Ühendkuningriigi kuulus rahvaste sulatusahi on jahtumas. Uuringu kohaselt tundis 2019. aasta juunis tervelt veerand mitmerahvuseliste meeskondade liikmetest, et nende töökoht Ühendkuningriigis ei suhtu väljastpoolt tulnud töötajatesse enam nii hästi kui enne 2016. aasta Brexiti referendumit.

Sellest ajast on Ühendkuningriiki tööle saabuvate Euroopa Liidu kodanike arv võrreldes referendumieelse ajaga poole võrra vähenenud.

See seab ohtu Ühendkuningriigi juhtrolli nn neljandas tööstusrevolutsioonis, kus digiinnovatsioon oma droonide, robotite ja tehisintellektiga kujundab ümber ettevõtluse.

Need tehnoloogiad pakuvad lahendusi paljudele lähiaastate ühiskondlikele väljakutsetele. Ääremaade elanikel on droonide leviku tulemusena lihtsam kätte saada ravimeid (võimalik, et mõni haigus, näiteks malaaria, suudetakse koguni likvideerida) ning robottehnoloogia võib muuta taimekasvatuse senisest oluliselt keskkonnasõbralikumaks ja tõhusamaks.

Digilõhe

Üks valuküsimus kogu maailma valitsuste ja organisatsioonide jaoks on seotud teadmistega. Kuigi talente on palju, jagunevad teadmised geograafiliselt ebavõrdselt. Seda tingib peamiselt nn digilõhe, mille all on suure osa viimasest 20 aastast kannatanud peaaegu kõik arenguriigid.

Isegi tänapäeval ei jõua üle poole kogu maailma lastest lugemises ja matemaatikas arvestatava tasemeni. Osalt on põhjus selles, et paljudes maailma piirkondades puuduvad ikka veel teadmistele juurdepääsemist võimaldavad digivahendid.

Näiteks on vähem kui veerandil Aafrika rahvastikust juurdepääs internetile (2018. aasta andmetel) ning internetiühenduste kättesaadavuse kasv on kogu maailmas märkimisväärselt aeglustunud – kui 2007. aasta jooksul oli see 19 protsenti, siis 2018. aastal vaid 6 protsenti.

Hiljutised prognoosid näitavad, et üleüldine juurdepääs internetile, mille all mõeldakse olukorda, kus 90 protsendil maailma rahvastikust on interneti kasutamise võimalus, jääb 2050. aastaks saavutamata.

Kuna just internet aitab teadmiste lõhet ületada, on kogu maailma valitsuste ja organisatsioonide ülesanne leida vahendid, kuidas tagada juurdepääs internetile – ja seega teadmistele – kõikjal, kus see praegu puudub. Ainult nii on tulevikus võimalik värvata talente ja kaotada ebavõrdsus globaalsel skaalal.

Teadmiste lõhe

Digiidentiteedi programmide kaudu pakuvad nii mõnedki riigid, näiteks Leedu või Hong Kongi autonoomne piirkond, oma kodanikele seni nägemata ulatuses digijuurdepääsu avalikele teenustele – kuid alguse sai kõik see Eestis.

Juba 1990. aastate keskpaigas algatatud Tiigrihüppe projekt toetas Eesti elanike digioskuste omandamise programme, millest omakorda sai hiljem e-Eesti vundament.

E-Eesti on andnud kõigile riigi elanikele võimaluse kasutada veebipõhiselt 98 protsenti avalikest teenustest – alates oma terviseandmete vaatamisest kuni e-hääletamiseni valimistel. Seda viimast on Eesti kodanikud saanud teha alates 2005. aastast.

2014. aastal algatas Eesti e-residentsuse programmi, mille abil saavad ettevõtete omanikud ja alustavad ettevõtjad luua Eestis ettevõtteid ise eemal viibides ning saavutada sellega oma ettevõtte kohalolu Euroopa Liidus. E-residentsus on hiljutise InterNationsi raporti kohaselt teinud Eestist maailma arenenuima digiriigi.

E-residentsuse algatuse mõte on anda igaühele võimalus saada teise riigi digiresidendiks. See mõte levib nüüd kogu maailmas koos muude sarnaseid võimalusi pakkuvate digialgatustega. Teadmiste lõhega on programmil mitu otsest puutepunkti.

E-resident saab digikanaleid pidi palju hõlpsamini ja paindlikumalt ligi ülemaailmsele teabele. Inimene, kellel pole seni olnud interneti kaudu juurdepääsu teabele, võib esitada taotluse e-residendiks saamiseks, mis annab talle uusi võimalusi kogu Euroopas. See võimalus on avatud ka sõjast räsitud või praegu konfliktis osalevate riikide elanikele.

Võimalus jätkata äritegevust

Türgis toimus 2016. aastal sõjaväeline riigipööre ning suuremad linnad nagu Istanbul sattusid terroristide löögi alla. Türgi kodanikul Arzu Altinayl oli väike turismifirma, mis rahutuste ajal täielikult soiku jäi, sest isegi sellised teenused nagu PayPal ei toiminud enam. Asja uurinud, mõistis ta, et mõne teise riigi digiresidendina saaks ta viia oma veebipõhise äri Türgist ära stabiilsemasse keskkonda.

Arzu turismifirmal Walks in Europe on vaja internetti ja digivahendeid, et jõuda klientideni üle maailma. Riigipööre ei seadnud ohtu ainult turvalisust tänavatel, vaid kehtestas piirangud ka miljonite inimeste internetikasutusele, sh sotsiaalmeediale. Valitsuse tsensuur ja riigipöördele järgnenud ebastabiilsus seadsid ohtu Arzu ärimudeli, mis vajas juurdepääsu infole ja teadmistele.

Eesti e-residendiks saamine aitas Arzul ületada päritolumaa seatud piirangud. Füüsiliselt Türgisse jäädes sai ta e-residentsuse toel oma äri kasvatada, sest tal oli suurem ja vabam juurdepääs internetile ja vajalikule teabele.

See on üks näide, kuidas digiidentiteet on tõeliselt aidanud kodanikku riigist, kus rakendatakse tsensuuri ja piiratakse kodanike internetikasutust, mis omakorda mõjutab otseselt kodanike võimalusi elu ja äriga edasi liikuda.

Niisiis võiksid kogu maailma riigivõimud järgida e-residentsuse mudelit, et pakkuda talentidele võimalusi, mille nad on ära teeninud, ning vähendada teadmiste lõhet. See on nn neljanda tööstusrevolutsiooni põhikomponent, mis õigesti kasutatuna loob võimaluse vähendada ebavõrdsust.

Muutuv kodanikuidentiteet

Riigid võivad kindlad olla, et digiidentiteedi platvormide pakutav parem juurdepääs internetile vähendab teadmiste lõhet. Võimalus luua ettevõte Euroopa Liidus või mõnes muus jõukas piirkonnas võib pakkuda alustavatele ettevõtjatele tuge ning ühtlasi mitmekesistada kohalikku ärikogukonda.

Arvestades, et mitmekesised meeskonnad töötavad üldiselt paremini, on digiidentiteedi programmidel potentsiaal anda võimalus uute kiiresti arenevate ettevõtete sünniks. Suurepäraste ideedega andekad inimesed, kellel ei pruugi olla vahendeid nende elluviimiseks, saavad ideid realiseerida riigis, kus nad pääsevad ligi vajalikele ressurssidele.

See aga ei tähenda, et sellise ettevõtja päritolumaa midagi kaotaks, kui tema kodanik otsustab luua oma ettevõte digitaalsel teel kusagil mujal. E-residentide ettevõtted saavad loomulikult kasu ligipääsust Euroopa Liidu või muu jõuka piirkonna turule, investoritele ja klientidele, kuid võivad saadud ärikogemust kasutada ka oma koduriigi ettevõtete ja klientidega kauplemisel, tehes seda kooskõlas selle riigi seadustega, mis neile digitaalset vabadust pakub.

Näiteks saaks sellisest programmist kasu Ühendkuningriik, mis soovib säilitada oma positsiooni neljanda töösturevolutsiooni liidrite hulgas.

Jõukuse levik

Kirjeldatud stsenaariumi puhul võidavad kõik – ettevõtja ja tema ettevõte, tema päritolumaa majandus ja digiidentiteedi andnud riigi majandus. Peale selle, et e-residentsuse programmid aitavad toetada võitlust ebavõrdsusega ja ületada teadmiste lõhet arenguriikides, rikastavad nad ka ärimaastikku ja suurendavad jõukust kogu maaimas.

Neljas tööstusrevolutsioon toob kaasa põnevaid arengusuundi. Järgmisel aastakümnel saab tehnoloogiast kahtlemata peamine relv ülemaailmses võitluses ebavõrdsuse vastu.

Droonid aitavad varustada vaesunud maapiirkondi, mõeldakse välja uusi leiutisi joogivee puhastamiseks ning luuakse digiidentiteedi programme, et pakkuda ettevõtlikele inimestele võimalusi eneseteostuseks – igal juhul ootame 21. sajandilt, et maailm muutub võrdsemaks ja jõukamaks.

Uuel ajastu eestvedaja võib olla Ühendkuningriik – või mõni teine riik –, kuid selleks tuleb julgustada talente oma riigis ettevõtteid asutama, mitte neid tõrjuda. Just selleks annavad võimaluse Eesti digiriik ja e-residentsuse programm.

Kommentaar ilmus algselt 2. jaanuaril 2020 Financial Times'i eriväljaandes The Banker.