Eesti inimesed peavad suurimaks ohuks küberrünnakuid
Eesti elanikud peavad kõige suuremaks ohuks riigile küberrünnakuid, sõjalist kallaletungi peab tõenäoliseks viiendik vastanutest, selgub kolmapäeval avaldatud küsitluse tulemustest. Samast ilmneb ka Eesti inimeste kõrge valmisolek riigikaitses osaleda.
Küberrünnakuid Eesti riigi institutsioonide, ettevõtete ja elanike vastu peab Eestit ähvardavate ohtude seas väga tõenäoliseks 31 ja küllaltki tõenäoliseks 41 protsenti (kokku 72 protsenti), valeuudiste levikut näeb võimaliku ohuna 70 protsenti ning välisriigi sekkumist Eesti poliitika või majanduse mõjutamiseks peab ohuks 59 protsenti vastanutest, selgub kaitseministeeriumi tellimusel Turu-uuringute AS-i tehtud küsitluses.
"Küberrünnakuid me näeme iga päev ja seda on Eesti ka pärast pronksiööd kogenud. Kui meil internet maha võetakse, siis meil ei toimiks vist ükski asi siin riigis. Nii et seda peljatakse loomulikult rohkem kui konventsionaalset sõda mis on tõesti viimasel kohal ohtude nimekirjas. Nii, et küberrünnakud on see teema, millest on kõige rohkem räägitud, meil on küberkaitseliit ja Eesti kui e-riik on ilmselt eriti haavatav," selgitas tulemusi uuringu läbiviinud sotsioloog Juhan Kivirähk ERR-ile.
Uuringu tulemuste kohaselt näeb 55 protsenti vastanutest võimaliku ohuna vihakõnet, 53 protsenti ulatuslikku merereostust, 43 protsenti ulatuslikku looduskeskkonna reostust. Muid võimalikke ohte pidas tõenäoliseks alla 30 protsendi vastanutest. Ulatuslikku sõjalist rünnakut mõne välisriigi poolt pidas väga tõenäoliseks 3 protsenti ja küllaltki tõenäoliseks 17 protsenti vastanutest, piiratud sõjalist rünnakut mõne strateegilise objekti vastu pisut rohkem - vastavalt 4 ja 19 protsenti.
"Peljatakse siiski ka küllalt oluliselt seda, et mõni välisriik sekkub majandusse või või poliitikasse. Me teame mõningate erakondade Venemaalt rahastamise teemat ja praegu on väga päevakorras Hiina kapitali mõju Eestile. Nii et sellised teemad, mis ajakirjanduses esile on tõusnud, eks nad mõjutavad ka avalikku arvamust," rääkis Kivirähk. "Aga mis on oluline, et viimastes uuringutes on väga kõrgele kohale ohtude nimekirjas tõusnud vihakõne ja valeuudised - teema, mida varem oli poliitikas vähem, aga mis praegu on tõusnud kahjuks väga tähtsale kohale," rõhutas ta.
Samas oli eestlaste ja venekeelsete vastajate ohupilt siiski erinev. Viiest olulisemast ohust nelja peavad eestlased tõenäolisemaks kui muust rahvusest vastajad. Suurim erinevus on küberrünnakute tõenäoliseks pidamises (vastavalt 79 ja 56 protsenti), hinnangutes vihakõne levikule (62 ja 38 protsenti) ja valeuudiste levikule (74 ja 61 protsenti). Mõne välisriigi ulatuslikku sõjalist rünnakut pidas tõnäoliseks 22 protsenti eestlasi ja 18 protsenti venekeelseid.
Rahvuslikel või usulistel motiividel toimuvaid kokkupõrkeid elanikkonna rühmade vahel ei pidanud võimalikuks ohuks ei eestlased ega venekeelsed vastajad - see näitaja oli mõlemas rühmas null protsenti.
Kui veel 2015. aasta märtsis nähti Ukraina-sündmuste mõjul peamise ohuna maailma julgeolekule Venemaa tegevust oma mõjuvõimu taastamisel naaberriikides ning aastatel 2016-2017 oli esiplaanil Islamiriigi tegevus ja sõda Süürias, siis viimastes küsitlustes on nende ohtude olulisus taandunud ning esile on kerkinud uued, maailma julgeolekut ohustavad tegurid, märgitakse ka uuringu kokkuvõttes.
Rahvustepõhised erinevused
Suurim erinevus eestlaste ja venekeelsete vahel ilmneb suhtumises NATO-sse: kui eestlastest näeb seda Eesti julgeoleku tagatisena 69 protsenti, siis venekeelsetest 19 protsenti. Kõigi vastajate keskmine oli 53 protsenti.
"Kui eestlaste riigikaitselisi hoiakuid kujundab arusaam, et meil on ohtlik idanaaber, et meil on Venemaa poolt oht, siis venekeelne vastaja seda ohtu ei taju," selgitas uuringu läbiviinud sotsioloog Juhan Kivirähk ERR-ile. "Ta leiab, et Venemaa ei ole ohtlik - see on kõikide rahvusvaheliste ohtude juures, et Venemaa on venekeelsete vastajate seas viimasel kohal. Ja loomulikult, kui ei saada aru, milleks me siis õieti valmistume ja milleks need liitlased siin kohapeal on, siis nähakse selles pigem pingete genereerimist kui Eesti riigikaitset ja sellest tulebki suhtumiste erinevus," rääkis Kivirähk.
Kui eestlastest näeb kostööd ja häid suhteid Venemaaga julgeoleku tagatisena 11 protsenti, siis venekeelsetest 46 protsenti.
Samas on eestlaste ja venekeelsete seisukohad üsna sarnased selles, et julgeolekut aitab kindlustada elanike kaitsetahe - vastavalt 42 ja 39 protsenti ning iseseisev kaitsevõime - vastavalt 31 ja 32 protsenti.
Eestlastest vastajad peavad relvastatud vastupanu vajalikumaks kui muust rahvusest inimesed. Seda peab kindlasti vajalikuks 48 protsenti eestlastest ja 37 protsenti venekeelsetest vastajatest. Vastupanu osutamise vajaduse eitajaid on aga eestlase ja muust rahvusest vastajate seas pea ühepalju: vastavalt 9 protsenti eestlastest ja 11 protsenti venekeelsetest.
Passiivset kaitsetahet väljendanute (lisanduvad ka need, kes pooldavad relvastatud vastupanu tõenäoliselt - toim.) osakaal on olnud stabiilselt kõrgel 80 protsendi tasemel juba alates 2013. aastast. Eestlaste ja muust rahvusest vastajate toetus vastupanu osutamisele oli aastatel 2013-2014 eestlastega võrdne, kui pärast 2014. aastat (kui algas Venemaa algatatud konflikt Ukrainas - toim.) on see jäänud umbes kümne protsendipunkti võrra madalamaks, öeldakse uuringu kokkuvõttes.
Aktiivne kaitsetahe ehk valmisolek isiklikult kaitsetegevuses osaleda on madalam kui relvastatud vastupanu osutamist vajalikuks pidajate osakaal. Kui relvastatud vastupanu osutamist pidas kindlasti või tõenäoliselt vajalikuks 79 protsenti, siis ise oleks oma võimete ja oskuste kohaselt valmis kaitsetegevuses osalema 60 protsenti elanikkonnast.
Kuna kaitseväeteenistus kuulub vaid Eesti kodanike kohustuste hulka, siis on aktiivse kaitsetahte küsimuses erinevus eestlaste ja muust rahvusest elanike hoiakutes ootuspäraselt suurem kui passiivse kaitsetahte puhul. Kui eestlastest oleks valmis ise kaitsetegevuses osalema 66 protsenti, siis mitte-eestlastest 46 protsenti. Muust rahvusest Eesti kodanike seas on see protsent 48 protsenti, Venemaa kodanike seas 47 protsenti ja määratlemata kodakondsusega vastajate hulgas 41 protsenti.
Aktiivse kaitsevalmiduse puhul tuleb silmas pidada asjaolu, et riigikaitses osalemist seostatakse avalikus arvamuses eelkõige relvastatud vastupanuga, milles nähakse traditsiooniliselt reservväelaste ja meeste ülesannet. Seetõttu jääb valmisolek omapoolseks panustamiseks paratamatult madalamaks naiste ja vanemaealiste vastajate puhul, märgitakse uuringu kokkuvõttes.
Kui meestest oleks valmis kaitsetegevuses osalema 70 protsenti, siis naistest vaid pooled. Ka üle 60-aastastest vastajatest oleks kaitsetegevuses valmis osalema vaid 51 protsenti. Suurim on valmisolek ise riigikaitses osaleda 40-49 aastaste vastajate seas.
Kui vaadata üksnes meessoost kodanike valmisolekut riigikaitses osaleda, on pilt positiivsem: meesoost kodanikest on valmis riigikaitses kaasa lööma 75 protsenti, seejuures 78 protsenti eestlastest ja 62 protsenti muust rahvusest kodanikest. Murelikuks peaks tegema asjaolu, et 15-34 aastastest muust rahvusest Eesti kodanikest on riigikaitses kaasa löömiseks valmis vaid 54 protsenti, lisatakse samas.
Kaitseministeerium arvestab küsitluste tulemustega
Kaitseministeeriumi kantsler Kristjan Prikk kinnitas, et ministeerium võtab uuringu tulemusi oma tegevuses tõsiselt arvesse: "Meie jaoks on need uuringud väga kasulik materjal selleks, et tajuda, millised on ühiskondlikud ootused, misssugune ühiskonna olukord, valukohad, kas on mingisuguseid trende, mida me ei ole tähele pannud." Ta lisas, et väga oluline on ka see, et sama uuringut on tehtud juba 20 aastat ning saadud aegrida võimaldab pikemalt suundumusi hinnata.
Ta tõi näitena sellest kuidas uuringu tulemusi on kasutatud, ajateenistuses osalemise valmisoleku tõstmise. "Püüame näiteks aru saada, miks olenemata sellest, et ajateenistus üleüldiselt on väga populaarne, siis mis on need põhjused, mis ajateenistuses osalemist takistavad, mis näiteks tekitavad eelnevaid alusetuid hirme," rääkis Prikk. Tema sõnul on kaitseministeerium ja kaitsevägi püüdnud rakendada küsitlustega tulnud tagasisidet ajateenijate väljaõppe kohandamisel, nende rolli kujundamisel.
"Olen rahul sellega, et suures pildus oluliste mõõdikute osas see uuring peegeldab pikemaajalise trendi jätkumist - et Eesti elanike usaldus riigikaitsesüsteemi suhtes on väga kõrge, Eesti elanike kaitsetahe püsib kõrge, Eesti elanike usk ja usaldus nende institutsioonide vastu, kes riigikaitset peavad tagama, on väga kõrge," ütles ministeeriumi kantsler. "Teema, millega ma tahan kindlasti edasi töötada, on see, kuidas vähendada mõnedes valdkondades olevaid lõhesid eestikeelsete ja muukeelsete elanike hoiakute vahel. Kuidas tagada seda, et need inimesed, kes ise vahetult peaksid tulema ajateenistusse, et nende hoiak ajateenistuse suhtes oleks positiivsem - me näeme seda, et just need noored, kes peaksid ajateenistus tulema, nende hoiak on negatiivsem kui isegi paar aastat vanemate hulgas - selliste asjadega tahaks kindlasti tegeleda," rääkis ta.
"On väga oluline mitte ainult teha meie arvates õigeid asju, vaid saada kinnitus selle kohta, et need tegevused paistavad ka inimestele õiged. See on minu jaoks väga oluline," lisas Prikk.
Turu-uuringute AS viis uuringu kaitseministeeriumi tellimusel läbi 2019. aasta oktoobris ja novembris. Selle käigus küsitleti 1226 Eesti elanikku alates 15 aasta vanusest. Tegemist oli juba 46. küsitlusega avaliku arvamuse monitooringute seerias, millega tehti algust 2000. aasta jaanuaris.
Toimetaja: Mait Ots