldi. Vilja Kiislerit parafraseerides, see hoiak on meedias sellepärast, sest meedial on võimalik seda endale lubada, sest neil on võim meediaruumi üle.

Kunagi kasutas president Lennart Meri kujundit, et Eesti ajakirjandus käitub kui poliitiline partei. Toona ma ei saanud ta kriitikast aru. Nüüd arvan mõistvat: Meri osundas, et meedia soovib oma agendat kehtestada ühiskondlikus ruumis.

Tuleb meelde, et omal ajal, 2005. aastal kirjutasid kõigi erakondade peasekretärid, välja arvatud Reformierakond, kirja Schibstedile, et Postimees on kallutatud Reformierakonna poole. Mart Kadastik eitas seda toona raevukalt.

Lugesin eile Mart Kadastiku üht lauset, mis mulle silma jäi: "ajakirjanduse teeb ajakirjanduseks see, kui eesmärk on objektiivne, aga lahendusviisid on subjektiivsed."

Milline dialektika! Kuid mõte on selge: kui on eesmärk valitsust kõigutada, siis see on objektiivsus, selleks on lubatud kõik vahendid, sest see omakorda on subjektiivsus! Selle hoiaku seniidiks olid minu meelest suuremate meediamajade intervjuud peaministriga, kus sisuliselt oli intervjuude küsimuste summa taandatav lausele: see valitsus ei meeldi mulle, miks te seda ei lõpeta?

Huvitavad intervjuud meediakriitilises vaates, lugesin need lõbuga läbi. Muidugi öeldakse mulle, et meedias on ka teistsuguseid ajakirjanduslikke hoiakuid, kuid need on pigem erandid, mis kinnitavad reeglit.

Suur konsensus meedias on selle valitsuse vastustamine ning hoopis selle konsensusega vastuvoolu ujumine eeldab ajakirjanikult kodanikujulgust. Vahel olen tajunud, et mõni ajakirjanik kirjutab või kõnelebki ridade vahel, poolmõistu justkui nõukogude ajal.

Postimees tegi aasta lõpul küsitluse, millest selgus, et ülekaalukalt on Eesti inimesed rahul oma isikliku käekäiguga, kuid vaid pooled on rahul riigi kursiga. Postimehe juhtkiri õhkas sellest kui probleemist. Vastupidi, see on lisaks poliitilisele polariseerumisele ka meediahoiaku radikaliseerumise tulemus.

Nagu Tiit Hennoste probleemile osutas: "konflikt on üks uudisväärtuse variantidest ja see on tõusnud etteotsa". Ja nii kasutabki Hennoste kujundit kaitsekraavidest, kuhu vastastikku rotte loobitakse.

Aga kuhu jääb kaalutlev analüüs ja hoiakute mitmekesisus? Selle asemel kehtestub mitmes teiseski riigis nähtud polariseeruv diskursus. See diskursus on laadinud sisepoliitilist ühiskondlikku debatti, mööduv aasta tegi selle osaliseks ka suuremad meediamajad.

Nii võib meediakriitilise tähelepanekuna öelda, et oli meedia radikaliseerumise aasta. Kuhu see välja viib, ma aiman mõne teise riigi näitel, aga sellest edaspidi! Hääd vana aasta lõppu Eesti meediale!


Kommentaar põhineb Urmas Reinsalu Facebooki-postitusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: