Katrin Pauts: appi, Muhu kalamajastub! ({{commentsTotal}})

Katrin Pauts
Katrin Pauts Autor/allikas: Erakogu

Kuna elan nüüd poole kohaga Tallinnas Kalamajas, oli üle mitme kuu Muhus Liival bussist maha astudes mu esimene tõdemus, et ma justkui poleks kuhugi sõitnudki, kirjutab Katrin Pauts.

Liiva külas müüakse nüüd kallist Kalamaja hipsterijäätist, isegi Coopi riiulitel on koha sisse võtnud udupeen ökokraam, samasugust kaupa leiab suurpoe ümbrusest butiikidest ja kohvikutest. Jalustrabava uudisena on meil nüüd nõiapood, kus müüakse nii paremat juustu kui ka voodoo-nukke ja Bali unenäopüüdjaid.

Nagu Kalamajagi puhul, on keskus meil väga modernne, supermarket on uus ja suur, kõik mugavused ja taristud on olemas. Öko ja rahvuslik on - nagu Kalamajaski - mõeldud peamiselt dekoratsiooniks, imidžikujunduseks. Ja hiljuti avati meil kodukohvik Figueira, kus pakutakse traditsioonilisi Portugali toite.

Mis on Muhul ühist voodoo'ga?

Ma ehk ei oleks sellest kõigest nii turris, kui mul ei oleks liiga eredalt meeles eelmine suvi, kui ilmus minu skandaalne raamat "Minu Muhumaa". "Skandaalseks" osutus see raamat täiesti teenimatult, kui esimesed arvustused ilmusid mitte kirjanduskriitikutelt, vaid solvunud nn reamuhulastelt, kes ei olnud enne kriiskama kukkumist mallanud teost lõpunigi lugeda.

Kui nad oleksid lõppu välja jõudnud, tõdeksid nad ehk vastupidist: mu raamat ei olnudki mõeldud võõraviha üle virisema, vaid kogu see teekond läbi nende kohati tõesti mulle isiklikult väga valusate lehekülgede oli vajalik mõistmiseks, miks on niisugustes väikestes kultuurioaasides võõrapõlgus teinekord hädavajalik. Sest meil on, mida kaitsta! Raamatu lõppu kirjutasin just sellest paar hoiatavat sõna - Muhumaa muutumisest Kalamajaks ehk võõraste mõjude järk-järgulisest sisseimbumisest.

Mina olin solvunuile lihtne sihtmärk - üksik võõrkeha. Samal ajal ei kujuta minu tegevus Muhus kohalikule kultuurile kindlasti sama suurt ohtu kui voodoo-nukkude müümine mingis kuramuse nõiapoes, aga ärihuvidesse suhtutakse siin miskipärast palju sallivamalt kui mingisse kirjanikku, avamisürituse fotojäädvustustelt tuvastasin mõnegi oma mullusuvise vaenlase.

Issand jumal, mis on Muhul ühist voodoo'ga? Nii palju, kui olen vanematelt inimestelt nüüd uurinud, ei mäleta keegi, et siin oleks säherdust traditsiooni.

Mis sellest nõiapoest ikka siunata, võiksite ju nuriseda. Eks igaüks ürita endal omal parimal äranägemisel hingekest sees hoida. Aga siiski. Minu silmis on see igale pisikesele kultuurile suurim oht, kui sisse hakkab imbuma selline fusion. See on jälk sõna, mis on tavaliselt kasutusel kokanduses, tähendab erinevate mõjude sulandumist. Sulandutakse senikaua, kuni algsest ei olegi enam midagi jäänud, mitte tulevikuseemetki.

Muhu on arenenud tormiliselt

Kas tahan väita, et iga saart väisav turist tohib Liival lõunapausiks peatudes ainult kohalikku "rahvustoitu" hapurokka tellida? Ja kas uhiuus läikiv supermarketi-koloss tuleks maha lõhkuda ning asemele ehitada mingi kuur, kuhu talunaised hommikuti lüpsikuga piima müügiks tooksid?

Ei, nii äärmuslikult pole vaja. Küll on mul meeles, milline nägi Liiva keskus välja mõned aastad tagasi. Siis andsid siin tooni kohalik käsitöö ning me oma merest püütud värsked räimed, Muhu susside ja Kalakohviku kaudu oli meie saar tuntud.

Võõrapärast esindas siis ainult luksuslik Pädaste mõis, mis oli aga ülijõukatele välismaalastele mõeldud oaas, kuhu kohalikul nagunii asja polnud. Praegu on Muhu arenenud nii tormiliselt, et Pädaste-pärane võnge jõllitab praktiliselt igalt poolt vastu! Silda põlismuhulased ei soovi, kartes paaniliselt, mis iganes võib siis mandrilt siia sisse voorima hakata, aga mõnes teises küsimuses näikse nad olevat nii pimedad, et hoia ja imesta.

Mind minu õnnetu raamatukese eest piltlikult võttes mädamunade ja tomatitega loopinud vanema põlvkonna muhulastel oli õigus muretseda, mis saare tulevikust saab. Muhu ei ole mingi mahajäänud maapiirkond, vaid elanikkond kasvab - mandrilt aina tuleb mõjutusi juurde.

See on tore, sest elu ei sure välja ja kohalikel jätkub loodetavasti tööd ning sissetulekut. Aga muretseda tasub ikkagi, sest nii omanäolist kultuuripärandit annab Eestist otsida. Toetan sajaprotsendiliselt ERR-i portaalis ilmunud kihnlase Mare Mätase manifesti, mis ei seedi mingit veganlust ega toiduga pipardamist väikesaarel, kus algupärane toit on pärimuskultuuri oluline osa.

Mida siis ette panna? Naljaga pooleks (igaks juhuks tuleb selline märge tänapäeva arvamuslugudesse tingimata lisada): vallavalitsus võiks kehtestada statuudi, et mingit voodoo-nukku ega muud eksootilist veidrust enne osta ei tohi, kui oled leti all seisvast mannergust vähemalt kümme lusikatäit hapurokka larpinud!

Ning Kalamaja hipster võtku teadmiseks, et kui ta tuleb Tallinnast Muhusse, ärgu arvakugi, et peab saama siin kõike seda sama, mis koduski.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: