Suurbritannia legendaarseim peaminister Winston Churchill olevat kord öelnud, et mitte kunagi ei maksa head kriisi raisku lasta. See kuulus lause leiab üle maailma kasutust alati, kui ühiskond on silmitsi raskete aegadega ning lisaks seni tehtule ja sellest õpitule on tarvis end kokku võtta, muuta oma suhtumist, et hakata paljutki senisest erinevalt kavandama ja korda saatma.

Alates esmaspäevast on Eestimaa koolid suletud ja lapsed määratud koduõppele. Kriis, mis on halvanud meie igapäevaelu, on ent andnud võimaluse lisaks endasse vaatamisele, vaadata avaramalt ka enda ümber.

Julgen loota, et koju jäänud koolipere ja kaugõppe tõttu senisest kordades rohkem igapäevase õppetööga kokku puutuvad lapsevanemad mõtlevad selle tõttu tavapärase logistikaülesande, kuidas lapsed kooli ja koju saavad, kõrval õppimisele ja koolikorraldusele kaugelt rohkem, kui tavatingimustes. Selle juures tasuks mõtiskleda ka selle üle, milline võib ja peab olema kaasaaegne koolikorraldus ning kas praegu kehtivad reeglid on selleks piisavad.

Koolikorralduse kriis

Koroonakriisile eelnenud paar kuud on paljudele kohalikele omavalitsustele olnud kui õudusunenägu, sest kool, kogukond ja kooli pidaja on sattunud teravatesse konfliktidesse. See kriis, mida võib nimetada ka koolikorralduse kriisiks, nõuab analüüsi ja ka samme koolirahu taastamiseks.

Riik on andnud kooli pidaja kohustused ja õigused kohalikele omavalitsustele, erandiks vaid erakoolid ja üha enam riigi kätte minev gümnaasiumiharidus. Kuna valdav osa Eestimaa koolidest on kohalike poliitikute hallata, siis tehakse seda seal oma parima teadmise ja äranägemise järgi.

Paraku on just nende puhul paljude sammude tõttu kasvanud hariduslik kihistumine, mille ühes otsas on kooli pidajad, kes on seadnud haridusse investeerimise enda prioriteediks ning teises otsas need, kes üksnes täidavad seadusest tulenevaid minimaalseid nõudeid kooli pidajale.

Täielikult ei ole välistatud ka olukord, kus kooli ja koolijuhti on mõjutatud tegutsema kohaliku tasandi poliitika ja poliitikute huvides. Olukord, kus kohalik omavalitsus, kool ja kogukond on sattumas üha teravamasse konflikti, viitab vajadusele, et ka kogukonnal peavad olema suurem õigus koolielu puudutavates olulistes küsimustes kaasa rääkida. Kogukonnad on muutumas üha teadlikkumaks, nõuavad enda kaasamist ning ei ole nõus koolikorraldaja või ka kooli ebakompetentsust pealt vaatama.

Olulised küsimused saab mõelda 

Eelmisel nädalal anti riigikogule rahva algatatud ettepanek, mille seaduseks vormimisel saaksid koolide hoolekogud endale suuremad õigused koolijuhtide ametisse nimetamisel ning ka ametist vabastamisel.

Juba on kõlanud ka kriitikanooli, et kui see ettepanek jõustuks, siis ei jääkski kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse mitte midagi. Selline argumentatsioon viitab soovile näha kooli kohaliku võimu ripatsina ning mitte kogukonnaprojektina, milles ka koolile endal ja lapsevanematel on tähtis roll.

Võime öelda, et kohalikud omavalitsused saavad hakkama oma kinnisvara haldamisega. Seega ka kooli majakarbi eest hoolitsemine ei tohiks neile üle jõu käia. Koolielu juhtimisel, direktorite nimetamisel ja koolielu üle järelevalve teostamisel tuleks neil seda teha koos kogukonnaga, sest meil ei ole enam tarvis ebakompetentsete juhtimisvõtete tõttu traumeeritud kooliperesid.

Kohaliku elu korraldamisel muutub kaasav demokraatia järjest olulisemaks ning seetõttu peab ka seadusandlus suutma sellega sammu pidada. Koroonakriisist tingitud suur segadus ja selle lahendamine on praegu kindlasti seadusandja prioriteet. Kriisi tõttu tekkinud jõudehetk on aga oluline, et mitmed olulised küsimused põhjalikult läbi mõelda ja leida neile kaalutletud lahendus.

Lapsevanemate terav tähelepanu koolielu korraldusliku poole osas ei kao kuhugi ja seetõttu on ka parlamendil mõistlik seekorda rahva häält läbi rahvaalgatuse tehtud ettepaneku kuulda võtta.