Mihhail Lotman: ajalugu on sõda

"Ajalugu on sõda ja selles sõjas on ka vaja võita." Need märkimisväärsed sõnad ütles Venemaa president Vladimir Putin kohtumisel ajaloolastega 22. juunil 2016. Ja ükski ajaloolane ei vaielnud talle vastu. Need sõnad olid öeldud seoses nn Suure isamaasõja lahingutega. Putini loogika järgi jätkuvad selle sõja lahingud muuseas ajalookäsitlustes, sedastab Mihhail Lotman.
Ükski Venemaa valitseja ei ole pööranud ajaloole rohkem tähelepanu, kui seda teeb Vladimir Putin, ja tema aktiivsus selles valdkonnas aina kasvab.
Platon arvas, et selleks, et mingi vale hakkaks funktsioneerima ühiskonnas tõe pähe, on tarvis kolme põlvkonda; massimeediaajastul võib selle saavutada märksa lühema aja jooksul.
Mõned näited
Militaarsed aktsioonid Ukraina vastu on orkestreeritud sõnasõjaga ajaloo vallas. Jätan praegu kõrvale propagandistide koori ja piirdun vaid Putini enda ütlustega. Kõigepealt rünnak Kiievi rindel. Vastavalt juhtivatele ajalookäsitlustele algas Vene riiklus Kiievis. Niinimetatud Kiievi-Vene on kõikides Venemaa ajalooõpikutes. See vene šoviniste alandav asjaolu vajab muutmist.
2001. aastal Novgorodi külastades jahmatas ta ajaloolasi ettepanekuga näha Venemaa riikluse algust mitte Kiievis, vaid Novgorodis. Seega oleks "Kiievi-Vene" perioodil Venemaa ajaloos marginaalne tähendus. Tollal suhtusid juhtivad vene ajaloolased sellesse ettepanekusse iroonilise skeptitsismiga, vastates, et see pole võimalik.
Kuid Putin ei jätnud jonni ning 2018. aastal teataski ta sellest kui endastmõistetavast faktist: "Novgorod kui vanavene riikluse häll on alati mänginud erilist osa meie maa ajaloos, riikluse ja patriotismi traditsioonide kujunemisel".
Putin, olgu märgitud, ajas segamini kaks Novgorodi – vene patriotismi sündi võib tinglikult seostada Novgorodiga, kuid mitte Suure, vaid Nižni Novgorodiga, kus Minin ja Požarski kogusid 1612. aastal Moskva poolakatest vabastamiseks kaitseväe. (Meenutamaks seda legendaarset sündmust kehtestas Putin 2004. aastal Rahvusliku ühtsuse päeva, kuid sellel pole Suure Novgorodiga midagi pistmist).
Ajaloolistest rünnakutest Krimmi rindel
"Krimm on alati olnud Venemaa osa", "Hullumeelne (variant: ukrainlane) Hruštšov lõikas meelevaldselt Krimmi Venemaast ära ja kinkis selle Ukrainale" jne. Sellest propagandistide koorist eristub Putini enda hääl. Mitte mingis suvalises vestluses, vaid läkituses parlamendi mõlemale kojale teatas Putin 4. detsembril sõna-sõnalt järgmist:
"Siin muistses […] Korsunis ristis end vürst Vladimir", selle tulemusel "tekkis ühtne vene rahvas, mis ühendas endas kogu Ida-Slaavimaa erinevad hõimud ja hõimuliidud" ning "sellel pinnal said meie esivanemad esmakordselt ja igaveseks ajaks üheks rahvaks". "See annab meile õiguse väita, et Venemaale on Krimmil, muistsel Korsunil, Chersonesosel sakraalne tähtsus. Nagu Templimäel juutidele ja moslemitele."
Niisiis, unustage Kiiev ja Novgorod: vene rahvuse sakraalne häll on Krimmis. Mõttetu on siit otsida ajaloolisi fakte või loogikat. Kuidas saab müütiline lugu sellest, et viikingi verd Kiievi vürst ristis end Krimmis, luua aluse Krimmi kuulumisele Moskvale, millest tollal polnud veel keegi kuulnud?
Kuid nüüd sündmustest meie ajaloorindel. Need alluvad samale loogikale, mis lubas sakraliseerida Krimmi. Nõukogude Liit olevat olnud rahumeelne riik, aga MRP olevat vajalik, kuna Balti riigid ja Poola kavatsesid moodustada liitu Natsi-Saksamaaga (vt märkimisväärset MRP-d käsitlevat artiklit vene Wikis), Teist maailmasõda olla alustanud poolakad, aga mitte Nõukogude Liidu liitlased jne.
Kõik need ei ole süütud valed, mida võiksime üleolevalt ignoreerida. Neil valedel on küljes vereplekid. Me ei hakka neid ümber lükkama, vaid vastandame valele ajaloolise tõe.
Kommentaar põhineb riigikogus 19. veebruaril peetud kõnel.
Toimetaja: Kaupo Meiel