Põlvamaalt Krootuselt pärit Grit Külv on elanud keerulist elu, mille lahutamatu osa on olnud depressioon ja eluisu puudumine. Koolis hakati teda kiusama ja mõnitama.

Depressioon, ärevusest tingitud sundhäire ja 2015. aastal Gritti tabanud lähedase kaotus jätsid järele vaid inimvare, kelle peas vasardas ainult üks soov - elust lahkuda. "Su mõttemaailm on täiesti selline, kus sa lihtsalt ei näe teist valgust, sa näed ainult ühte, mingit oma musta auku ja väljapääsu ei ole," kirjeldas Grit, kes enda sõnul üritas 2017. aastal kuus korda n-ö ära kaduda.

"See on üpris tavaline, et enesetapumõtted võivad mööduda, aga ei pruugi ja võivad jälle tulla tagasi ja võivad jälle ära minna. Aga tegelikult neid katseid võib inimesel olla elu jooksul üsna mitmeid, kui olukord läheb keeruliseks," selgitas Peaasjade keskuse nõustaja, kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa.

Grit tegi mitu enesetapukatset erineval moel, aga õnneks said lähedased ja arstid alati piisavalt kiiresti jaole. Ravi ja järelevalve andsid siiski ajutise tulemuse ning 2018. aasta aastavahetusel oli Gritil vaid üks soov.

Hiljuti haiglast välja lubatud ja justkui paranemismärkidega Grit elas tol ajal oma ema juures Krootusel. Reedel, 5. jaanuari hommikupoolikul, kui termomeeter näitas paar kraadi sooja ja talv oli lumetu nagu tänavu, oli ema tööl ja noorem vend magas teises toas.

"Ma teadsin nii täpselt detaile, et vend magab kaua, tal oli uks kinni. Ma olin täiesti kaalutletud. See ei olnud mul impulsiivsuse ajel. See nagu oligi ära mõeldud," rääkis naine.

Kirjutades lühikese lahkumisteate ja jättes telefoni ennetavalt koju, hiilis Grit kella 10 paiku kodust välja ning võttis suuna lähedal asuva metsa poole.

Tal oli kaasas ravimeid ja alkoholi, mille metsas sisse võttis. Hoolimata soovist surnuks külmuda, ei suutnud ta ilma tekita uinuda ja tõmbas endale peale kaasa võetud fliisi. Kaasa võetu manustatud, uinus Grit kodust kilomeetri kaugusel metsatukas - lootes, et viimast korda.

Kodus kadumist märganud lähedased helistasid politseisse. Kuna teada oli suitsiidioht, reageeriti kohe.

"Kui inimene on lihtsalt kadunud, jalutab kuskil, sest ilm on hea, kõik on korras, tervis korras, siis ei ole ohuhinnang kõrge. Aga kui on teada, et juba enda tervise kallale tahab minna, siis see on kõige kõrgem ohuhinnang, tuleb tegutseda suurte jõududega ja väga kiiresti," selgitas Võru politsei välijuht Taisto Paju.

Politsei tegi avaliku teate, mis levis veebis ja raadios. Toodi ka välja, et on oht elule. Peale korrakaitsjate kammisid Krootuse küla ümbrust ka mures kohalikud. Et väljas oli juba pime ja hirm elu pärast, kaasati ka piirivalve eriüksus, kellel on politseist parem varustus maastikutööks.

Grit oli leidmise pärast pettunud

Tund tunni järel vaadati läbi kõik kuurid, trepikojad, tööstushooned nii kodukülas kui ka võimalikud meelispaigad Tartu linnas, aga Gritist polnud jälgegi. Öötundide lähenedes kaaluti otsingute peatamist. Välijuht Taisto Paju otsustas teha veel ühe ringi.

"Kuna piirivalvurid otsisid asulas ja neid võis täielikult usaldada sinna, siis ma ise mõtlesin, et vaataks natuke eemalt. Suure tee pealt läks üks põllutee. Enne ma ütlesin, et läheme vaatame, et seal oli ka kolm väikest metsasalu. Kuna põld oli küntud ja pehme, siis lihtsalt jalajäljed läksid sealt. Ja tulidki suurte majade poolt, kus Grit elab ja liikusid suure metsa poole ja läksimegi. Kaotasime need enne metsatukka, siis hakkas heinamaa ja suur kraav, sinna need jäljed kadusid," rääkis Paju.

"Taistolt tuli teade, et ta leidis mingisuguse jälje põllu pealt. Suur tühermaa ja sealt hakkas hargnema edasi, võtsime selle suure metsatuka ette ja ahelikus hakkasime läbi liikuma," lisas piirivalvur Romet Niilus.

Otsingud olid selleks hetkeks kestnud ligi 12 tundi, kui ahelik sisenes lampide ja soojuskaameratega metsatukka. Puu all niiskes ja külmas ligi 15 tundi maganud Grit ärkas häälte ja valguste peale üles, aga pidas siseheitlust.

"Ülakeha liikus, aga alakeha enam ei liikunud ja liikuda ma ei saanud. Esmane reaktsioon oli et "jälle", et ma ei saa hakkama, et nad leiavad mu üles. Ma ei tahtnud, ma olin pettunud. Ma mõtlesin, et proovisin, et nad ei leia. Aga mingi hetk oligi see, et ma tegelikult lootsingi "minge ära", aga valgus ei kadunud, see oli päris pikk aeg kui nad siin olid," meenutas Grit.

Niiluse sõnul otsijad hüüdsid Gritti, et ta endast märku annaks. Lõpuks, muretsedes oma koduste pärast, hakkaski naine vastu hüüdma.

"Siis ma ütlesin ahelikule, et jääme seisma ja kuulame korraks. Keegi ei saanud aru, mis toimub, aga võtsingi saatja ära ja kuulatasin. Hõikasime veel ja siis kuulsin, et heli tuleb ikkagi kuskilt mujalt. Edasi liikusin selle heli suunas ja siis ma hakkasin juba soojuskaameraga ka nägema, et nurk muutus ja ma nägin juba inimest seal," meenutas Niilus.

"Lõpuks üks inimene jõudis, ta hõikas: "Ta on siin!". Ma kuulsin nime Taisto," rääkis Grit.

"Niisugune imelik jutt käib kehast läbi kohe, et ongi olemas. Kontrollimisel selgus, et oligi õige inimene," rääkis Paju.

"Sel hetkel mõtlesin, et kas tõesti leidsime? See oli hea hetk. Terve meeskond kuulis, kuidas kõik elavnes ja kõigil oli hea meel," meenutas Niilus.

Kell veerand neli öösel võis otsingud lõppenuks lugeda. Grit kanti nelja mehe vahel metsast välja, sest ise ta kõndida ei suutnud. Kiirabiga ära viidud Grit vaadati arstide poolt üle ja suunati psühhiaatriakliinikusse.

"Siis ma hakkasin seal nutma, ma olin esialgu totaalselt pettunud, et ma olen jälle läbikukkunud. Siis ei olnud sellist nägu, et "jess mind leiti"," rääkis Grit.

Gritist sai kadunud inimeste otsija

Kuigi raskeid hetki ja pöördeid järgnenud kahe aasta jooksul oli palju, hakkas enesetapumõtetega võitleva naise olukord paranema Viljandi Jämejala psühhiaatriakliinikus.

Gritti aitas tegevusterapeut. "Üks noor tüdruk, ta ütles, et proovi väikeseid asju teha. Ma alati räägin, et mul on nagu olemas oma paranemisvaip. Ta ütles, et proovi kangastelgedel vaipa kududa. Ja sealt kuidagi algas justkui midagi, sa nägid enda silme all, et suudad midagi valmis teha," meenutas Grit.

Väikeste sammude haaval tegutsemine, lähedaste tugi ja ravi aitasid Griti jalule, aga ta teab, et – nagu alkohoolikul – võivad deemonid naasta.

Praegu panustab Grit ka ise vabatahtlikuna kadunud inimeste otsingutesse. Ta mitte ainult ei panusta ise vabatahtlikuna teiste otsingutesse, vaid tahab sellest avalikult rääkida, sest kodust ära jooksnud alaealiste kadumisjuhtumite järel, mis saavad enamasti kiire lahenduse, moodustab just suitsiidimõtetega põgenemine 15 protsenti aasta 4600 kaotsiminekust.

Grit tunneb, et tal on n-ö võlg nende ees, kes andsid tema elule uue võimaluse.

Grit tänas esimest korda oma päästjaid

Grit soovib näidata, kui tähtsat tööd päästjad teevad. Eelmise nädala reedel sõitiski Grit "Pealtnägijaga" Võrru, et esimest korda tänada neid, kes talle uue võimaluse andsid.

Grit imestas, miks teda otsiti nii kaua. "Otsime nii kaua, kui võimalik. See oli super. Esimene otsing, kus mina osalenud olen ja on leitud inimene. See on super. Mitu nädalat me rääkisime sellest, et leidsime," rääkis Romet Niilus.

"Niisugune hea tunne, et palju tööd sai ära tehtud ja tulemus tuli," ütles Taisto Paju.

"Seda on ka hea kuulda, et inimene on suutnud edasi eluga minna. See näitab, et me oleme millegi suurega hakkama saanud," lisas Niilus.

Kuna ligi 15 protsenti kadumisi on sarnaselt Gritiga seotud suitsiidimõtetega, on abi meie kõigi kõrval - suuremates linnades on ööpäev avatud psühhiaatriakliiniku erakorraline vastuvõtt. Lisaks saab pakilise murega helistada kas ohvriabi telefonile 116006 või otse hädaabi numbrile 112.