Prügi usinam sortimine säästab nii isiklikku kui ka riigi rahakotti ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Praegu on keskmine Eesti pere prügiveo arve kolm kuni viis eurot, aga näiteks Haapsalus saab jäätmetest lahti 20 sendi eest kuus, samas kui saarlased peavad maksma enam kui kümme eurot. Ametnike kinnitusel tuleb enamikel Eesti peredel leppida teadmisega, et prügivedu hakkab varsti maksma pea sama palju kui Saaremaal, kui just ei hakata usinalt biojäätmeid, klaasi ja pakendeid välja sortima.

Prügiveo kallinemisel on mitmeid põhjuseid - aastate jooksul on kallinenud kütus, tõusnud palgad, aga mis kõige olulisem - Eestis sorditakse liiga vähe prügi. Just segaolmejäätmete senisest märksa kõrgema hinna abil loodetakse rahvale prügisortimine selgeks õpetada.

"Oleme ausad, ega enamikule inimestele see jäätmeveohind liiga kallis ei ole ja see piir, kus tõesti hakatakse tegema meeletuid ponnistusi, ei ole veel käes," lausus Tallinnas Nõmmel elav Tiit Kruusalu. Ka tema peab alates märtsist hakkama prügiveo eest rohkem maksma.

Mees tunnistas, et rahas polegi hinnatõus nii suur, küll aga protsentides. Ja mis tema hinnangul kõige kummalisem – kõige suurem hinnatõus ootab ees neid nõmmekaid, kes kõige vähem prügi tekitavad. Nii tuleb neil 150-liitrise prügikoti eest hakata senise ühe euro ja 26 sendi asemel maksma  kaks korda enam.

Kruusalu möönas, et oleks ka ise hoolsam sortija, kui  jäätmete ära andmine oleks mugavam. Ta on korduvalt pidanud prügikotid autos mööda linna ringi sõitma ja otsima pakendikonteinerit, kuhu papp või klaas sisse mahuksid.

 "Jäätmete liigiti kogumine peab olema tehtud hästi mugavaks, sest inimene on laisk," oli nõmmekas kindel.

Liiga palju aetakse ahju

Keskkonnaministeeriumi  keskkonnakorralduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais on veendunud, et prügivedu on seni olnud Eestis liiga odav ja see peabki kallinema, sest aasta-aastalt tekitatakse Eestis prügi aina enam.

"Kui me võtame selle suurenenud prügihulga, siis ei saa eeldada, et me saame selle kõik keskkonnasõbralikult  ära käidelda täpselt sama hinnaga või isegi veelgi odavamalt," arutles Soomlais.

Keskkonna seisukohast on halvim variant prügi ladestamine, veidi parem lahendus selle põletamine toasooja saamiseks ning parim lahendus jäätmete uuesti ringlusse võtmine. Et keskkonnasõbralikku jäätmekäitlust motiveerida, peaks ladestamine olema kõige kallim ja ringlusse võtmine kõige odavam.

"Täna on kahjuks nii, et ladestamishinnad on jäänud natukene ajale jalgu ja on võrdsustunud põletamise hinnaga. Nii lähebki enamus jäätmetest kas põletusse või ladestamisse," tõdes ametnik.

Juba 2008. aastal vastu võetud eurodirektiivi järgi peaks pool Eesti jäätmetest minema ringlusse, kuid tegelikult suudetakse uus võimalus anda vaid kolmandikule. Kusjuures vahepealse aja jooksul pole ringlusse jõudnud jäätmete protsenti mitte tõusnud, vaid langenud 28 protsenti.

"Ringlussevõtu kogused on kogu aeg kasvanud, küll aga on kasvanud olmejäätmete üldkogused ja selle tõttu ka protsent on vähenenud," täpsustas Earth Care Consultingu ringmajanduse ekspert Peeter Eek.

