"Insight": loomade suhtes toime pandud julmus jääb karistamata ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Prügikasti jäetud taks
Prügikasti jäetud taks Autor/allikas: Loomade hoiupaik MTÜ

Loomade varjupaigad on täis mahajäetud ja unustatud lemmikloomi. Eesti inimesed maksavad kinni võõra hooletuse ja julmuse tagajärjed, kulutades sellele miljoneid eurosid. Inimesed, kes peaksid vastutama loomade suhtes toime pandud julmuse eest, jäävad tavaliselt karistuseta, edastas ETV+ saade "Insight".

Seitsmekesi karbis

Seitse pisikest niutsuvat tombukest mängivad üksteisega Eesti suurimas lemmikloomade erahoiupaigas. "Auh!" - üks neist õppis üsna hiljuti kuuldavale tooma haukumisega sarnanevaid häälitsusi. Need tillukesed kutsikad jäid ellu ime läbi. Kuu aega tagasi mõisteti nad näljasurma - karp kutsikatega jäeti Ida-Virumaal sügavasse metsa.

Seadus lubab selliste tegude eest kriminaalvastutusele võtta. "Kui see pole loomade ohtu seadmine ja julm tegu, mis see siis on?" küsib veterinaar- ja toiduameti (VTA) loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Harles Kaup.

Praktikas lahutab kuritegu karistusest terve kuristik. Reeglina puuduvad tunnistajad või pole võimalik mahajäetud looma omanikku tuvastada. Sel korral oli asi aga teisiti. Meesterahvast karbitäie niutsuvate kutsikatega märkas politseinik. Algatati kriminaalasi. Tulemuseks oli 250 eurot trahvi ja 500 euro suurune annetus Jõhvi loomade varjupaigale.

"Olgu peale. Me oleme juba harjunud loomi lihtsalt ravima ja neile kodu otsima," ütleb loomade hoiupaiga Pets juhataja Larissa Kozõreva. Tema töötajatele oli see sel aastal juba teine kord päästa karbi sisse surema jäetud loomakesi.

Biojäätmed ja karistamatus

Varjupaigad on endisi lemmikloomi täis. Omanikud on lasknud neil ära joosta, visanud neid tänavale või jätnud puu külge seotuna metsa. Loomi on leitud biojäätmete konteineritest ja pakiautomaatidest. Paljusid neist on tulnud inimese julma kohtlemise eest päästa: loomakesi on näljutatud, relvast lastud ja püütud kirvega tappa.

Need on tegelikult juhtunud lood, mida varjupaikade juhatajate ja loomakaitsjate sõnul ühendab karistamatus. "Olen täiesti kindel, et inimesed peavad ennast karistamatuks, sest me oleme näinud äärmuslikku julmust ja vägivalda," kurdab Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuse liige Piret Tees.

Tallinna loomade varjupaiga juhataja Relika Lindi hommik algab telefonikõnest: meesterahvas tahab kassi ära anda. Kuulnud, et varjupaik ei võta eraisikutelt loomi vastu, ähvardab mees kassi tänavale visata.

Vastutustundetusel ja julmusel on oma hind. Varjupaiku peetakse ülal maksumaksjate rahast ja heade inimeste annetustest. Kui palju miljoneid on kaastundlikud Eesti inimesed annetanud, seda me kahjuks ei tea. Ent "Insighti" arvestuste kohaselt kulutasid üksnes omavalitsused möödunud aastal varjupaikade ülalpidamisele 1 250 000 eurot.

"Ühed inimesed tekitavad probleeme ega saa sellest aru. Teised, mõtlevad inimesed, aitavad loomi. Jah, see on ebaõiglane. Aga midagi pole teha," nendib Relika Lind.

Kasside koonduslaager

Eriti küünilistel juhtudel pakub loomade julm kohtlemine ka võimaluse nende pealt raha teenida. Näiteks Katrin Gaver otsustas kaastundlike loomasõprade arvel oma pangakonto seisu parandada, hakates koguma raha haigete ja kodutute kasside abistamiseks.

Möödunud aasta detsembris said loomakaitsjad ja ametnikud pärast korduvaid kaebusi ja vihjeid jälile selle "abi" pahupoolele. Sauel leiti ühe eramaja keldrist 32 kassi, kelle elamistingimused meenutasid rohkem koonduslaagrit. Loomi toideti tapajäätmetega. Kassid olid hooldamata, räpased ja haiged, ühel neist oli silmade asemel suured kasvajad.

Sauel leiti mullu ühe eramaja keldrist 32 kassi, kelle elamistingimused meenutasid rohkem koonduslaagrit. Autor/allikas: Heiki Valner / Loomapäästegrupp MTÜ

 

Politsei keeldus kriminaalasja algatamast. "Me ei tuvastanud loomade julma kohtlemist, mille alusel oleks pidanud algatama kriminaalmenetluse," selgitas politsei kolonelleitnant Jelena Mirošnitšenko.

Normaalsed tingimused: surm kurnatuse tagajärjel

Nüüd tegeleb selle juhtumiga veterinaar- ja toiduamet, kes peab tuvastama, kas loomade pidamistingimusi rikuti. Loomade hoiupaiga Pets juhataja Larissa Kozõreva ei varja oma skeptilist suhtumist kontrollimise tulemustesse.

Möödunud aasta oktoobris tõid VTA ametnikud tema hoiupaika koer Tommi. Koer oli leitud vaevaliselt mööda raudteed lonkamas. Tommi oli nii näljane, et püüdis kive süüa. Ametnikud läksid tema omanikku kontrollima.

"Ametnik ei tuvastanud loomapidamistingimuste rikkumisi. Omanik otsustas koerast loobuda ja loovutas ta hoiupaigale. Seepärast uurimine lõpetati," nendib VTA pressiesindaja Elen Kurvits.

Endine omanik oli Tommi eest nii "hästi" hoolitsenud, et hoiupaiga töötajad pidid koera peost söötma - Tommil oli raske isegi toitu närida. Ent kõik see ei aidanud. Tommi suri.

Möödunud aasta oktoobris tõid VTA ametnikud hoiupaika Tommi, kes kahjuks suri. Autor/allikas: Loomade hoiupaik MTÜ

Miks loomad varjupaika satuvad?

Ei saa öelda, et VTA ja politsei midagi ei tee. Loomade julma kohtlemise ja ebasobivates tingimustes pidamise juhtumeid siiski fikseeritakse ning mõned inimesed võetakse ka vastutusele. Möödunud aastal registreeriti 46 sellist kuritegu.

Varjupaikade juhid ja loomakaitsjad usuvad, et karistamatuse tunne on üks põhjuseid, miks sajad loomad varjupaikades uusi omanikke ootavad. "Kui meetmed oleksid karmimad, trahvid suuremad ja vastav kohtupraktika olemas, siis mõtleksid inimesed rohkem oma tegude tagajärgedele," arutleb Tallinna loomade varjupaiga direktor Relika Lind.

Ent vaevalt parandaks olukorda seegi, kui õiguskaitseorganid reageeriksid igale loomapidamiseeskirjade rikkumise ja julmuse juhtumile maksimaalse rangusega. Selleks on objektiivne põhjus: omanikku on tavaliselt võimatu kindlaks teha. See on väga mugav inimesele, kes võtab endale looma, ent ei soovi tema eest vastutada.

Erinevalt teistest Eesti linnadest peavad Tallinnas kõik lemmikloomad olema kiibitud. Praktikas on sellest aga vähe abi. Isegi kui kassil või koeral on kiip, pole tema omaniku andmeid lemmikloomaregistrisse sageli lihtsalt kantud.

"Tahaksime, et seaduses oleks selgelt ette nähtud, et iga veterinaar on kohustatud pärast kiibi paigaldamist kandma andmed registrisse," selgitab VTA loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Harles Kaup.

VTA tegi vastava ettepaneku juba kaks aastat tagasi, ent maaeluministeerium pole siiani midagi ette võtnud ega kavatse seda teha ka sel aastal. "See on pikaajalisem projekt ja sel aastal me kindlasti ei jõua eelnõu koostada," vastas maaeluministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Martin-Erich Torjus.

Seepärast ongi varjupaigatöötajad ja loomakaitsjad sunnitud tõdema, et loomakaitseseadus on küll olemas, ent ei toimi.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: