Eelmisel nädalal jõudis ajakirjandusse Tartu Ülikooli Kliinikumi juhi Priit Eelmäe vastasseis kliinikumi keskastmejuhtidega, kes on rahulolematud Eelmäe plaaniga muuta osakonnajuhatajate ja teiste juhiametite töösuhted oma asutuses tähtajaliseks. Oma 20-aastase avaliku teenistuse kogemuse põhjal leian, et Eelmäe algatus on hädavajalik, aga sama tänamatu.

Vajalik on säärane muudatus ainuüksi seetõttu, et personali, eriti juhtide korrapärane rotatsioon on organisatsiooni tervise tagamise elementaarne võte, juhtide väsimine on juhtimisteoorias teada-tuntud tõik ja uudisväärtuslik on pigem asjaolu, et Eesti ühes suurimas raviasutuses sellist orgatsioonilise hügieeni meedet seni rakendatud pole.

Tänamatu ongi Priit Eelmäe algatus seetõttu, et ta ei peaks selle muudatuse nimel üldse leheveergudel võitlema, tähtajalised juhiametid peaksid avalikke teenuseid pakkuvates organisatsioonides olema norm.

1990. aastatel, mil ülikoolis avalikku haldust õppisin, armastas meie riigiteaduste professor rääkida, et avaliku sektori leib on peenike, aga pikk. Riigitööd serveeriti kui omalaadset sinekuuri: "Keegi ei pahanda, kui riigiametis täispalga välja võtad, aga ainult poole ajast töötad," räägiti siis tõsimeeli.

Töötasin kogu ülikoolipõlve õpingute kõrvalt ühes tublis perefirmas ja seal olime väga skeptilised, et kas riigiametist tulnud inimest üldse tasub tööintervjuule kutsuda. Portreteerisime neid endale kui sisemise põlemiseta ja välistele materiaalsetele stiimulitele laisalt reageerivaid roboteid.

Veidi hiljem riigiametis veendusin kui alusetu see eelarvamus on. Ka riigiametnike hüvesid - pensionilisa, autokompensatsiooni ja veel igasugu veidraid hüvitisi - on poliitikutel olnud Eestis lihtne kärpida, sest Eesti avalikus sektoris töötavaid inimesi käivitab - nii raske, kui seda ka uskuda on - enamasti ikkagi eneseteostamise vajadus ja võimalus teha tähenduslikku tööd, mitte hirm kaotada staatust või materiaalseid hüvesid.

Avalikus sektoris teenimine on just selle suurema tähenduslikkuse tõttu privileeg, mitte õigus. Need priviligeeritud, aga pühendunud eksperdid, kes meid ravivad, päästavad või kaitsevad, väärivad energilisi juhte, kelle entusiasm ja värskusevaru organisatsiooni sisemisi põlemisprotsesse piisava hapnikuga varustab.

Nagu üks meedik neil päevil Vikerraadios rääkis, siis sarnaselt paljudele teistele avaliku sektori töötajatele võtavad ka meedikud töösuhet kutsumuse, eneseteostusena ja millegi endast suurema teenimise võimalusena. Meditsiinitöötajate Eestist lahkumise põhjuseks polevat mitte väike palk, vaid kivistunud juhtimiskultuur.

Priit Eelmäe algatuse toetuseks koostatud petitsioonile kirjutas 600 Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajat. Kui tippjuht pannakse valiku ette, kas seista mõnekümne keskastmejuhi või avalikku teenust vahetult pakkuva 600 eksperdi eest, siis valikuolukorda tegelikult ei eksisteerigi.

Priit Eelmäe seisab ka tema staatust ohustavas pingelises olukorras näoga maksumaksja, antud juhul patsiendi, poole ja näitab sellega ka teistele avalikke teenuseid pakkuvatele organisatsioonidele eeskuju. Tähtajalised töösuhted peaksid avalikus sektoris kujunema reegliks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.