Jäätmete ringlusse võtmist takistab omalaadne nokk kinni, saba lahti olukord. Ühelt poolt pole piisavalt sellega tegelevaid ettevõtteid, teisalt ei ole ettevõtted sellest huvitatud, sest neil ei jagu piisavalt toorainet ehk puhast prügi.

Olukorra muudab keerulisemaks asjaolu, et kui mõned aastad tagasi sai Eesti oma plastijäätmed saata Hiinasse, siis kaks aasta tagasi lõpetas Hiina Euroopast pärit jäätmete vastuvõtmise.

"Euroopas täna seda võimekust, käidelda plastijäätmed, ei ole ja me peame hakkama otsima uusi võimalusi, investeerima käitlusvõimekusse Euroopas," selgitas Soomlais. Nii jõuavadki heal juhul vaid pooled Eestis kokku kogutud plastpakendid uuesti ringlusse.

Mure kartulikoortega

Tallinna jäätmete taaskasutuskeskuse juhi Kertu Tiitso sõnul algab kõik ikkagi sortimisest, sest segaolmejäätmetest pole võimalik taaskasutuseks sobivaid materjale kätte saada. "Mida rohkem me sordime, mida puhtamat materjali üle anname, seda rohkem tekib järelsortimisvõimekust ja seda rohkem läheb ringlusesse," on ta veendunud.

Eesti suudab teatud määral uue elu anda klaasi- ja paberijäätmetele, aga kõige lihtsam oleks alustada biojäätmete kompostimisest. Kompostmulda läheb Eestis alati vaja.

"Kui biojäätmed välja võtame segaolmejäätmetest, on juba suur protsent (eurodirektiivi nõuetest - toim.) täidetud. Mida vähem me segaolmejäätmeid tekitame, seda positiivsem on ringlusse võtu protsent," selgitas Tiitso.

Söögitegemisel tekkivad biojäätmed moodustavad praegu enam kui poole segaolmejäätmetest ning nende eraldi kogumine muutub tänavu kohustuslikuks. Keskkonnaministeeriumi  keskkonnakorralduse osakonna juhataja Soomlais möönas, et praegu ei ole nii-öelda köögijäätmete eraldi kogumine kuigi mugav.

"Meil on ettevalmistamisel toetusprogramm, mille kaudu saab omavalitsus soetada kodukompostreid ja konteinereid biojäätmete kogumiseks ja neid siis inimestele edasi anda," rääkis Soomlais.

Kui inimene saab tasuta ära anda pakendid ja biojäätmeid hakatakse eraldi koguma, siis peaks segaolmejäätmetena alles jääma vaid kümnendik senisest prügist. Samas nõuab seadus, et vähemalt korra kuus tuleb tellida prügivedu.

"Mina olen küll seda meelt, et kui inimene korralikult sorteerib kodus ja tal tekib segaolmejäätmeid hästi vähe, siis ta peab saama valida väiksema mahuga konteineri ja mõistliku äraveoaja. Kui tal on vaja harvem ära vedada, siis see võimalus peaks tal olema," sõnas Soomlais.

Eesti vale valik

Kertu Tiitso sõnul tehti Eestis omal ajal viga, kui jäädi lootma avalikele pakendikonteineritele. "Neid oli liiga vähe, konteinerid peaksid olema iga 100 meetri tagant, inimene peab neid kogu aeg nägema," selgitas ta. Tiitso on veendunud, et kui oleks alustatud tiheda võrgustikuga, siis oleks eurodirektiivi nõuded juba täidetud.

Teiseks loodeti toona, et küll robotid suures prügisortimisjaamas inimeste eest töö ära teevad. Tegelikult saab taaskasutuseks parima materjali, kui jäätmeid sorditakse nende tekkekohas ehk kodus. Tiitso arvates on see võimalik ka korteris elades.

"Me igal hommikul tuleme korterist välja ja õhtul tuleme tagasi, autot pargime iga päev, samamoodi on liigiti kogutud materjalidega. Kui kodu juures on konteinerid, siis igal hommikul võime rahulikult prahi ära panna," rääkis Tiitso.

Nõmmel elav Kruusalu kahtleb, kas tavalise kortermaja kööki neli eraldi prügikasti ära mahub. "Mul on oma maja, mul ei oleks probleemi seda teha, aga kui iga konteineri tühjendamise eest peab hakkama eraldi maksma, mis summa summarum läheb kallimaks, siis muidugi kaob motivatsioon ära. Lihtsam on kõik ühte segaolmejäätmete konteinerisse visata," arvas Kruusalu.

Jäätmefirma juht on veendunud, et mõistlik oleks loobuda hiiglaslikest metallkonteineritest ning kortermajade juures võiks edaspidi olla kolm-neli väiksemat plastkonteinerit, kuhu saaks eraldi panna klaasi-, metalli-, biojäätmeid.

"See mõttelaad, et on segaolmemahuti ja topime kõik sinna ühte ja meid enam ei huvita, mis sellest saab, see on see, mida me peame murdma," oli ta veendunud

Tallinna jäätmete taaskasutuskeskuse kogemus näitab, et kui jäätmete liigiti ära viskamine on mugav, konteinerid on puhtad ja korras, siis on nõus inimesed ka selle teenuse eest maksma. Ainult hinda tõstes pole Tiitso hinnagul inimesi võimalik prügi sortima panna. 

"Kindlasti raha ei ole see motivaator olukorras, kus kohvitass maksab 2.50 ja prügikonteineri väljavedu on samuti 2.50. Kogu aeg keerleb prügi puhul jutt raha ümber, aga tegelikult on keskkonnasõbralik käitumine, jäätmete sortimine  mentaliteedi küsimus," sõnas Tiitso.

Omavalitsused ei kontrolli prügikaste

Ringmajanduse eksperdi Peeter Eegi sõnul pole eurodirektiivi nõuded õhust võetud ning Euroopas on küll piirkondi, kus suudetakse pooled või isegi enam jäätmetest uuesti kasutusele võtta. Aga selleks on vaja tema hinnagul tõsta nii inimeste teadlikkust kui ka kontrollida, kas jäätmete sorteerimise nõuetest kinni peetakse.

"Kui jõuda nende punktideni, mis enamiku omavalitsuste jäätmeeeskirjas ütlevad, mida tohib ja mida ei tohi panna segajäätmete hulka, siis julgen öelda, et seda ei kontrollita peaaegu mitte kuskil," sõnas Eek. Ta tõi võrdluseks parkimiskorra täitmist usinasti kontrollitakse ja rikkujaid trahvitakse. Jäätmekäitluseeskiri on samaväärne õigusakt, kuid selle täitmist omavalitsused ei kontrolli.

Soomlaisi sõnul on trahvi tegemise võimalus täna juba õigusaktides olemas, samas kahtles ta, kas on mõistlik panna ametnikke prügikaste kontrollima.

Aga mis saab väidetavalt miljonitesse ulatuvast prügitrahvist, millega Eestit on aastaid hirmutatud, kui aastaks 2020 ei suuda me pooli oma jäätmeid ringlusse saata?

"Trahvide tõenäosusus on siis suur, kui mingeid muid tegevusi ei toimu. Praegu on kindlasti küsimus selles, kas selles ringlusse võtu paigalseisus tuleb järsk muutus või mitte," arvas pikka aega keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonda juhtinud Eek.

Euroopa Komisjon on Eestile, aga veel 13 liikmesriigile juba hoiatuse teinud. Tänavu pääsesime trahvist ainult tänu jäätmete arvutamismetoodika muudatusele. Soomlaisi tunnistab, et see andis küll paar aastat hingetõmbeaega, aga riiki päästab suurest prügitrahvist ja tavakodanikku kopsakast prügiarvest edaspidi vaid jäätmete liigiti kogumine.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: