"Pealtnägija": Jehoova tunnistajate reeglid võivad viia seaduserikkumiseni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Jehoova tunnistajate liikumist on maailma eri paigus viimasel ajal tabanud järjest skandaalid, eriti seoses ahistamisjuhtumite kinnimätsimisega. "Pealtnägija" valdusesse jõudnud Jehoova tunnistajate sisematerjalid sisaldavad reegleid, mis tekitavad eetilisi küsimusi ja võivad viia isegi seaduserikkumiseni. Organisatsioon kinnitab, et täidab kõiki ilmalikke seadusi, mis ei lähe vastuollu Jehoova omadega.

Maailmas on üle kaheksa miljoni Jehoova tunnistaja, Eestis 4000 ehk nad on suurim liikmeid rangelt kontrolliv kristlik grupp. "Pealtnägijas" rääkisid Jehoova tunnistajate endised liikmed ja liikumise ridades peituvad teisitimõtlejad, millist elu elatakse rahu ja rõõmu jutlustava doktriini taga.

Tartlane Mario Raitar lahkus Jehoova tunnistajate seast kümme ja tallinlane Kristjan Välk seitse aastat tagasi, Otepääl kasvanud Joonas Rello mullu oktoobris. Timo (nimi on loos muudetud), kuulub ametlikult veel Jehoova tunnistajate sekka.

Ehkki Eesti Jehoova tunnistajate ametlik esindaja on varem "Pealtnägijale" intervjuu andnud ja algul nõustus ka käesolevas loos esinema, mõtles organisatsioon ümber. Nende sõnul pole mingit vajadust vaielda inimestega, kes ei taha olla Jehoova tunnistajad. Ka "Pealtnägija" kirjalikud küsimused jäid vastuseta, mistõttu kasutas saade avalikke allikaid, muu hulgas Jehoova tunnistajate juhtide meedias varem antud kommentaare, et nende vaadet kajastada.

Seda, et organisatsioonis leidub siiski ka kõrgel astmel vilepuhujaid, näitab see, et "Pealtnägijale" lekitati 2019. aastal välja antud koguduse vanemate õpik, mida tavalised liikmed ei tohiks näha, rääkimata ajakirjanikest.

Ühelt poolt on 274-leheküljeline raamat "Hoidke karjastena Jumala karja" moraalinormide ja praktiliste juhiste koodeks, mille sarnased on paljudel konfessioonidel. Samas on punkte, mis panevad vabas ühiskonnas imestama ning võivad "Pealtnägijat" konsulteerinud juristide sõnul viia seaduserikkumiseni.

27-aastane Mario Raitar oli kolmanda põlve Jehoova tunnistaja, mis – arvestades vahepealset Nõukogude okupatsiooni – on haruldus. Ameerikast alguse saanud ja sealt juhitav liikumine järgib enda meelest puhast algkristlust, mis muu hulgas tähendab, et õige tunnistaja ei tähista sünnipäevi ja jõule, keeldub vereülekandest isegi, kui see toob surma, ei käi ajateenistuses, valimas ega tõuse hümni ajal püsti.

"Viimane kord vist, kui ma hümni ajal istusin, oligi minu põhikooli lõpetamine. Ja see oli ikka üsna alandav kogemus. Valla leht oli seal, tegi pilte, hümni ajal ka. Ja ma olin siis ainukene, kes istus, kõik teised olid püsti," meenutas Rello.

"Mina ei vaataks sellele kui probleemile omaette, sest näiteks ka eestlased ei tähista ramaadani või hanukat, sellest ei ole midagi halba. Kuid nende doktriinide eesmärk on eraldada neid inimesi ühiskonnast. Et ei oleks lähedasi suhteid töökaaslastega, klassikaaslastega, sugulastega," selgitas Välk.

Jehoova tunnistajate ennustus on, et maailmalõpp Armageddon saabub veel meie eluajal. "Kõik need inimesed, kes on kurjad, hävitatakse, absoluutselt kõik. Ja need, kes on õiged, saavad elada maapealsel paradiisil," selgitas Rello.

"Ühelt küljelt, see on sõnum sellest, et kõik surevad, kes õigesti ei tee, aga see sõnum on reklaamitud siiski rõõmusõnumina, sest see tähendab päästet neile, kes õigesti teevad. Nii et sellega kaasnes ka selline tugev õpetus sellest, et nii ongi õige. Et kui Jumal nii otsustab, siis nii peabki olema, sellega ollakse leplik, ja tegelikult need inimesed väärivadki surma, kes tema vastu mässavad," kirjeldas Raitar.

"Ma uskusin täiesti tõsimeeli põhikooli lõpuni. Ja keskkoolis hakkasid vaikselt tekkima igasugused kahtlused," tunnistas Rello.

"Mida aeg edasi on läinud, siis nendes määratlustes ongi mindud järjest vähem täpsemaks. Et kuna esimesed konkreetsed ennustused, mis rääkisid aastaarvudest, ei täitunud, siis edasi ollakse järjest ettevaatlikumad. Ja seda enam, et nüüd, ütleme täna, aastal 2020 ei ole ühtegi doktriini, mis räägiks konkreetsest ajast. Aga kõige tugevam doktriin ongi see, et see juhtub peatselt. See on n-ö ümber järgmise nurga," selgitas Välk.

Siit tulebki kohustus, millest räägitakse ka koguduse vanemate õpikus, osaleda kuulutustöös, et päästa uusi hingi Armageddonist. See on ka, kuidas enamik meist Jehoova tunnistajaid kohtab – üle lävepaku või tänaval ulatatakse ajakiri "Vahitorn" või "Ärgake!", mis on põhiline infokandja ja tööriist.

""Vahitorn" ise väidab, et Piibli õpetus ja Vahitorni õpetus on teadusega kooskõlaline täielikult. Nüüd, kui inimene, kellel ei ole vastavaid erialaseid teadmisi, bioloogiast ja teadusharudest, siis mina arvan, et võimatu on sellisel inimesel leida, mis siin üldse valesti on," arutles Timo.

"Väga hästi õpetatakse inimestega manipuleerima seal. Ja mõni inimene õpib selle tehnika nii selgeks, et sul võivad olla paberil täiesti selged faktid, mis tõestavad, et see asi ei ole õige, aga see jutt on nii osav nendel, et nad suudavad sind ikka ümber veenda," ütles Rello.

21-aastane Rello teab, millest räägib. Lisaks sellele, et pere uuris pea igal vabal hetkel kodus Piiblit ja käis vähemalt kolm korda nädalas palvemajas ehk Kuningriigisaalis, pandi poiss juba nelja-aastaselt kuulutustööd tegema.

"See kuulutamas käimine eriti väikse lapse jaoks on olukord, millesse mina enda last kunagi kindlasti ei paneks. /.../ Tihti oli ka selliseid elamisi, kus oli hügieeniga väga suuri probleeme. Näiteks kaks korda olen mina pidanud kuulutustööl poole jutu pealt lihtsalt ütlema, et mina pean siit ruumist lahkuma, et mul on nii halb hakanud. Ja väga aggressiivseid inimesi on vahepeal olnud. Ja ühekorra oleks peaaegu isegi löömaks läinud," meenutas Rello.

Raitar tõusis juba keskkooli ajal – sisetermineid kasutades – pioneeriks, kes tegeleb Jehoova sõna levitamisega minimaalselt 840 tundi aastas ehk 70 tundi kuus. Töö on hästi organiseeritud – piirkonnad kaardil ära jagatud ja iga kuu lõpus tuli esitada täpne aruanne. Paljudel ekstunnistajatel tekitaski tõrke sunduslik jutlustustöö, rääkimata sellest, et tekkisid kontaktid välisilmas. "Ma vaatasin teadussaateid, ma lugesin õpikuid ja raamatuid ja sealt tekkisid esimesed olud, kus ma pidin oma peas kahte vastuolulist süsteemi koos hoidma," ütles ta.

Endiste liikmete sõnul pole väärikat võimalust liikumisest väljuda

Üks suuremaid etteheiteid, mis paljudel Jehoova tunnistajate organisatsioonile on, on see, et puudub väärikas võimalus väljuda. Näiteks Timo, kes tahaks lahkuda, tunneb, et on lõksus.

"Mis on minu meelest kindlasti vale, ongi see, et ma pean praegu siin oma mõtteid väljendama anonüümselt. Ma ei saa rääkida ühelegi koguduse liikmele ega ammugi koguduse vanemale oma kahtlustest," sõnas Timo.

"Tänaste reeglite järgi see toob talle kindlasti kaasa väljaheitmise ehk eemaldamise," selgitas Välk, mis Timot ees ootab, kui liikumine näeb tema intervjuud "Pealtnägijale" ja saab teada, kellega tegemist on. Lisaks peavad tema lähedased siis valima, kas suhtlevad Timoga edasi või mitte.

"Niisugusel juhul ta kvalifitseerub oma pereliikmete ja lähedaste jaoks selleks inimeseks, kelle kohta näiteks muu hulgas on kirjutatud, et sellised inimesed on mõistuse poolest haiged ja nendega ei peaks suhtlema ei telefoni ega e-maili teel," rääkis Välk.

Timo sõnul tunneb ta, et teda sunnitakse valima oma tõekspidamiste ja pere vahel.

Koguduse vanemate raamatus ongi üksikasjalikult loetletud patud, mis toovad eemaldamise, protseduur ja keeld lahkunuga suhelda. Ametlike juhtide sõnul on suhtluskeelu eesmärk, et organisatsioon oleks puhas ja seal valitseks meelerahu.

Mitmed reeglid ja põhimõtted kattuvad teiste kirikutega, kuid üheks kõige hullemaks loetakse ärataganejaid – need on inimesed, kes mitte ainult loobuvad tõekspidamistest, vaid sellest avalikult räägivad.

Väljastpoolt kogudust endale pruudi leidnud ja lahkumise soovist teatanud Mario Raitari eemaldamine käiski nagu õpikus kirjas.

"Minu juurde tulid kaks koguduse vanemat, kes alguses küsisid minult, konstateerisid fakte, kas ma olen rikkunud abielu või olnud seksuaalsuhetes. /.../ Siis lepiti kokku kuupäev, kus ma pidin kohale tulema õiguskomiteesse. See on nii nagu nimetatakse kohtuprotsessi. See on tuttav mudel, see on sajandeid vana. Seda nimetatakse Tähekambri protsessiks. See tähendab, et on süüalune, kutsutakse sisse, on kolm kohtunikku, kuulatakse üle, vaadatakse, et faktid oleks korras. Kui see on paigas, siis saadetakse süüalune välja. Kohtunikud teevad oma otsuse. Kutsutakse tagasi sisse ja siis antakse teada või küsitakse mõned täiendavad tingimused. Minu puhul oli see täiendav küsimus. /.../ Kas ma olen nõus lõpetama päevapealt suhtlemise oma elukaaslasega, alustama pikka kahetsusperioodi, näitama, et ma suudan ikka koguduse norme järgida, olla n-ö kohal, aga häbistatud ja eraldatud ja võtta vastu kogu see kompott. Minu jaoks oli tol hetkel vastus "ei"," kirjeldas Raitar.

Ehkki juhiste järgi on teatud erandeid, mil pere võib eemaldatuga suhelda, on loo peategelaste seis kõigil sama. Näiteks Joonas Rello kirjutas koguduse vanematele kirja, kus teatas enda lahkumisest, keeldus menetlusest ja arvati välja mullu 23. oktoobril. Pärast seda ei ole ta oma perega suhelnud.

"Ainult oma õega, kes ei ole Jehoova tunnistaja. Ja suguvõsa samamoodi. Aga vanemad ja vend - nendega pole mingit kontakti olnud," rääkis ta.

"Kui keegi eemaldatakse, siis tehakse koguduses teade: "ees- ja perekonnanimi ei ole enam Jehoova tunnistaja". Kõik. Aga kõik koguduse liikmed teavad, et see tähendab, et sellisele inimesele ei ole lubatud isegi tänaval tere öelda," selgitas Timo.

"See oli kindlasti hetk, mis murdis mu ema või vanaema südame tol hetkel, sest kui sa oled väljaspool seda kaitsvat kogudust, siis see sisuliselt tähendab, et kuni ma midagi ei muuda, siis ma olen üks nendest inimestest, kes hukatakse Armageddonis," ütles Raitar.

"Ma ütlesin ka oma vennale ja ütlesin ka oma vanematele, et mina suhtlen teiega hea meelega edasi, mina armastan teid edasi nagu oma pere ja minu poolt mingisuguseid takistusi ei ole. Aga nii vend kui ka vanemad ütlesid, et ei, et nemad peavad oma põhimõtteid tähtsamaks," rääkis Rello.

"Üks endine Jehoova tunnistaja Soomest kirjeldas seda olukorda selliselt, et Jehoova tunnistajate seast välja astumine on selline olukord, nagu ühel päeval, kui kõik inimesed, keda sa tunned, pannakse bussi ja see buss sõidetakse kalju pealt alla," ütles Välk.

Osad reeglid võivad viia seaduserikkumiseni

Juhendites leidub ka lõike, mis võivad viia seaduserikkumiseni. Jutt on eeskätt kuritegudest teatamata jätmisest. Nimelt, nagu katoliku kirikut vaevab pedofiiliaskandaal, on ohtralt tõendeid, kuidas mitmes riigis mätsiti kinni ka Jehoova tunnistajate kogukonnas toimunud ahistamisi.

Viimati kaks nädalat tagasi tuli uudis, kuidas 20 endist tunnistajat Inglismaal andsid organisatsiooni kohtusse, sest nende ahistamise juhtumid pandi juhtide poolt kalevi alla.

Sellele teemale on koguduse vanemate õpiku uues redaktsioonis pühendatud palju ruumi, kus muu hulgas öeldakse, et "Jehoova tunnistajad jälestavad laste seksuaalset kuritarvitamist" ega "varja kedagi, kes teeb selliseid vastikuid tegusid, tema patu tagajärgede eest". Ning sedastab peatükis juriidilised kaalutlused: "Mõnes riigis võib seadus nõuda, et kui keegi saab teada väidetavast lapse väärkohtlemisest, peab ta sellest ametivõimudele teatama".

"Raamat ei keela loomulikult otseselt politseile teatamist, sest see oleks kuritegu, sellist teksti otseselt kirjutada. Aga samas, veider on lugeda ja näha, et räägitakse, kuidas tegeleda selle, näiteks lapse seksuaalse kuritarvitamise juhtumiga ja ei mainita, et üks punkt võiks olla ka see, et teavitage politseile," kommenteeris Välk.

"Tunnistajatel on ikkagi ka selline mentaliteet, et ilmalikud võimud on tegelikult saatanast, võib öelda. Ja kui nüüd selliste asjadega, et organisatsioonis peaksid toimuma sellised asjad, ka ilmalike võimude poole pöörduda, siis paljud tunnistajad leiaksid, et see n-ö toob teotust Jehoova nimele ja sellisel kaalutlusel loobuksid," rääkis Timo.

Kriitikud möönavad, et asi ongi paremaks läinud, kuid etteheidete tuum on, et juhised ühelt poolt justkui ütlevad, et politsei poole pöördujaid enam ei kritiseerita, kuid teisalt räägitakse pikalt ja põhjalikult, kuidas probleemid peaks lahendama koguduse sees ja Jehoovale varju heitmata.

Täpselt samale järeldusele, et reeglid soosivad võimalikke ahistajaid, jõudis ka hiljuti Hollandis tehtud uuring, milles küsitleti Jehoova tunnistajate hulka kuuluvaid ohvreid ning analüüsiti organisatsiooni praktikat, kus esmalt lahendab asja vanematest koosnev tribunal ehk õiguskomitee.

"See tekitab sellise ebameeldiva olukorra, kus näiteks, kui ahistaja on koguduse vanem, kui ahistaja on võimupositsioonil või isegi kõrgemal kui koguduse vanem, siis tekib küsimus, et selle esmane hindamine jääb selle enda, selle inimese, selle ründaja enda pädevusse," kommenteeris Raitar.

Juhtkonna sõnul on selline analüüs pahatahtlik ja asjatundmatu ning kui üldse keegi, siis Jehoova tunnistajad kaitsevad lapsi väärkohtlemise eest.

Üks ahistamisjuhtum on olnud seotud ka Eestiga

On siiski teada üks konkreetne juhtum, millest Eestis pole räägitud. Soomes mõisteti 2009. aastal süüdi endine koguduse vanem, kes tegutses nullindate alguses Tartus. Kohtlahendi järgi olid pilastamise ohvrid tema suguvõsa lapsed, sealhulgas oma lapselapsed, ning osa kuritegudest leidis aset Eestis.

Mario Raitar, kes puutus ise mehega kokku, väidab, et ohvreid on Eestis veel. "Ma isiklikult tean, et on olnud ka inimesi, kes ei ole tema pereliikmed," kinnitas ta.

Teoreetiliselt pidi olukorda hindama koguduse õiguskomisjon, kuid sellest pole midagi teada. See ongi probleem, millele mitmel pool maailmas tähelepanu juhitakse – Jehoova tunnistajate sisekohtu arhiivis võib olla tõendeid, mis pakuks huvi politseile, ent neile ei pääse ligi või nende olemasolu eitatakse.

Kristjan Välk on pärast organisatsioonist lahkumist võtnud ülesandeks aidata ka saatusekaaslasi. Ta peab kriitilist veebilehte ja videokanalit tunnistaja.ee.

Nii tema kui ka teised eemaldunud rõhutavad, et neil on ka palju häid mälestusi ning Jehoova tunnistajad on valdavalt toredad, ausad inimesed. Nende protest on suunatud totalitaarse süsteemi ja mõttekontrolli vastu.

"Mida aeg edasi, seda rohkem ma olen veendunud, et mul on parem olla väljaspool. See ei pruugi olla kõikide inimeste jaoks niiviisi, aga minu enda isikliku füüsilise ja vaimse tervise jaoks olen ma paremas kohas," kinnitas Raitar.

"Ma loodan, et ka teised inimesed, kes hetkel on seal sees veel, kes kahtlevad, kas lahkuda või mitte, siis minu sõnum on kindlasti see, et tasub lahkuda. /.../ Kuigi elu tehakse raskeks, siis see on võimalik," ütles Rello.

Eestis tegutseb teisigi väiksemaid usugruppe, kelle suunised lähevad kohati vastuollu ilmalike reeglitega.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: