Lugesin Toila valla lehest Kohtla-Järve gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri artiklit "Gümnaasiumiharidusest Ida-Virumaal: tugev kodulähedane põhikool nõrga vallagümnaasiumi asemele" ja kirjutan sellega seoses mõned mõtted.

Autori jutu lühikokkuvõte on see, et väike maagümnaasium annab ebakvaliteetset haridust ja toimib põhikooli arvelt ning vastutustundlik oleks kõik Ida-Virumaa maagümnaasiumid kiiresti kinni panna.

Oma arvamuse põhjenduseks esitab autor mitu väidet, mida siinkohal kommenteerin.

Esiteks, gümnaasiumihariduse kvaliteet, mille mõõdikutena ta toob välja riigieksamite tulemused ja sissesaamise kõrgkoolidesse, mis olevat Ida-Virumaa vallakoolide gümnaasiumiosades väga madal.

Kuna artikkel ilmus just Toila valla lehes ja Toila vallas pole rohkem väikseid maagümnaasiume, siis ilmselt jäi autori kodutöö poolikuks, sest kõigi nende kvaliteedinäitajate kohta on saadaval avalikud andmed ja Toila gümnaasium on nende näitajate poolest pigem vabariigi paremate seas.

Kuna vastandus toimub skaalal "riigigümnaasium hea, maa(munitsipaal)gümnaasium paha", siis tõe huvides võiks vaadata ka seda, kuidas riigigümnaasiumis nende kvaliteedinäitajatega on. Artikli autori juhitava kooli esimesed tulemused selguvad alles kolme aasta pärast, seni saame tugineda vaid teiste riigigümnaasiumite omadele.

Toila gümnaasiumi riigieksami tulemuste ja Ida-Virumaa muude riigigümnaasiumite tulemuste vahel on seni väga suur vahe Toila kasuks. Samuti on Toila õpilased olnud edukamad kõrgkoolidesse sissesaamisega ja selle poolest ollakse alati üle vabariigi keskmise.

Kõrvalmärkusena võib viimase kvaliteedinäitaja kohta küll lisada, et väga erinevad sisseastumise lävendid erinevates kõrgkoolides ja erialade lõikes teevad selle statistilise näitaja (edasiõppinute protsent) suhteliselt sisutühjaks.

Teiseks esitab autor väite, et gümnaasiumiharidus toimub põhikooli arvelt ja sellega justkui nõrgendab põhikooli. Väite kinnituseks tal väga palju muud tuua ei ole, peale häguse viite Ida-Virumaa PISA 2018 testide madalatele tulemustele.

Hägune on see viide seetõttu, et Ida-Virumaa on äärmiselt urbaniseerunud ja enamuse sellest madalast PISA-tulemusest tekitasid linnades olevad põhikoolid ning väheseid 12-klassilisi maagümnaasiume selles kindlasti süüdistada ei saa.

Kui konkreetsemaks minna, siis Toila gümnaasiumi PISA 2018 tulemused on Eesti keskmised (see tähendab paremad, kui enamuse maailma riikide keskmised) ja valdkonniti 27-33 punkti kõrgemad kui Ida-Virumaa keskmine tulemus. Jällegi on see näide, et Toila valla lehes selline faktidega manipuleerimine on valla elanike teadlik eksitamine ja mulje jätmine nagu ka Toila gümnaasiumi PISA tulemused oleks Eesti halvimad.

Puht majanduslikult vastab tõele, et riiklik rahastus munitsipaalkoolidele katab gümnaasiumiosa kulud siis, kui õpilasi gümnaasiumiosas on ca 70. Vaadates seda, kui palju tuldi sellel aastal muudest omavalitsustest Toila gümnaasiumi kümnendasse klassi ja ka muudesse gümnaasiumi klassidesse, siis võib see täituvus olla täiesti saavutatav.

Aga see ei pea olema eesmärk omaette, sest tihti unustatakse, et 12-klassilises koolis toimib ka põhikool teatud määral gümnaasiumi arvelt. Seda mitte majanduslikus mõttes, aga läbi selle, et nii on tagatud kvaliteetne õpetajate kaader ka põhikooli vanemas kooliastmes (7.-9. klass), kus õpetavad reeglina samad õpetajad, kes gümnaasiumis.

Ilma gümnaasiumiosata põhikoolis paljud neist õpetajatest ei töötaks. See on ka üks põhjus, miks maailmas on laiemalt tuntud just nn 6+6 süsteem, kus eraldiolevate koolide või kooliastmetena on klassid 1-6 ja 7-12. Selline jaotus võimaldab palju optimaalsemalt õpetajate koormust eri klasside vahel jaotada. Kolmeaastane gümnaasium peaks olema selleks väga suur, et tagada koormus teatud ainete õpetajatele.

Näiteks selleks, et puhtas kolmeaastases gümnaasiumis saaks muusikaõpetaja nädalas õpetada 21 tundi, peaks seal koolis olema 21 klassikomplekti, 7 klassi igas lennus, kokku ca 600 õpilast. Ilmselgelt ei ole hajaasustusega Eestis sellise suurusega gümnaasiumide loomine otstarbekas.

Munitsipaalkooli rahastus on jagatud omavalitsuse ja riigi vahel ja ei ole näha, et omavalitsuse kulud väheneksid gümnaasiumiosa kaotamisega.

Samal ajal on teada, millised tulud sellega seoses omavalitsusel saamata jäävad (riigi poolt makstav õpilaste pearaha ja muud õpilastega seotud rahad ning teiste omavalitsuste poolt makstav kohatasu) ja millised täiendavad kulud tekivad (teistele omavalitsustele makstavad summad, kui õpilased lähevad õppima nende omavalitsuste koolidesse). Pikemas perspektiivis võib lisanduda kulusid veel, mis on seotud põhihariduse kvaliteedi langusega peale gümnaasiumiosa kõrvaldamist ja sellest tulenevaid koolide ja elukohavahetusi.

Vastupidiselt artikli autori väitele, et väikese maagümnaasiumi gümnaasiumiosa toimib põhikooli arvelt, tundub, et pigem toimub nende vahel positiivne sünergia, mis võimaldab ressursse optimaalsemalt jagada ja just gümnaasiumiosa võib mitmetel juhtudel olla tugeva põhikooli olemasolu ning kvaliteedi tagaja.

Osaliselt võib nõustuda autori väitega, et väikese õpilase arvuga gümnaasiumis on valikute pakkumine keerulisem. Teatud mõttes läheb see väide küll vastuollu sellega, et autor teisal heidab ette maakoolidele mingite imesuundade väljamõtlemist. Ega minagi pole pliiatsist väljaimetud suundade poolt.

Gümnaasiumi peamine fookus peab olema tugev akadeemiline haridus ja selleks on ette nähtud teatud põhiained, mille õpetamise kvaliteeti ei mõjuta mitte kooli suurus, vaid õpetajad ja keskkond, mis valitseb klassis ja koolis üldiselt. Alati saab paremini, aga Toila gümnaasiumis paistab sellega olevat üle keskmise hästi.

Mis puutub erinevatesse valikutesse, valikainetesse, siis õnneks pakuvad ülikoolid gümnasistidele väga laia valikut kursuseid teaduskoolide ja õpilasakadeemia kaudu ning muudes formaatides, mida Toila õpilased on ka aktiivselt kasutanud ja mida arvestatakse gümnaasiumikursustena (see tähendab, et soovi korral nad ei pea füüsiliselt koolis nii palju tunde käima).

Ja kui tulla suure ja väikese vastandamise juurde, siis loodusseaduseid ja majandusseaduseid trotsides suudab Toila gümnaasium pakkuda gümnaasiumiosas valikaineid, mida mitmed riigigümnaasiumid oma "suurte" võimaluste juures millegipärast pakkuda ei suuda.

Saan aru artikli autori motivatsioonist - meelitada võimalikult palju õpilasi oma kooli. See on tema töö ja seda ei saa talle ette heita. Küll oleks haridusvaldkonnas töötavalt inimeselt oodanud natuke teistmoodi argumentatsiooni, sest valefaktidele tuginevate väidete abil me saime küll "teada", kui halvasti meil väikestes maagümnaasiumides kõik on, aga me ei näinud ühtegi argumenti, mis kinnitaks, et tal on pakkuda mingit arvestatavat alternatiivi. Muidugi, ei saagi olla, sest neid tibusid saame lugeda alles kolme aasta pärast ja ka siis on veel liiga vara midagi selle kohta arvata.

Samuti ei ole lähedalt võtta ühtegi teist riigigümnaasiumi, mille tulemustega demonstreerida, et riigigümnaasium tagab munitsipaalgümnaasiumist (antud kontekstis Toila gümnaasiumist) parema kvaliteedi.

Kui artikli autor süüdistab vallajuhte vastutustundetuses, siis ütleksin, et hoopis vastutustundetu on lasta lastel lennukist langevarjuta välja hüpata lubaduse peale, et kui maale lähemale jõuate, siis saate langevarjud ka. Lubadustes on kerge lennata, aga meie lapsed on väärt seda, et neil oleks käegakatsutavamaid alternatiive.

Lapsevanemana oskan öelda vaid seda, et kui artikli autori unelmate stsenaarium tõesti teostub ja ainsaks alternatiiviks jäävad praegused riigigümnaasiumid, siis peame paraku otsima gümnaasiume väljastpoolt Ida-Virumaad. Samasuguseid mõtteid olen kuulnud mitmetelt lapsevanematelt ja õpilastelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.