Karl Kivil: muutuv Venemaa? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Karl Kivil
Karl Kivil Autor/allikas: Erakogu

Proovides mõista, mis praegu Venemaal toimub, võiks vaadata ajalukku, kas sealt on võimalik tõmmata paralleele kaasajaga. Kindlasti ei kattu olevik ja minevik üks-ühele, aga võib olla õpetlik uurida, kuidas Kremli isandad on proovinud oma võimuvertikaali läbi sajandite säilitada, kirjutab Karl Kivil.

Venemaa valitsuse otsus 15. jaanuaril tagasi astuda tuli suure üllatusena. Pärast seda, kui Vladimir Putin alustas 2018. aastal oma kolmandat ametiaega, kerkis üles küsimus, mis saab 2024. aastal?

Praegused vangerdused valitsuses ja plaan muuta põhiseadust peaksid olema avastardiks uuele ajastule, mil Putin ei oleks enam president. Viimast korda muudeti Venemaal põhiseadust 1993. aastal, Boriss Jeltsini esimesel ametiajal, mis päädis presidendi võimu tugevnemisega ja Kremli osatähtsuse kasvuga Venemaa poliitikas.

Sel aastal toimuva muudatuse eesmärgiks näib olevat säilitada status quo, et praegu ametis olev president jääks edaspidigi riigi liidriks. Peamiseks küsimuseks jääb, milline saab olema Venemaa uus juhtimise mudel, mitte, kes seda juhib.

Politoloog Kirill Rogov oletab, et uus süsteem hakkab olema sarnane Hiinaga. Putini roll oleks siis sarnane Deng Xiaopingiga, kes kunagi ei olnud ametlikult riigi esimene mees, küll aga oli üldtunnustatud Hiina kõrgeim juht ja poliitbüroo mõjukaim liige, kes kontrollis uute kõrgeimate ametnike määramist.

Miinuseks selle plaani juures on tugeva ainupartei süsteemi puudumine Venemaal. Praegune võimupartei ei mängi ligilähedaseltki sellist rolli, nagu kommunistlik partei Puna-Hiinas.

Endine oligarh Mihhail Hodorkovski pakub välja, et Putini eeskujuks on Kasahstani mudel, kus pikaaegne president Nursultan Nazarbajev säilitas oma mõjuvõimu ka pärast riigipea kohustuste täitmise üleandmisest enda valitud järeltulijale, sama arvab poliitikateaduste professor Grigori Golossov.

Leidub veel arvamusi, et tegemist on lihtsalt kaardipaki segamisega ja endine luureohvitser plaanib selle varjus midagi uut ja ootamatut. Riigiõiguse professor Jelena Lukjanova nimetab põhiseaduse muutmise plaani aga lihtsalt riigipöördeks.

Kõik arvajad on kindlad, et 2024. aastal praegune Venemaa juhtkond oma võimust ei loobu. Selles poleks midagi enneolematut. Mitte ainult Venemaal, vaid kogu maailmas on see autoritaarsete režiimide tavaline protseduur. See oleks kooskõlas pluralismi poliitilise filosoofiaga, kus valitsejate eesmärgiks on lihtsalt võim, seejärel alles riiklikud huvid.

Selle on sõnastanud kõige paremini Ameerika politoloog William E. Connolly, kes argumenteeris, et riiklikud huvid on valitsejatele teisejärgulised, peamine eesmärk on lihtsalt oma võimu tugevdamine ja selle kaitsmine.

Seda on Putini režiim teinud juba viimased 20 aastat, seni üsnagi edukalt. Samal ajal ei saa väita, et need aastakümned on kasulikud olnud Venemaale tervikuna ja selle elanikkonnale. Seetõttu ei saa automaatselt tõmmata võrdusmärki praegu valitseva režiimi ja Venemaa vahele.

Vaadates ajalukku

Kui Lääne demokraatlikes riikides riigivõim ja ühiskond tasakaalustavad teineist, siis mujal maailmas selline balansseeritus puudub, erandiks ei ole siin meie idanaaber. Sellise protsessi juured peituvad sügaval ajaloos ning sarnaselt eelmistega, ei ole Putini valitsusaeg erandiks. Tegemist on despootliku juhtimismudeliga, mis arvestab eelkõige iseenda, mitte oma riigi kodanikega.

Seega on täiesti lahtine, milline saab olema Venemaa tulevik tervikuna. Ühest küljest juhib seda režiim, mis reageerib vastavalt sellele, kuidas ellu jääda, teisalt on tegemist pindalalt maailma suurima riigi ja kümnete miljonite kodanikega.

Hetkel on ainuke variant vaadata ajalukku, kas sealt on võimalik tõmmata paralleele kaasajaga. Kindlasti ei kattu need üks-ühele, aga võib olla õpetlik, kuidas Kremli isandad on proovinud oma võimuvertikaali läbi sajandite säilitada.

Venemaa ajaloolastele ja propagandistidele on meeldinud alati rääkida, et nende maal on olnud eriline tee ja roll. Tegelikult pole selles olnud midagi tähelepanuväärset, sarnast despotismi on võimalik täheldada kogu maailmas, välja arvatud Euroopas ja osades selle endistes asumaades.

Euraasia läänepoolses osas on tekkinud ühiskond, kus riigivõim peab tugevalt arvestama oma elanikega, kahtlemata on siingi endiselt korruptsiooni ja võimu kuritarvitamist, kuid see jääb oma skaalalt tunduvalt alla muule maailmale. Põhjuseks on olnud omapärane areng, mis on toonud meile renessansi, reformatsiooni, tööstusrevolutsiooni, demokraatia ja suure vabaduse üksikisikutele.

See on olnud pikk protsess, mis sai alguse juba varakeskajal, kui germaani hõimud võtsid üle Rooma impeeriumi varemed. Selle käigus säilisid osaliselt vanad institutsioonid, näiteks haldusüksused, samas tõi see kaasa uue juhtimiskultuuri. Valitsejad pidid senisest rohkem arvestama oma alamatega, eelkõige vasallidega, ilma nende nõusolekuta polnud võimalik riiki efektiivselt juhtida, eriti sõltus sellest maksude kogumine.

Elanike tähtsus kasvas veelgi hiliskeskajal, mil Must Surm tegi oma laastamistööd. Lisaks vasallidele kasvas siis veelgi lihtmaaomanike tähtsus, kes said suuremaid vabadusi. Lõppes ka pärisorjus, mistõttu laekus rohkem ja efektiivsemalt maksutulu.

Ida-Euroopas toimus sel ajal vastupidine tendents, rikaste maaomanike ja pärisorjuse tähtsus ühiskonnas kasvas veelgi. Euroopas oli juba varauusajaks loodud tugev baas, millest lähtuvalt kasvas hiljem, sajandite jooksul, pärast suuri sõdu, revolutsioone ja muid kannatusi meile tänapäeval tuttav Euroopa, kus riigi ja kodanike huvid on kooskõlas, mõlemad vajavad üksteist.

Riik on piisavalt tugev, et pakkuda ühiskonnas teenuseid ja stabiilsust ning ei lase tekkida anarhial, selle kodanikud aga piisavalt iseseisvad, eneseteadlikud, et ei lase võimul üle kasvada neid rõhuvaks despootiaks.

Venemaa ajaloost paistavad silma eriliselt kolm valitsejat: Ivan IV, Peeter I ja Stalin. Kõik nad olid suured uuendajad, vallutajad ja keskvõimu osatähtsus kasvas nende ajal hüppeliselt. Paralleelselt oli tegemist suurte türannidega, kes viisid vahendeid valimata ellu oma isiklikke ambitsioone ning kodanike elu neile eriliselt korda ei läinud. Seetõttu on tegemist ka Venemaa ajaloos vastuoluliste valitsejatega, keda küll austatakse, aga samal ajal kardetakse.

Tähelepanuväärsel kombel tõusid Ivan Groznõi ja Peeter Suur kõige suurema au sisse just Stalini ajastul, mil kommunistlik diktaator nad avalikult eeskujuks võttis, proovides nendega samastuda, eesmärgiga oma võimule vene rahva seas suuremat legitiimsust leida. Heaks näiteks on punase krahvi Aleksei Tolstoi legendaarsed romaanid mõlemast isevalitsejast, mis on tõlgitud ka eesti keelde.

Praegune Putini ajastu pole kindlasti võrreldav eelpool mainitutega, riik pole oma inimeste suhtes nii despootlik ja eesmärgiks on lihtsalt kehtiva korra säilitamine. Kõige rohkem sarnaneb see ajaloost Nikolai I või Aleksander III valitsusajaga, peamiseks loosungiks siis "stabiilsus".

Sarnaselt Nikolai I-ga, kes surus maha dekabristide ülestõusu, on Putin loonud endast 1990. aastate kaose lõpetaja kuvandi. Seda sümboliseerivad praegused vene poliitikasaated, kus rõhutakse pidevalt, et vähemalt on nüüd parem kui 1990. aastatel.

Muidugi peab arvestama, et Romanovite juhitud Venemaa oli 19. sajandil maailmaareenil tunduvalt mõjukam, praegune Venemaa meenutab rohkem Austria-Ungari impeeriumit I maailmasõja eelõhtul. Sarnaselt Habsburgide riigiga, on Putinil käsutada võimas armee ja valmisolek seda vajadusel demonstreerida, kuid majanduslikult ja tehnoloogiliselt on tegemist täiesti teisejärgulise jõuga.

Kuna Venemaa viimase kümnendi stabiilsus on asendunud stagnatsiooniga ja Putini režiim vajab uut legitiimsuse allikat, et võimu hoida, on senisest enam hakatud panustama sõjalistele lahendustele. 21. sajandil on sõjaline mänguväli võrreldes 19. sajandiga paraku muutunud.

Tuumarelvad, globaalsed sanktsioonid jne ei lase lõpmatult rakendada sõjalisi avantüüre välismaal, samuti peab arvestama nende kulukusega riigikassale, sellele samale rahale, mida režiim peab enda omaks.

Kindlustamaks režiimi alustalasid, on Moskva põhieesmärgiks seetõttu tagada võimalikult suur kontroll maavarade üle, milleks on eelkõige siis nafta ja maagaas. Loodetakse kontrollida kogu infrastruktuuri, alates tootmisest, torujuhtmetest kuni müümiseni.

Praegu sõltub juba enamik regioonidest keskvalitsuse subsiidiumitest. Vastutasuks garanteerivad kohalikud valitsejad valimistel Kremlile vajaliku toetuse. Eriti kurioosne on olukord Põhja-Kaukaasias, kus enam ei kehti isegi üleriigiline kohtuvõim ja kohalikud vürstid rakendavad oma seadusi.

Kõige markantsem näide on Tšetšeenia, kuid sama muster kordub näiteks ka Karatšai-Tšerkessias, kus kohalikud klannipealikud tegutsevad täiesti vabalt, riiklikest seadustest sõltumatult. Vahel on tehtud näidispoomisi - kohalik aristokraat mõistetakse kelmuses, riigivarguses või isegi tapmises süüdi. Näiliselt viibib ta mõne aasta ,,vanglas" ja siis on tagasi kohalikus poliitikas. Tegemist on ilmselgelt rohkem telesõuga rahvale kui reaalse kohtuprotsessiga.

Kohanemisvõimelised valitsejad

Venemaa ajalugu on ilmekalt näidanud, et Kremli valitsejad on võimu säilitamise nimel vägagi kohanemisvõimelised. Romanovid lõpetasid pärisorjuse, kuid tõid kaasa venestamise, punased tsaarid alustasid maailmarevolutsionääridena, lõpetasid suurvene šovinistidena.

Praegune režiim pole selles osas erandlik. Alguses oli lubaduseks stabiilsus, hiljem sõjalised avantüürid, kuid tundub, et aina rohkem toetutakse tulevikus kohalikele klannidele, andes neile aina rohkem iseseisvust. See on seda tõenäolisem, mida vähem raha hakkab laekuma maavaradest.

Kõigil Vene režiimidel on olnud ühine tunnusjoon - need on despootlikud ja valmis võimu säilitamiseks valitsemise paradigmasid muutma. Kuigi praegu toimuvad Kremli müüride vahel taktikalised ümberkorraldused riigi juhtimises, eesmärgiks siis Putini lähikonna võimu jätkumine, võib see kaasa tuua veelgi laiemaid muutusi kogu Venemaal, detsentraliseerumise.

Seda on soodustanud aastakümneid kestnud stagnatsioon ja Kremli üha suurenev sõltuvus kohalikest klannidest, mis vastutasuks rahalisele toetusele on neile organiseerinud valimisteks vajalikud hääled.

Viimaste aastate elatustaseme langus ja aina väiksem usaldus valitsuse vastu on seda protsessi ainult kiirendanud. Seega pole võimatu, et ellujäämise nimel võidakse valmis olla veelgi suuremaks killustumiseks, mille järel provintsid saavutavad faktiliselt iseseisvuse ja sisemaa osastisvürstid ja nende õukonnad hangivad juurde privileege.

Kannatajateks on reakodanikud, võitjaks despootlik Kreml ja selle kohalikud liitlased, kes võivad luua mitmeid generatsioone kestva süsteemi, mis praegu tundubki reaalne võimalus Putini klanni ellujäämiseks.


Kasutatud kirjandus
Acemoglu, D. R. (2019). The Narrow Corridor: States, Societies, and the Fate of Liberty. Penguin Press .
Khrushcheva, N. T. (2019). In Putin's Footsteps: Searching for the Soul of an Empire Across Russia's Eleven Time Zones. St. Martin's Press.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: