Lugesin ERR-i kultuuriportaalist Linnar Priimägi kommentaari "Protokoll 33: Tule tulema!" ja mind riivasid väga need mürgised sõnad, mida artikli autor kasutas veganite kohta.

Olen ise olnud taimetoitlane nüüd juba rohkem kui 15 aastat, sellest suure osa olen olnud ka vegan. Pean tunnistama, et mind on seetõttu diskrimineeritud, päris korralikult mõnitatud ning naljad minu kui vegani suunal on pea igapäevased. Olen sellega nii harjunud, et Priimägi lugu ei tekitanud minus imestust. Selline viha teistmoodi mõtlevate, teistsuguste veendumustega inimeste suhtes on paraku tavaline.

Viha veganite suunal

Mind haaras ääretu aga kurbus, kui mõistsin, et see viha veganite suunal ei taba ainult mind, vaid ka neid häid, kaastundlikke, vapraid inimesi, keda tunnen ja kes on samuti veganid. Veganid elavad vankumatu veendumuse järgi, et pole õige loomi ükskõik millisel põhjusel ekspluateerida, ning väldivad loomadele kannatuste põhjustamist nii palju kui võimalik.

See pole alati lihtne, sest elame antropotsentristlikus maailmas, kus loomadel puudub igasugune hääl. Elusolendid, kes meist olulises ei erine ja kes tunnevad samamoodi valu nagu inimesed, on mitteveganitele tihti kõigest objektid, mille väärtus seisneb vaid kasus, mida nad saavad inimestele pakkuda, saades söögiks, olles meelelahutus jne. See on julm normaalsus, mis on samal ajal nähtamatu – tarbides loomseid produkte, ei pea nägema neid, kes meie tõttu surevad.

Tunnen paljusid veganeid ning tean, et olles läbi näinud selle süsteemse vägivalla, mida loomade suhtes toime pannakse, hakkavad nad hoolima kõigest elusast ning neile läheb korda ka loodus ja kaasinimesed ning paljud veganid panustavad vabatahtlikult oma aega – mida on meile kõigile niigi vähe antud – selleks, et aidata teisigi, kes on rõhutud ja allasurutud.

Näiteks võib tuua naiste õigused, kodutud inimesed, vähemusgrupid jne. Kindlasti lähevad veganitele korda loodus ja planeet Maa, mis on meie kõigi ühine kodu. Öelda, et veganlus on inimvaenulik, on lihtsalt naeruväärne.

Lugeda ERR-i kultuuriportaalis ilmunud artiklist, et veganeid huvitaks justkui ainult söömine, on solvav ning lihtsalt väär. Veganlus ei ole dieet nagu artikli autor ekslikult arvab. Ei, veganlus tähendab loomade ekspluateerimises mitteosalemist igal võimalikul moel.

Veganid väldivad loomkatsetatud kosmeetikat, ei kanna loomadest valmistatud rõivaid, ei tarbi loomadega seotud meelelahutust nagu tsirkus või jaht, ei maksa peale peale koera- ja kassivabrikutele jne. Veganite vägivallatus hõlmab kogu nende elu, mitte ainult söömist.

Jah, elades selle vägivaldses normaalsuses, kus tapetakse vähimalgi põhjusel (või vähimagi põhjuseta), seda oma tarbimisotsustega toetades, on raske mõista, et vegan soovib seda vägivalda mitte toetada ning et see hõlmab enamat kui lihtsalt söömine.

Leian, et veganlus ei ole ususekt. Olen ise aktiivne õigeuslik - tõsi küll, mitte vene, vaid eesti õigeusu kirikus - ning näen religiooni ja veganluse vahel olulisi erinevusi. Paastumine õigeusus tähendab minu jaoks võimalust leida paremat kontakti Loojaga. Veganlus tähendab aga hoopis igapäevast, lihtsat ja kõigile kättesaadavat võimalust vältida asjatut vägivalda.

Veganlust saab praktiseerida ükskõik millist religiooni austav inimene ja needki, kes on usuleiged või ateistid. Minu kogemus ütleb, et veganlus ei ole usuga seotud ja tegemist on eetilise veendumusega. Ka Euroopa Inmõiguste Kohus loeb veganlust veendumuseks, mille alusel ei tohi diskrimineerida.

Aga kui Priimäel oleks õigus ja veganlus oleks ususekt? Sellisel juhul oleks ju ilmunud artikkel mitte lihtsalt inimeste mõnitamine nende veendumuste tõttu, vaid religioossete veendumuste tõttu?

Lihtne sõnum: ärme tapa!

Kurb oli lugeda ka artikli autori mõttearendust teemal, et taimed tunnevad valu. Tõepoolest? Kuidas saab taim valu tunda, kui tal puudub närvisüsteem? Ja kas pole see tekst lihtsalt silmakirjalik? Kas mitteveganid siis ei söö liha kõrvale taimi? Kas mitteveganite toidupüramiid koosneb ainult lihast ja piimast?

Loomad, keda mitteveganid söövad, tarbivad kogu oma elu taimi oma vägivaldse lõpuni ja kui seda arvesse võtta, siis veganid tarbivad kokkuvõttes vähem taimi kui mitteveganid. Aga see "taimed tunnevad valu" mõte ei ole ju siiras. Usun, et see argument on toodud vaid selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et loomad tunnevad päris kindlasti valu, samamoodi nagu inimesedki, sest neil on närvisüsteem.

Loomade ekspluateerimine, sealhulgas söögiks, valmistab neile valu ja kannatusi, loomad ei soovi surra ja see tõsiasi ei ole ilmselt meeldiv, mis sunnibki mitteveganeid taimede valust rääkima.

Kokkuvõttes, veganid seisavad nende eest, kellel pole meie ühiskonnas mingit häält – veganid seisavad loomade eest. Ning oma veendumuse tõttu, et pole vaja loomi ekspluateerida ja tappa, saavad nad marginaliseerimise, diskrimineerimise ja halvustamise osaliseks.

ERR-i kultuuriportaalis ilmunud tekst on ilmekas näide sellest, millist raevu võib tekitada veganite lihtne mõte, et ärme tapa. Aga me ei tohiks aktsepteerida solvanguid nende inimeste suunal, kelle elu valikud on meie omast erinevad, ükskõik, kas nõustume nende valikutega või mitte.

Eriarvamusele saab jääda ka viisakalt, mitte inimesi mõnitades. Jah, ei ole minu asi täiskasvanud inimesele, kes tolle artikli kirjutas, kombeid õpetada, kuid võiks olla meie kõigi asi teha suu lahti ja öelda "nüüd aitab!", kui kedagi kiusatakse.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.